18.07.13

vabandused

Ma tean, et ma olen kohutav blogija, aga peale Eestisse jõudmist pole ma lihtsalt kordagi selle jaoks aega leidnud (ja noh, prioriteet on host-perele kirja kirjutamine). Seega ma üritan mingi hetk veel juuli jooksul selle suure kokkuvõtva blogipostituse ära teha, aga ma ei anna lubadusi. :)

05.06.13

green day!!! :)

Lõpuks ometi sain jälle ühe päeva vabaks, et natuke oma blogi täiendada. Ma arvan, et ma pole ainuke, kes selle üle õnnelik on. Alustame siis eelmisest nädalast.

Esmaspäev ja teisipäev möödusid mul ootusärevuses koolis ja trennis. Ühesõnaga see tüüpiline päevaplaan - kodu, kool, kodu, trenn, kodu ja magama. Aga ootusärevuses seetõttu, et kolmapäeval läksime me koos Hankaga Green Day kontserdile peale kooli.

Põhimõtteliselt nägi eelmine kolmapäev (29. mai) välja selline. Hommikul pakkisin päevaks kõik asjad valmis ja läksin kooli. Meil oli veel matas kontrolltöö ka, see läks hoolimata mu ärevusest hästi. Peale kooli läksime Hankaga Bratislavasse, võtsime ühe Subway ja siis viis ta isa meid Viini ära. Tahtsime nelja paiku kontserdil olla, et õige kellaaeg väravatest sisse saada ja endale parimad kohad muretseda. Muidugi natuke jäime hiljaks, sest GPS pani pange natuke ja me ei olnud päris kindlad, kust kaudu me sõitma pidime. Aga kohale jõudsime nii tunnike enne seda kui All Time Low lavale astus.

Ja see oli... parim kontsert, kus ma siiamaani käinud olen ja täiesti kindlalt parim asi mu vahetusaasta jooksul. Oma lemmikbändi laval laivis näha on üks asi, aga oma lemmikbändi liikmega paar sõna vahetada, seista temast poole meetri kaugusel, näha seda tattood, millest sa nii palju kuulnud/lugenud oled, saada temalt autogramm.. Vot see tunne on eriline. Ja oi kui väärt kogu seda planeerimist ja rahakulutust, mis sellele kulus. Ja see oli veel ainult päeva algus.

Pärast astus lavale The Baseballs, kellest ma midagi väga kuulnud ei olnud. Minu jaoks väga eriline ka ei olnud. Aga kusagil kella kaheksa paiku tuli lavale Green Day ning nad olid seal laval kaks ja pool tundi, mängisid läbi peaaegu kõik mu lemmiklood ning olid lihtsalt.. vägevad. Ma ei oskagi muud moodi kirjeldada. Ma nägin ära ka real-live mosh pit-i, istusin ühe poisi kukil, tantsisin nagu hullumeelne ja järgmised kaks päeva mul häält ei olnud. See oli imeline õhtu. Pärast tagasiminnes laulsime autos Hanaga All Time Low ja Green Day lugusid vaheldumisi, nautisime Radlerit, mille ta isa meile ostnud oli, ning lihtsalt naersime, sest emotsioonid olid nii kõrged.

Ma loodan, et see video töötab nüüd, mis ma siia lisasin. Aga see on sellest, kuidas kontserdi alguses Green Day mingi suvalise fänni lavale kutsusid ja kuidas ta pärast rahva sekka tagasi hüppas. Hiljem kutsusid nad veel ühe fänni, kes laulis kogu staadioni ees mikrofoni ühte kuulsamat laulu. Kirjeldamatult äge kontsert oli.
green day tuli lavale
kahe ja poole tunni pärast hakkasid nad otsi kokku tõmbama 

rian dawson ja zachary merrick (lootes, et ma nimed õigesti kirjutasin)
selle kuti peaks küll kõik ära tundma :)

 Neljapäeval ma kooli ei läinud. Magasin välja ennast. Lisaks kui aus olla, siis mu lihasevalu oli liiga suur, et üldse voodistki välja saada. Tundsin ennast hommikul ikka päris kehvasti. Õhtul oli juba parem olla, siis vedasin ennast trenni ka. Pärast muidugi kahetsesin, sest treener otsustas meile delfiinitrenni teha.

