24.03.13

koolid võrdluses

Homme peaksin ma põhimõtteliselt ajaloo kontrolltööd kirjutama. Praegu on aga osa minu igaõhtusest viivitamisprotsessist kirjutada minu kooli ja mu Eesti kooli erinevustest. Või siis õigemini viriseda fakti üle, et me niipalju mõttetuid fakte peame pähe õppima selle asemel, et loogiliselt jõuda järeldusteni ja aru saada, miks kõik niimoodi oli.

Mu kool siin on erinev Tallinna Reaalkoolist. Väga erinev. Kui aus olla, siis pooltel juhtudel tunnen ma, et ma olen valesse keskkonda sattunud. Koolisüsteem on iseenesest päris sarnane. Siin õpin ma praegu kaheksaaastase gümnaasiumi kuuendas klassis, ehk siis Eesti mõistes kümnendas klassis. Inimesed mu ümber on aga minust nooremad, keskmiselt nii 1997 sündinud. Oma klassis olen ma muidugimõista kõige vanem (mis on samuti hea vaheldus Eestile, kus ma olin noorimate seas). Samas on kogu mu klass koolis käinud juba üheksa ja pool aastat, nagu minagi, kooli läksid kõik kuueaastaselt. Selle kohapealt olen ma õigesse klassi sattunud.

Küll on minu jaoks pigem probleemiks fakt, et ma ei leia, et see kool mind kuidagi arendaks. Õpin küll midagi juurde - ja võib öelda, et Eesti jaoks lausa asju ette - aga kõike teeme me kuidagi faktipõhiselt. Ma ei ole siiamaani leidnud midagi, mis mind reaalselt proovile paneks ja mille nimel ma oma ajurakke pingutama olen pidanud. Kõige raskem on vist olnud tõesti lihtsalt sõnu slovaki keeles meelde jätta, et saaks kuidagi oma hinded kätte. 

Peab küll tõdema, et reaalainete kohapealt pole miski väga erinev. Matemaatika on matemaatika, seal ei ole midagi muud öelda. Peab lihtsalt ülesannetest läbi närima. Ju häirib mind kõige rohkem see, kuidas siinsed geograafia ja ajaloo tunnid on Eesti omadest nii erinevad. Ju mu vanad klassikaaslased mäletavad, kuidas me ajaloos arutlusi kirjutasime ja geograafias pikki moodle-i töid tegime ning kuidas me kõik seda vihkasime. Tagantjärele peab ütlema, et see oli kohe kindlasti mitu korda parem kui see kümnete aastaarvude meeldejätmine, mida ma praegu tegema pean. 

Muidugi pidin ma Eestis õppima ka kõik aastaarvud ja mõisted ja mida kõike veel, aga vähemalt ei unustanud me sealjuures mõtlemist ära. Geograafia ja ajaloo tunnid koosnevad mul Slovakkias lihtsalt õpetaja poolt dikteeritud lausete kirjutamisest vihikusse. Muutub päris igavaks ja see huvi, mis mul Eestis geograafia vastu oli, on praktiliselt läinud. Muidugi ma siiamaani loen vahepeal huvitavaid artikleid geoloogia vallast, kui mul selle jaoks tuju on, aga see pinev uudishimu, mis mul Eestis oli, on praktiliselt mu seest kadunud. 

Samas peab mainima, et Eesti ja Slovakkia koolid on keelte õppimise kohapealt ikka päris sarnased. Inglise keeles on suurim rõhk grammatikal, sõnavara arendamist ja rääkimist toimub tundides palju vähem, kui seda päriselt vaja oleks. Saksa keeles ma ikka veel midagi kasulikku õppinud ei ole, aga tean, mida Irokesenfrisur tähendab. Võite googeldada. 

Siiamaani ma ei suuda otsustada, kumb koolisüsteem on parem, kas Eesti või Slovakkia oma. Ühte võin aga öelda. Kui sa selle sees oled, siis mitte miski ei tundu hea. Ma kujutan ette, et kui ma kolme kuu pärast Eestisse tagasi tulen ja sügisel uuesti õppima pean hakkama, siis ma ainult nutan oma siinset kooli taga, sest ma ei pea siin üldse nii palju pingutama, kui reaalis. Siin jällegi tunnen sellest pingutamisest puudust. 

Tegelikult peaksin ma lihtsalt hetkel aastaarve, mõisteid ja inimeste nimesid pähe tuupima, et homsest kontrolltööst läbi saada. Seetõttu ka see masendav ja kriitiline postitus. Tegelikult on koolis päris tore. :)

16.03.13

supernatural

suse, bonane, lubka, mina
Niisiis, ma jõudsin ka lõpuks ometi oma blogi juurde tagasi. Mu eemalolemises võite süüdistada Supernaturali.

