05.06.13

green day!!! :)

Lõpuks ometi sain jälle ühe päeva vabaks, et natuke oma blogi täiendada. Ma arvan, et ma pole ainuke, kes selle üle õnnelik on. Alustame siis eelmisest nädalast.

Esmaspäev ja teisipäev möödusid mul ootusärevuses koolis ja trennis. Ühesõnaga see tüüpiline päevaplaan - kodu, kool, kodu, trenn, kodu ja magama. Aga ootusärevuses seetõttu, et kolmapäeval läksime me koos Hankaga Green Day kontserdile peale kooli.

Põhimõtteliselt nägi eelmine kolmapäev (29. mai) välja selline. Hommikul pakkisin päevaks kõik asjad valmis ja läksin kooli. Meil oli veel matas kontrolltöö ka, see läks hoolimata mu ärevusest hästi. Peale kooli läksime Hankaga Bratislavasse, võtsime ühe Subway ja siis viis ta isa meid Viini ära. Tahtsime nelja paiku kontserdil olla, et õige kellaaeg väravatest sisse saada ja endale parimad kohad muretseda. Muidugi natuke jäime hiljaks, sest GPS pani pange natuke ja me ei olnud päris kindlad, kust kaudu me sõitma pidime. Aga kohale jõudsime nii tunnike enne seda kui All Time Low lavale astus.

Ja see oli... parim kontsert, kus ma siiamaani käinud olen ja täiesti kindlalt parim asi mu vahetusaasta jooksul. Oma lemmikbändi laval laivis näha on üks asi, aga oma lemmikbändi liikmega paar sõna vahetada, seista temast poole meetri kaugusel, näha seda tattood, millest sa nii palju kuulnud/lugenud oled, saada temalt autogramm.. Vot see tunne on eriline. Ja oi kui väärt kogu seda planeerimist ja rahakulutust, mis sellele kulus. Ja see oli veel ainult päeva algus.

Pärast astus lavale The Baseballs, kellest ma midagi väga kuulnud ei olnud. Minu jaoks väga eriline ka ei olnud. Aga kusagil kella kaheksa paiku tuli lavale Green Day ning nad olid seal laval kaks ja pool tundi, mängisid läbi peaaegu kõik mu lemmiklood ning olid lihtsalt.. vägevad. Ma ei oskagi muud moodi kirjeldada. Ma nägin ära ka real-live mosh pit-i, istusin ühe poisi kukil, tantsisin nagu hullumeelne ja järgmised kaks päeva mul häält ei olnud. See oli imeline õhtu. Pärast tagasiminnes laulsime autos Hanaga All Time Low ja Green Day lugusid vaheldumisi, nautisime Radlerit, mille ta isa meile ostnud oli, ning lihtsalt naersime, sest emotsioonid olid nii kõrged.

Ma loodan, et see video töötab nüüd, mis ma siia lisasin. Aga see on sellest, kuidas kontserdi alguses Green Day mingi suvalise fänni lavale kutsusid ja kuidas ta pärast rahva sekka tagasi hüppas. Hiljem kutsusid nad veel ühe fänni, kes laulis kogu staadioni ees mikrofoni ühte kuulsamat laulu. Kirjeldamatult äge kontsert oli.
green day tuli lavale
kahe ja poole tunni pärast hakkasid nad otsi kokku tõmbama 

rian dawson ja zachary merrick (lootes, et ma nimed õigesti kirjutasin)
selle kuti peaks küll kõik ära tundma :)

 Neljapäeval ma kooli ei läinud. Magasin välja ennast. Lisaks kui aus olla, siis mu lihasevalu oli liiga suur, et üldse voodistki välja saada. Tundsin ennast hommikul ikka päris kehvasti. Õhtul oli juba parem olla, siis vedasin ennast trenni ka. Pärast muidugi kahetsesin, sest treener otsustas meile delfiinitrenni teha.

Reedel jõudsin omadega kooli. Sain oma matemaatika eest hea hinde kätte ja olin uhke. Ülejäänud sõbrad läksid peale kooli välja, mina aga järjekordselt pakkima, sest YFU aastalõpuseminar ootas. Järgmised kaks ööd siis järjekordselt magada ei saanud, sest meil oli seminar koos väljaminevate õpilastega ja nüüd olen mina jõudnud positsiooni, kus ma võin oma vahetusaastast rääkida kui "see oli, ma tegin seda, ma olin seal, mulle tundus see selline". Imelik, aga tõsi.

Ning pühapäeval tulid mulle seminarile järgi mu pärisvanemad Eestist. Jube imelik, aga tore oli neid peale üheksat ja poolt kuud näha jälle. Kõige imelikum oli muidugi oma host-vanematele tutvustamine, ainult natuke veider tunne oli. Aga pärast jõudis mulle kohale, et ma närveerisin üle ja et tegelikult oli kõik korras. Saigi siis poolteist päeva oma vanematega toredalt aega veedetud.

Viimane õhtu oli muidugi tore, nad olid hotelli pannud omale Doonau peal asuvasse Botelli (laevahotell vms) ja teist ööd nad enam seal veeta ei saanud, sest veetase oli liiga kõrge. Eks nad paigutati ümber siis veidike kõrgemal asuvasse hotelli. Kusjuures, sellest ajast saati, kui nad ümber paigutati teise hotelli, on veetase Doonaus veel kahe meetri võrra tõusnud ja praegu veel tõuseb. Bratislavas olevad Doonau äärsed pargid on kõik täiesti vee all. Eks see saab pärast ilus välja nägema..

Eks see vist on praeguseks kõik. Ma ei kujuta ette, millal ma jälle jõuan siia midagi kirjutada, sest hetkel tundub, et mu järgmised nädalad on täiesti täis planeeritud, aga eks ma ikka mingi hetk enne oma äraminekut üritan siia midagi kokku kirjutada.

Edit1: ilmselgelt blogspot ei nõustu hetkel mu soovidega sellele postitusele rohkem pilte lisada, ma üritan homme uuesti, võite homme tagasi tulla. :)

Edit2: nüüd on kõik vajalikud asjad olemas, ignoreerige esimest editit
Lisan siia veel video Boulevard of Broken Dreams-ist, sest see oli üks vägevamaid hetki kogu kontserdi jooksul.