Reedel jõudsin omadega kooli. Sain oma matemaatika eest hea hinde kätte ja olin uhke. Ülejäänud sõbrad läksid peale kooli välja, mina aga järjekordselt pakkima, sest YFU aastalõpuseminar ootas. Järgmised kaks ööd siis järjekordselt magada ei saanud, sest meil oli seminar koos väljaminevate õpilastega ja nüüd olen mina jõudnud positsiooni, kus ma võin oma vahetusaastast rääkida kui "see oli, ma tegin seda, ma olin seal, mulle tundus see selline". Imelik, aga tõsi.

Ning pühapäeval tulid mulle seminarile järgi mu pärisvanemad Eestist. Jube imelik, aga tore oli neid peale üheksat ja poolt kuud näha jälle. Kõige imelikum oli muidugi oma host-vanematele tutvustamine, ainult natuke veider tunne oli. Aga pärast jõudis mulle kohale, et ma närveerisin üle ja et tegelikult oli kõik korras. Saigi siis poolteist päeva oma vanematega toredalt aega veedetud.

Viimane õhtu oli muidugi tore, nad olid hotelli pannud omale Doonau peal asuvasse Botelli (laevahotell vms) ja teist ööd nad enam seal veeta ei saanud, sest veetase oli liiga kõrge. Eks nad paigutati ümber siis veidike kõrgemal asuvasse hotelli. Kusjuures, sellest ajast saati, kui nad ümber paigutati teise hotelli, on veetase Doonaus veel kahe meetri võrra tõusnud ja praegu veel tõuseb. Bratislavas olevad Doonau äärsed pargid on kõik täiesti vee all. Eks see saab pärast ilus välja nägema..

Eks see vist on praeguseks kõik. Ma ei kujuta ette, millal ma jälle jõuan siia midagi kirjutada, sest hetkel tundub, et mu järgmised nädalad on täiesti täis planeeritud, aga eks ma ikka mingi hetk enne oma äraminekut üritan siia midagi kokku kirjutada.

Edit1: ilmselgelt blogspot ei nõustu hetkel mu soovidega sellele postitusele rohkem pilte lisada, ma üritan homme uuesti, võite homme tagasi tulla. :)

Edit2: nüüd on kõik vajalikud asjad olemas, ignoreerige esimest editit
Lisan siia veel video Boulevard of Broken Dreams-ist, sest see oli üks vägevamaid hetki kogu kontserdi jooksul.

21.05.13

palju mida jagada, aga sõnu selleks pole

ülitore oli alexit ja sherwinit näha :)

Järjekordselt on palju aega mu eelmisest postitusest möödas, aga no ausõna, ürita olla vahetusaastal ja siis tihedalt leida inspiratsiooni kirjutamiseks. Ei õnnestu väga hästi (ja ma olen juba mitu aastat blogi pidanud, ma tean, mida see tähendab). 

Väljas on täielik suvi. Isegi kevad-sügis jopet ma enam kaasas ei tassi, sest sellel pole lihtsalt mõtet. Isegi kui vahepeal vihma sajab, siis on piisavalt soe, et lihtsalt õhukese kardiganiga väljas olla. Muidugi väljaarvatud need väiksed ja ajutised äiksetormid, mis siitkandist üle käivad. Nende ajal on parim idee olla lihtsalt kodus teki all ja ignoreerida neid valgusesähvatusi, mis iga paari sekundi tagant akna taga on. 

Eelmine nädal sai jäähoki maailmameistri võistlused ka läbi. Siin oli see ikka parajalt oluline teema. Igal pool sõitsid autod ringi, lipud külge kinnitatuna ja muus praktiliselt ei räägitudki. Endal on ka juba tähtsamate siinsete hokimängijate nimed selged ja hüüdlauseid tean ilma probleemideta lausuda. Eks mu siinne isa on ka mõnus spordifänn, ilma temata ma pooltki ei teaks. Rääkimata siis hokireegleid. Ühesõnaga mul on sellest jalgpallist, korvpallist jm. täiesti suva, hea meelega vaataks hoopis jäähokit koguaeg. 

Slovakkia jaoks lõppes küll seekord kogu see asi veerandfinaalis, kus Soome vastu kaotati 3:4, aga no ausõna, seda mängu vaadates.. Meil oli niiii palju võimalusi ja soomlastel läks selle viimase väravaga ikka õnneks. Olin sõpradega väljas vaatamas seda mängu, mingis suht suvalises pubis, aga atmosfäär ise oli väärt seda. Kõik täiega elasid kaasa ja ülimõnus oli lihtsalt istuda ja kofolat juua. Kuigi me kaotasime. Ja mu isast ei olnud just tore saata mulle kaks minutit peale mängu lõppu sõnum "Soome võitis jeee :P". (ma andestan selle sulle veel, järgmine aasta teeme me Soomele ära)

Mis veel? Üks nädalavahetus vedas mu host-ema mu Ida-Slovakkiasse. Nii kuus tundi sõitu, vahepeal käisime ühes koopas - mis oli vägev, lihtsalt btw - ja traditsioonilist Slovakkia toitu söömas (kuulates samal ajal raadiost mingit hokimängu, ma pole enam päris kindel, kelle vastu me mängisime. Minu jättis ta Prešovisse maha Sherwini juurde - vahetusõpilane Lõuna-Aafrikast - ja ise sõitis veel edasi nii 70 kilomeetrit.   Mina siis veetsin selle nädalavahetuse lihtsalt ülimõnusalt mööda Prešovit ja Košicet ringi rännates, nägin ära Euroopa hetkelise kultuuripealinna - Košice - ning tutvusin ülitoredate inimestega. Pühapäeval pärastlõunal hakkasime emaga tagasi minema, tahtsime tee peal veel ühest ülisuurest varemetes lossist läbi minna, aga jäime ikka paraja tormi kätte. Ma pole elus näinud, et nii palju vihma sajaks. Tatraid ka seekord tagasitulles eriti ei näinud, vedas, et sealkandis vaevu kolmekümne meetri kaugusele nägime. 

Ja hetkel näen aknast, kuidas pimeduses järgmine äikesetorm mägesid valgustab. Tore. Eks täna öösel siis jälle magada ei saa. Kuigi eks see pole vist nii hull, kui seal Oklahoma kandis on olnud viimastel päevadel. :/

Muidu veedan oma aega ikka kooli, trenni ja sõprade vahel laveerides. Host-ema arvab, et ainuke asi, mida ma teen on magamine. Aga tegelikult ausõna ei ole. Lisaks kõigele aitan ma teda ka igasuguste kodutööde juures. Mõlemad õed nagu õpiksid hulluks ennast praegu, Zuzkal on lõpueksamid praegu käimas (homme viimane). Siiamaani on ta ülitubli olnud, kõikides ühed saanud (Eesti õppesüsteemis siis viied). Homme veel slovaki keel ka ees, aga eks ma usun temasse. :) Pigem kardan ma, mis järgmine aasta seal Reaalkoolis juhtuma hakkab, ma olen see aasta ennast ikka päris lõdvaks lasknud. 

Koolist sain lõpuks klassipildid ka kätte, nüüd on midagi, millega seda aastat selle klassiga mäletada saab. Jube armsad on kõik pildid. Imelik on mõelda, et vaatamata kõigele, mulle tegelikult meeldib see klass ja enamus inimesi siin. Lisaks on imelik mõelda, et mul on jäänud ainult kuu ja natuke peale, enne kui ma lahkuma pean. Kõik koguaeg mainivad mulle seda, et ma lähen minema, aga ma ise ei suuda seda üldse uskuda. See kõik on nii kiiresti läinud.

Aga kõik te eestlased seal - mu pere, Elina, Laura, Grete, Ann, Brit ja see nimekiri läheb edasi - ma kohutavalt tahaks teid juba näha. Kahju on siit lahkuda, aga samas igatsen neid inimesi nii väga, et ei suuda seda ise uskuda. 