Eelmine nädal oli mul koolivaheaeg. Lõpuks ometi sai hommikul normaalsel ajal üles tõusta. Nii kümne paiku keskmiselt. Esmaspäeval läksime Suse ja ühe YFU vabatahtlikuga Senecisse veeparki. Lootsin seal mõne kilomeetri ujuda ka, aga ei. Muidu selline korralik ja ilus veepark, aga õiget basseini seal ei eksisteerinud. Igatahes, esimesed kolm tundi vedelesime me igasugustes erinevates soojades basseinides ja pärast läksime SPA osasse. Seal oli igasuguseid erinevaid saunu, mingi kümme või rohkemgi. Ja oi, kuidas ma nautisin. Lisaks oli õues "Finsky sauna" ka (soome saun), aga see oli isegi keskmisest eesti saunast külmem. Aga see-eest veetsime just selles ühes saunas tunnikese, sest see oli õues ja seal kõrval oli külm bassein. Ma poleks eales arvanud, et ma õiget Eesti sauna igatsema hakkan. See oli kodus nii.. normaalne asi, aga nüüd saan aru, et ilma selleta on ikka päris raske elada.

Pärast spad läksime sööma, sain oma haluškyd jälle kätte. Õnneks oli seekord võimalik ilma peekonita võtta, ma ei saa aru, i.  Peale seda tahtsin Senecist otse Pezinoki bussi peale hüpata, aga jäin nii kümme sekundit hiljaks. Ühesõnaga see tähendas sellise korraliku kolmnurga tegemist ja Bratislava kaudu kojuminekut. Aga Susega oli tore kogu  see aeg rääkida.

Järgmine päev läksime ühte lossi külastama, mis on mulle üpris lähedal. Cerveny Kamen vist eestlastele väga midagi ei ütle, aga ära tõlgituna on see "Punane kindlus". Minu jaoks oli see juba teine kord sinna minna. Täna käisin kolmandat korda, aga see ei ole tähtis. Selle lossi väravate ees tegime ka selle pildi, mis seda postitust kirjeldab. Pärastpoole läksime Modrasse ja istusime seal ühes pubis maha ja lihtsalt rääkisime pikalt ja laialt. Lubka oli see vabatahtlik, kes meiega kaasa tuli sellel teisipäeval. Kusjuures ta on tegelikult mu host-isa parima sõbra tütar. Tegime ka plaanid, et märtsi lõpus mingi nädalavahetus lähen tema juurde Bratislavasse ja saan natuke Bratislava ööelu ka nautida. ;) Can't wait.

Kolmapäeval alustasin ma Supernaturali vaatamisega. Ühesõnaga terve päev midagi rohkemat ei teinud. Või tegelt, vist korraks vedasin ennast Pezinoki, oli vaja paar asja osta.

Neljapäeval läksime YFUkatega Viini. Üheski söögikohas inglise keel suust välja ei tulnud, ainult slovaki keeles tahtsin rääkida. Käisin ka Stephansdomi all katakombides, mis oli.. kergelt öeldes creepy. Massihaudu on seal ikka palju. Siis käisime veel Susega Burger Kingis ka, sest ta tahtis sealt ühte magustoitu osta. Otsustasin siis ise ka ära proovida selle, sest no.. kes ei tahaks kuuma šokolaadimuffinit vanillijäätisega. Best food ever.

Reedel ma hommikupoole midagi ei teinud. Õhtupoole võtsin suuna uuesti Senecisse, et Susega kokku saada. Olin öösel seal, õpetasin talle ja ta perele ladumise selgeks ja mängisime seda suht kaua. Järgmine päev läksin koju ja uuesti Supernaturali edasi vaatama.

Ülejäänud nädalavahetus möödus rahulikult, esmaspäeval kooli jälle. Õppimisega me see nädal väga ei tegelenud, sest Zuzkal ja teistel temavanustel olid eksamid. Ühesõnaga esmaspäev ja teisipäev olid sellised rutiinsed (kool-trenn-koju). Kolmapäev aga.. See oli üliäge päev. Sain LÕPUKS OMETI oma kontserdipileti kätte. GREEN DAY and special guests including ALL TIME LOW. Mu elu on perfektne, suurepärane, hiilgav, oivaline, vaimustav, võrratu ja briljantne! (*wink-wink mom*)

Neljapäeval tuli Zuzkale Uus-Meremaalt sõbranna külla. On siin viis päeva. Ehk siis esmaspäevani vist. Muud väga huvitavat ei toimu. Eile värvisin juuksed uuesti üle Hanka juures. Tegime pitsat ja sõime küpsiseid nutellaga ja jõime kofolat kõrvale. Eks me mõlemad vahetusõpilased (okei, ta veel pole, aga peab ju varakult dieeti alustama enne oma vahetusaastat).

Eks ma lähen nüüd tagasi oma Supernaturali juurde.
Kallid teile Eestisse.

põhjus, miks ma supernaturali vaatan: