20.04.13

ei midagi uut

Ma pean blogipostituse kirjutama kiiresti, sest muidu vaatab mu blogilt mulle mu nägu kahekordselt vastu ja see on veidike creepy. 

Igatahes. Viimased kaks? nädalat on suht rutiinselt ja mõnusas tempos läinud. Vähehaaval hakkab mulle kohale jõudma, et kümme kuud ikka ei ole piisavalt pikk aeg, mis ühes riigis veeta. Inimesi lihtsalt ei õpi selle aja jooksul korralikult tundma, mis seal ikka teha.

Lisaks on kohale jõudnud ka aeg, kus ma tunnen ennast kui üks kõigi seast. Nagu ma kuuluksin siia, Slovakkiasse. Nagu siin oleks mu õige koht. Ma ei tea, miks mul selline tunne tekkima on hakanud.

Samas igatsen ma täiega kõiki eestlasi ja sõpru ja eriti oma pere. Aga ma tean, et Eestisse on mul alati võimalik tagasi minna. Siia Slovakkiasse jääb aga kogu mu elu. Kõik need ülitoredad ujujad, kelle parimaid aegu ja sobivaimaid alasid ma tean. Kõik need naeru täis klassikaaslased ja head sõbrad, kes mul tekkinud on. Siia ei ole mul võimalik vähemalt nii pea samamoodi tagasi tulla ja eks see ongi see kõige raskem osa, kui sa mõtled lahkumise peale.

Eile käisin Susega väljas ja pärast saime veel Lubka ja tema tuttavatega kokku. Susega leppisime kokku, et kunagi leian mina tee Saksamaale ja tema tee Eestisse. Lisaks skaibime ikka vahetevahel ja üleüldse peame ikka samamoodi edasi suhtlema. Eilne õhtu oli iseenesest jälle väga tore, sai keset Doonaud silla peal istuda ja lossi vaadata mõnusa seltskonnaga, sai hilisõhtul tšilliga liialdatud subwayd süüa ja üleüldse nautisin sajaga. Praegu on ilmad ka nii soojad juba, et öösel pole üldse imelik lihtsalt mööda Bratislavat ringi käia ainult pusa väel.

Eelmine nädal möödus ka mõnusalt.. ja trenniselt. Nimelt nüüd mulle juba aitab sellest iga vahetusõpilase suurest kaalu juurde võtmise probleemist. Kolmapäev ja reede, kui mul enam ujumist ei ole, käisin peale kooli jooksmas. Teisipäeval jäi küll trenn ära. Bassein oli katki vms ja käisime selle asemel hoopis Mat'aga mööda Pezinoki ringi. Aga muidu tuli välja, et ma olen hoopis paremas konditsioonis, kui ma arvasin. Ilma mingisuguste probleemideta jooksin 50 minutit järjest ära, kusjuures järve äärde jõudes tegin ainult väikese kõnnipausi. Selle kõrvalt kui vähe ma viimase paari kuu jooksul trenni olen teinud, on see ikka päris hea tulemus.

Koolis iseenesest läheb ka hästi. Matemaatikas mul üldse probleeme ei ole, keemias üllataval kombel on mul paremad hinded kui Eestis olid (selles suhtes, et millal ma viimati Eestis keemias viie sain?). Üleüldse kool sujub, siis kui ma viitsin sellega tegeleda. Nüüd peaks ainult järgmiseks füüsika kontrolltööks õppima hakkama, aga ma lükkan koguaeg edasi seda.

Ning eks see on ka kõik, mis mu elus praegu toimub. Täna lähen veel Tšehhi-Slovakkia hokimängule, see tõotab põnev tulla. Tšehhi ja Slovakkia on jäähokis üksteise vastu mängides samasugused nagu Soome ja Rootsi, kahtlustan, et isegi hullemad. Seega ma juba ootan seda atmosfääri, mis seal hallis olema saab.

Aga eks see ongi kõik. :) Pildid on telefonis ja fotokas, ma ei jaksa neid praegu lisama hakata siia.

09.04.13

ujumine :)

kaheksa aastat ujumist ja see on esimene pilt, kus ma olen basseini ääres ja näen okei välja. 
Esialgne mõte oli siia täna kirjutada ujumisest. Kui suur osa see mu elust ikka on ja kuidas ma seda armastan. Samas see postitus venis ja venis ning tundus selline... mitteloetav olevat. Seega ma lihtsalt kustutasin kuus lõiku ära ja alustasin uuesti.

Ma olen viimaste nädalate jooksul sellist igapäevaelu elanud. Kool, trenn, kodu peamiselt. Ei ole just otseselt midagi, mis jagamistväärt oleks. Tegelikult mul eriliselt ei olegi midagi jagada.

Laupäeval käisin Susega Bratislavas, rääkisime ja nautisime juba natuke soojemat ilma. Rääkisime kogu aja slovaki keeles, ilma mingisuguste probleemideta. Seega võib öelda, et seitsme ja poole kuu jooksul olen jõudnud juba nii kaugele, et mul ei ole probleemi ainult slovaki keeles suhelda. Lisaks kui mõnikord mõned sõnad ära unustan, siis suudan need slovaki keeles ära seletada, ilma, et peaks inglise keelt kasutama. Seega võib öelda, et seitsme kuuga saab pingutades keele selgeks küll.

Pühapäeval olid ujumisvõistlused. 50 selili, 100 kompleksi ja 200 selili. Kompleksis ujusin isikliku rekordi, kuid tean, et oleks võinud paremini ujuda. Lõpetades tundsin veel, et ei andnud endast kõike. Esimesed 50 meetrit ei saanud aru, et ujun reaalselt võistlustel ja peaks rohkem pingutama. Aga isiklik rekord tuli sellegipoolest, seega olen uhke.

Muidu olin võistlustel veits külmetunud, kurk valutas natuke. Aga kogu see pingutus, mis ma seal tegin, pani mu tervisele ikka korraliku põntsu. Seega praegu istun haigena kodus. Eile oli ikka päris jõhker olla, hingata läbi nina ei saanud, pea valutas, köhisin korralikult. Täna juba veidike parem, ainult kurk valutab ja köhin. Mu super host-ema teeb mulle ingveriteed ja üldse on koguaeg ühe telefonikõne kaugusel.

Muidu on kõik tore ja mõnus ja armas ning mul polegi rohkem midagi, mida tahaks kogu laia maailmaga jagada.

Kallid teile sinna Eestisse.
Vähem kui kolme kuu pärast näeme.