Ja samas üldse ei taha veel ära minna. Kümme kuud ei ole piisavalt pikk aeg. Ausõna ei ole. 

Ning see torm jõudis nüüd üle mägede kohale. Oleks mulgi aeg nüüd ennast magama ära sättida. 

Nautige oma lähenevat suve, eestlased. Mul on vaja veel kuu ja mõned päevad koolis käia. 
alexiga c:

sherwin ja mu just ülevärvitud punased juuksed

03.05.13

elinaaaa!

Plaanisin tegelikult veel aprillis ühe postituse teha, aga see jäi ära. Lihtsalt ei leidnud selle jaoks vaba hetke, aga eks see on loomulik, kui su parim sõbranna sulle külla tuleb.

Esiteks, eestlased, kas te ikka teate, kui head asjad on kohukesed? Või must leib? Või mõnus maius? Sest need on ikka pagana head. Ja siis Karl Fazeri šokolaad või mesikäpa šokolaad (mille söömiseni ma ise küll ei jõudnud...) Ja eks sellistest asjadest need vahetusõpilase ülekilod tulevadki. Sellel põhjusel ma ka iga kord kaalust suure kaarega ümber kõnnin (õnneks on see teisel korrusel vetsus, sinna ma nii tihti ei satu).

Muidu olen viimasel ajal tagasi sattunud oma vana muusika juurde. Sleeping With Sirens, You Me at Six ja All Time Low keskele segatud. Muidugi, kui aus olla, siis see viimane pole mu juurest hetkekski lahkunud. Praegu on ka nende t-särk seljas ja satun veel varsti uuesti nende kontserdile. Oi, kuidas ma ootan. Nüüd on vaja elus veel ainult Sleeping With Sirensi ja You Me at Sixi kontserdile jõuda ja kui veab, siis kunagi A Day To Remember ka. Muusika on üks hea asi.

Vahetusaasta on ka üks hea asi. Siiani ei suuda uskuda, et need kaheksa kuud nii kiiresti läinud on. Keelega läheb ikka hästi viimasel ajal. Host-isa ütles, et räägin sama hästi kui nende eelmine saksa vahetusõpilane aasta lõpus, ainult et sellel poisil oli minu ees eelis, kuna ta õppis enne siiatulekut slovaki keelt ja oskas kohalejõudes sama palju kui mina kahe kuu möödudes. Aga nüüd räägin suht samamoodi. Aktsent on mul küll tugev, aga kõik ajavad selle sassi ungarlaste slovaki keele aktsendiga (siin elab ka palju ungarlasi) ning kõik arvavad, et ma olen tegelikult siitkandist pärit. Seega hästi läheb.

Järgmised paar kuud on igatahes hästi ette ära planeeritud. Koguaeg on midagi teha, loodan, et selle jaoks raha ka jätkub (kuigi ma arvan, et ma saan hakkama). Muidu eelmine nädal möödus ikka kiiresti. Kui Elina siin oli (see kõige kõige parem inimene üldse, et ta praktiliselt ilma mingi eesmärgita siia tuli, peale selle, et mind näha), siis käisime siinkandis lihtsalt igal pool ringi. Kahjuks mägedesse küll ei jõudnud, aga eks millalgi uuesti.

Muidu laupäeva õhtul käisime mu sõpradega väljas ja nautisime head ilma. Pühapäeval magasime välja ja käisime Juris ühel tüüpilisel laadal, tema sai endale Zeppelini pluusi ja ma vaatasin pikalt üht Queeni pluusi, aga lõpus hakkas rahast kahju. Pärast käisime veel rändavas lõbustuspargis vms ja õhtu lõpetasime mu lemmikkohas pitsat süües. Esmaspäeval käisime mööda Bratislavat ringi, samamoodi teisipäeval. Kinno ja sushisse jõudsime ka, mis oli tore. Ja kolmapäeval tegime süüa natuke ja käisime õhtul Trnavas ning jõime kofolat/vinead ning sõime slovaki rahvustoitu.

