17.02.13

poolaastaseminar

Viimase esmaspäeva hommikul ei võtnud ma suunda kooli, vaid liikusin hoopis host-emaga Trnavasse, kus ta mu rongi peale ära saatis. Nimelt saime me seal kokku Suse, Bongane ja kahe vabatahtlikuga, kellega me Zazriva kanti läksime. Zazriva ise on Žilina lähedal ja Žilina on Oraval, mis on Slovakkia kõige põhjapoolne maakond. Ja see selgitus ikkagi arvatavasti selgeks ei teinud, kus täpselt on see koht, kus me käisime, sest ega selle blogi lugejad vist Slovakkia geograafiast midagi väga ei tea (välja arvatud mõned erandid).

Igatahes, rongisõit möödus väga jutukalt ja mõnusalt. Rong jäi pool tundi lumesaju tõttu ajast maha, nii et see rikkus meie plaanid natuke ära ja selle asemel, et ühelt rongilt teisele hüpata, istusime me hoopis mingi hetk bussi peale ja rappusime seal tunnikese. Bussis istusin Danka kõrval, kes oli vahetusõpilane Eestis ja sai eesti keeles rääkida, mis oli uplné supér. Orava lossi juures astusime bussist kõigi oma asjadega välja ja läksime lossi külastama. See oli minu jaoks juba teine kord seal lossis, aga teised ei olnud seda veel näinud.

Pärast sõime pitsat ja läksime ööbimiskohta. See oli selline imeline kogemus, et cottage ise oli kusagil 1800m kõrgusel merepinnast, meie pidime kusagil 700 meetrit ise kõigi oma asjadega üles kõndima. Mu kott kaalus nii umbes 6-7 kilo, pluss olid mul käes kellegi suusasaapad ja pakk jogurtitega. Kõige mõnusam asi oli see, et mägi oli üpris järsk ja me sumpasime poolemeetrises lumes. Kõige raskemad 700 meetrit mu elus. Isegi raskemad kui me trennis 4x200 liblikat ajale ujusime ja ma esimest päeva tagasi olin.

Õhtupoole alustasime seminaridega, aga kui aus olla, siis ma enam ei mäleta, millest me täpselt rääkisime. Õhtupoole jäime me Alexiga (vahetusõpilane Saksamaalt) elutuppa kahekesi, sest kõik kadusid kuidagi kuhugi, ja võrdlesime oma vahetusaasta kogemusi ja naersime üksteise slovaki keele üle. Lisaks suhtlesime üksteisega slovaki keeles. See oli tore. Pluss tegime plaanid, et mingi hetk saame kõigi vahetusõpilastega kusagil Ida-Slovakkias kokku.

Järgmine päev oli kõigil peale minu mäele minek. Ma oma põlvega ei julgenud veel päris suusatama minna, kuigi selleks ajaks juba käisin trennis ja ujusin korralikult. Ma siis passisin kõigi asjadega all kohvikus, nautisin internetivõimalust ja jõin hästi palju teed. Kolme paiku päeval läksin oma tugiisikuga, kes samuti vabatahtlikuna kaasas oli ja kes mulle kohutavalt mu endist klassiõde Johannat meenutab, tagasi majja kokkama, sest keegi pidi ju söögi valmis tegema. Poole riisist kõrvetasime põhja, aga noh, ikka juhtub. Lisaks suutsin ma kaks taldrikut ära lõhkuda. Aastaalgusseminaril läks kaks klaasi, poolaasta omal kaks taldrikut, aga vahetusperes pole veel midagi ära lõhkunud. Seega edukas!

Õhtul jätkasime seminaridega ning peale seda läksime mina ja Sherwen (aafrika tüdruk) sauna järgi proovima. Tema jaoks oli see esimene kord ja mina lihtsalt täiega igatsen oma Eesti iganädalast saunaskäiku, kuigi Eestis saun minu jaoks väga oluline ei olnud. Seega proovisime need 80 soojakraadi ära (-.-). Mõnus saunaskäik oli, saime igasugustel teemadel rääkida ja võrdlesime oma kogemusi slovakkidega. Mul tuli koguaeg automaatselt slovaki keel, kuigi Sherwen sellest veel aru ei saa, sest ta on siin ainult kaks kuud olnud.

Järgmine päev oli sama lugu hommikul, kõik läksid mäele ja mina istusin all kohvikus. Pärast kui me koju läksime, siis oli meid rohkem, kes minemas olid. Mina, Bongane ja Sherwen pluss üks vabatahtlik võtsime suuna majakese poole (ma lihtsalt ei mäleta hetkel, kuidas cottage eesti keeles on, nii et asendan selle majakesega). Mina ja Sherwen ehitasime väljas lumememme (mitte sellise normaalse, vaid ikka mõningate veidrustega, et paremini meelde jääks). Siis kui lumememm valmis sai, tuli Bongane ka välja, ta aitas enne Nikat (meie vabatahtlikku) kartulite koorimisega. Ehitasime siis liuvälja, aga seda veel päris läbi proovida ei jõudnud, sest Nikal oli abi vaja.

Mingi hetk jõudsid teised ka suusatamast tagasi, siis me sõime ja pärast tegime jälle ühe seminari. Pärast anti meile ülesanne endile tunnikeseks tegevust leida ning me läksime õue ja katsetasime uuesti üle meie liuvälja. Sellega sai lihtsalt tonnide viisi nalja, sest liuvälja lõpus oli väike kraav.. Oli see küll õnneks lumega täidetud ja märg ei olnud, aga hüpekas oli üpris suur. Lisaks tulime me kilekoti peal alla. Mingi hetk sai kelgutamisest (ilma kelguta) lumesõda, ma pole päris kindel, kuidas. Igatahes järgmised pool tundi veetsime me kõik lumes lõkerdades. See oli reaalselt kõige toredam aeg kogu seminari jooksul, kuigi naerda sai koguaeg.

Hiljem läksime ja mängisime toas vabatahtlikega paar mängu ning saime väiksed diplomid ja kommid ning suundusime magama ära. Muidugi magamiseni läks veel nii... kolm tundi aega, nii et poole kolme paiku jäid lõpuks kõik vaikseks. Hommikul oli 6.45 äratus. Kusjuures, selle aja jooksul magasin ma iga öö nii viis-kuus tundi.

Järgmine päev oli kojuminek. Seekord ei saanud me rongis endale eraldi kupeed, nii et jäi ära ka kogu see trill-trall, mis me eelmine kord korraldasime. Rongijaama kioskist leidsime me Susega oreo-milkat, mis on reaalselt kõige parem šokolaad, mis üldse eksisteerib (ja ma ei ütle seda brändi pärast, vaid maitse pärast). Bratislava rongijaamas pidime mina ja Bongane ümber istuma, et Pezinoki suunduda ja siis muidugi... Bratislava rongijaam kannatas tehniliste viperuste all. Ükski tabloo ei töödanud ja me pidime kuulama, et aru saada, millal ja kust meie rong läheb. Bongane muidugi veel slovaki keelest aru ei saa ja minul läheb korralikult keskendumist vaja, et sellistes olukordades millestki aru saada. Küsisin siis ühelt naiselt slovaki keeles, et kas ta palun annaks teada meile, kust ja millal meie rong läheb, sest meie ei saa sellest aru. Õnneks saime õige rongi peale ja ilusasti koju.

Ja see oli minu poolaastaseminar. Ma nüüd magama ära, homme hommikul ootab mind matemaatika kontrolltöö. Pildid jällegi facebookis.

kiire, tore, huvitav, äge

Viimased nädalad mu elus on väga kiiresti möödunud. Igatahes, ma pean tänase postituse kaheks jagama. Kõigepealt tuleb kõik, mis ma tegin enne poolaastaseminari ja järgmises postituses tuleb poolaastaseminar. :)

Ma loodan, et mu mälu mind viimaste nädalate suhtes ei peta. Jaanuari viimase nädala veetsin ma gripiga kodus, midagi erilist ei teinud ja lihtsalt istusin ja köhisin. Laupäeval läksin oma haigusega ilusasti Mariliisi juurde ööseks, sest tal oli sel hetkel ainult nädalakene veel Slovakkias jäänud ja lihtsalt oli vaja koos aega veeta. Tegime kartuleid hakklihakastmega ja Mariliisile oli pakiga musta leiba ja Eesti komme saadetud, nii et imelised kaks päeva olid need. Pühapäeval läksin koju mõttega, et arvatavasti oli see viimane kord kui Mariliisi üldse näen enne Eestisse tulekut.

Järgmine nädal oli koolis poolaasta lõpp, seega mingit õppimist eriti ei toimunud. Ma valmistasin ennast ette mõtteks, et alates veebruarist on Mariliis läinud ja ma pean õppima hakkama. Nüüdsest on mul tõesti tunne, et ma olen siin täiesti üksinda. Varem oli ikka see, et on keegi, kes teab täpselt, mida ma tunnen, mu läheduses, aga nüüd... Kõik on hoopis teistmoodi nüüd.

Neljapäeva, 31. jaanuari õhtupoole rääkisin Mariliisiga facebookis ja tulin sellise väikse idee peale, et läheks koos Susega (vahetusõpilane Saksamaalt) ja üllataks Mariliisi. Viimasel oli reede hommikul vara Ninaga (YFUst) kohtumine, mis pidi suht vara lõppema ja meil reedel kooli ei olnud poolaasta lõpu tõttu. Mõeldud tehtud. Reede hommikul sadasin YFUsse sisse ja sai Mariliisi korralikult üllatatud. Rääkisin veel eelmine õhtu Ninaga ka telefonis, et ta Mariliisi enne minu tulekut ära ei saadaks. Kusjuures kümme minutit enne mu sinnajõudmist ei olnud üldse kindel, kas Suse ka tuleb, aga ka tema ilmus kohale.

Eks me veetsime siis päeva vanalinnas ringi jalutades, ostsime Mariliisile samasuguse Slovakkia&Bratislava pusa, nagu minul on, ja sõime pitsat. Kusagil ühe paiku vist pidi Suse ära minema ning jäime Mariliisiga kahekesi. Otsisime kohta, kus kaardiga maksta saaks, käisime ühe kohviku juurest teise juurde kuni lõpuks leidsime. Seal istusime lihtsalt mingi kolm tundi vist ja jõime mõlemad ühe kohvi. Kelnerid vaatasid meid lõpuks päris imelikult, selles suhtes, et nendega rääkisime slovaki keeles ja siis üksteisega rääkisime üldse mingis imelikus keeles. Pärast liikusime edasi Euroveasse ja ostsime kommi ning istusime kusagil kella seitsmeni. Mingi hetk helistas lõpuks mu host-isa ja siis ma panin tähele kui palju aega mööda oli läinud. Ühesõnaga kella kümnest hommikul kuni kella seitsme-kaheksani lihtsalt rääkisime ja kõndisime. Täiesti super päev oli ja ma väga loodan seda korrata, kui ma Eestisse tagasi jõuan.

Sellest järgmine nädal hakkas koolis jälle õppimine pihta, kaasa arvatud mul. Teisest poolaastast hakkan ma hindeid saama ning õpetajad võtavad mind nagu iga teist õpilast. Ütleme nii, et saab tore olema. Esimene kontrolltöö, mille üldse kirjutasin, oli ajaloos ja selle sain nelja. Konks on ainult selles, et siin on hinnetesüsteem vastupidine ja neli võrdub Eestis kahega. Aga õnneks kukub ainult viiega läbi, nii et neli on veel... okei. Kõige parem on muidugi see, et päev enne seda õppisin Zuzkaga reaalselt kaks ja pool tundi ja ma teadsin seda teemat täiega hästi. Aga siis tuli töö ja mina nendest küsimustest aru ei saanud. Kui ma eile hinde teada sain, siis see rikkus mu tuju terveks päevaks ära. Siiamaani ei taha väga mõelda sellele. Lisaks esmaspäeval tulemas töö matemaatikas, kolmapäeval füüsikas ja reedel keemias. Pluss pean ma mingi päev geograafia töö järgi tegema. Füüsikas õnneks on soojusõpetus, mida ma eelmine aasta eesti keeles õppisin, nii et vaja on lihtsalt küsimustest aru saada.

Muidu slovaki keele suhtes võin öelda nii palju, et ma tunnen ennast juba päris hästi selles suhtes. Viimane pühapäev saime klassikaaslastega Lalias kokku (seal on maailma parim pitsa, ausõna) ja veetsime seal kolm tundi lihtsalt rääkides sellistel deep-teemadel. Näiteks ma tegin kõigile selgeks, miks ma arvan, et muna oli enne kui kana (evolutsioon). Üks mu klassiõde arvab näiteks, et iga inimese hing sünnib uuesti. Mina jällegi arvan, et see ei ole võimalik, sest inimesi tekib ju koguaeg juurde, aga kust neid hingi koguaeg juurde tekib? Vot sellistel teemadel rääkisime. Ja kõige tähtsam - seda kõike tegime me slovaki keeles. Kuigi ma veel kontrolltöid ei oska slovaki keeles hästi kirjutada, siis muud asjad edenevad. Pluss ma arvan, et ma üritan õpetajatega rääkida, mul oleks arvatavasti kergem suuliselt vastata kui kirjutada, sest siis on võimalik küsimusi hoopis kergemaks teha.

Ma ei hakka siia pilte lisama, panen need facebooki mingi päev. Kõik pildid lihtsalt telefonis ja neid on kergem nutitelefoni kaudu facebooki panna kui kõigepealt arvutisse tõmmata ja siis siia või näoraamatusse kopeerida. Varsti üritan poolaastaseminari postituse ka üles panna.

Kallid teile sinna Eestisse! :)