20.04.13

ei midagi uut

Ma pean blogipostituse kirjutama kiiresti, sest muidu vaatab mu blogilt mulle mu nägu kahekordselt vastu ja see on veidike creepy. 

Igatahes. Viimased kaks? nädalat on suht rutiinselt ja mõnusas tempos läinud. Vähehaaval hakkab mulle kohale jõudma, et kümme kuud ikka ei ole piisavalt pikk aeg, mis ühes riigis veeta. Inimesi lihtsalt ei õpi selle aja jooksul korralikult tundma, mis seal ikka teha.

Lisaks on kohale jõudnud ka aeg, kus ma tunnen ennast kui üks kõigi seast. Nagu ma kuuluksin siia, Slovakkiasse. Nagu siin oleks mu õige koht. Ma ei tea, miks mul selline tunne tekkima on hakanud.

Samas igatsen ma täiega kõiki eestlasi ja sõpru ja eriti oma pere. Aga ma tean, et Eestisse on mul alati võimalik tagasi minna. Siia Slovakkiasse jääb aga kogu mu elu. Kõik need ülitoredad ujujad, kelle parimaid aegu ja sobivaimaid alasid ma tean. Kõik need naeru täis klassikaaslased ja head sõbrad, kes mul tekkinud on. Siia ei ole mul võimalik vähemalt nii pea samamoodi tagasi tulla ja eks see ongi see kõige raskem osa, kui sa mõtled lahkumise peale.

Eile käisin Susega väljas ja pärast saime veel Lubka ja tema tuttavatega kokku. Susega leppisime kokku, et kunagi leian mina tee Saksamaale ja tema tee Eestisse. Lisaks skaibime ikka vahetevahel ja üleüldse peame ikka samamoodi edasi suhtlema. Eilne õhtu oli iseenesest jälle väga tore, sai keset Doonaud silla peal istuda ja lossi vaadata mõnusa seltskonnaga, sai hilisõhtul tšilliga liialdatud subwayd süüa ja üleüldse nautisin sajaga. Praegu on ilmad ka nii soojad juba, et öösel pole üldse imelik lihtsalt mööda Bratislavat ringi käia ainult pusa väel.

Eelmine nädal möödus ka mõnusalt.. ja trenniselt. Nimelt nüüd mulle juba aitab sellest iga vahetusõpilase suurest kaalu juurde võtmise probleemist. Kolmapäev ja reede, kui mul enam ujumist ei ole, käisin peale kooli jooksmas. Teisipäeval jäi küll trenn ära. Bassein oli katki vms ja käisime selle asemel hoopis Mat'aga mööda Pezinoki ringi. Aga muidu tuli välja, et ma olen hoopis paremas konditsioonis, kui ma arvasin. Ilma mingisuguste probleemideta jooksin 50 minutit järjest ära, kusjuures järve äärde jõudes tegin ainult väikese kõnnipausi. Selle kõrvalt kui vähe ma viimase paari kuu jooksul trenni olen teinud, on see ikka päris hea tulemus.

Koolis iseenesest läheb ka hästi. Matemaatikas mul üldse probleeme ei ole, keemias üllataval kombel on mul paremad hinded kui Eestis olid (selles suhtes, et millal ma viimati Eestis keemias viie sain?). Üleüldse kool sujub, siis kui ma viitsin sellega tegeleda. Nüüd peaks ainult järgmiseks füüsika kontrolltööks õppima hakkama, aga ma lükkan koguaeg edasi seda.

Ning eks see on ka kõik, mis mu elus praegu toimub. Täna lähen veel Tšehhi-Slovakkia hokimängule, see tõotab põnev tulla. Tšehhi ja Slovakkia on jäähokis üksteise vastu mängides samasugused nagu Soome ja Rootsi, kahtlustan, et isegi hullemad. Seega ma juba ootan seda atmosfääri, mis seal hallis olema saab.

Aga eks see ongi kõik. :) Pildid on telefonis ja fotokas, ma ei jaksa neid praegu lisama hakata siia.

4 kommentaari:

anni ütles ...

i just have to say,
et mulle väga meeldib su ülemine pilt, jee.

ole tubli.
ja tore, et sul seal mõnus on. (:
ps. meil ka täitsa soe juba.

johannaaa ütles ...

eks mul eksisteerib üks selline üliäge sõbranna nimega Elina, kes mulle selliseid asju viitsib kokku lõigata. :)

ann, ma igatsen sind.

elx ütles ...

AH MIS TE NÜÜD

nobeli preemia?? ahhh no kui te just peate

(küll ma olen humoorikas)

aga väga armas, & ma olen väga kade.

johannaaa ütles ...

su 365-te vaadates oleks sul seda preemiat vaja... :)))