Kergelt öeldes ülitore oli näha teda, mis sest, et ainult nii lühikest aega. Eks kahe kuu pärast näeme. Ja siis läheb tema vahetusaastale Norra. Aga eks tuleb viimast võtta. Sügist ma ju väga ei oota, siis peab ennast kokku võtma ja reaalselt pingutama hakkama.

Täna hakkas jäähoki MM ja Slovakkia alustas igatahes vägeva mänguga Prantsusmaa vastu 6:2 võitsid. Need kaks vastaspoole väravat nägid küll välja sellised, et slovakid lihtsalt lasid need lohutuseks läbi, sest me olime prantslastest ikka igas mõttes üle. Aga jah, tule Slovakkiasse vahetusaastale, sinust saab jäähoki fänn! Ma tean pooli slovaki mängijaid nimepidi. Homme siis Soome vastu, soomlastel on ainult kodusmängimise eelis.

Muidu Elina mainis, et mul on aktsent eesti keeles rääkides. Või et mul vähemalt alguses oli. Selle mõttega ka täna lõpetan. Pildid on kõik Elinal, ma loodan, et ta jagab ka minuga neid. ;)

20.04.13

ei midagi uut

Ma pean blogipostituse kirjutama kiiresti, sest muidu vaatab mu blogilt mulle mu nägu kahekordselt vastu ja see on veidike creepy. 

Igatahes. Viimased kaks? nädalat on suht rutiinselt ja mõnusas tempos läinud. Vähehaaval hakkab mulle kohale jõudma, et kümme kuud ikka ei ole piisavalt pikk aeg, mis ühes riigis veeta. Inimesi lihtsalt ei õpi selle aja jooksul korralikult tundma, mis seal ikka teha.

Lisaks on kohale jõudnud ka aeg, kus ma tunnen ennast kui üks kõigi seast. Nagu ma kuuluksin siia, Slovakkiasse. Nagu siin oleks mu õige koht. Ma ei tea, miks mul selline tunne tekkima on hakanud.

Samas igatsen ma täiega kõiki eestlasi ja sõpru ja eriti oma pere. Aga ma tean, et Eestisse on mul alati võimalik tagasi minna. Siia Slovakkiasse jääb aga kogu mu elu. Kõik need ülitoredad ujujad, kelle parimaid aegu ja sobivaimaid alasid ma tean. Kõik need naeru täis klassikaaslased ja head sõbrad, kes mul tekkinud on. Siia ei ole mul võimalik vähemalt nii pea samamoodi tagasi tulla ja eks see ongi see kõige raskem osa, kui sa mõtled lahkumise peale.

Eile käisin Susega väljas ja pärast saime veel Lubka ja tema tuttavatega kokku. Susega leppisime kokku, et kunagi leian mina tee Saksamaale ja tema tee Eestisse. Lisaks skaibime ikka vahetevahel ja üleüldse peame ikka samamoodi edasi suhtlema. Eilne õhtu oli iseenesest jälle väga tore, sai keset Doonaud silla peal istuda ja lossi vaadata mõnusa seltskonnaga, sai hilisõhtul tšilliga liialdatud subwayd süüa ja üleüldse nautisin sajaga. Praegu on ilmad ka nii soojad juba, et öösel pole üldse imelik lihtsalt mööda Bratislavat ringi käia ainult pusa väel.

Eelmine nädal möödus ka mõnusalt.. ja trenniselt. Nimelt nüüd mulle juba aitab sellest iga vahetusõpilase suurest kaalu juurde võtmise probleemist. Kolmapäev ja reede, kui mul enam ujumist ei ole, käisin peale kooli jooksmas. Teisipäeval jäi küll trenn ära. Bassein oli katki vms ja käisime selle asemel hoopis Mat'aga mööda Pezinoki ringi. Aga muidu tuli välja, et ma olen hoopis paremas konditsioonis, kui ma arvasin. Ilma mingisuguste probleemideta jooksin 50 minutit järjest ära, kusjuures järve äärde jõudes tegin ainult väikese kõnnipausi. Selle kõrvalt kui vähe ma viimase paari kuu jooksul trenni olen teinud, on see ikka päris hea tulemus.

Koolis iseenesest läheb ka hästi. Matemaatikas mul üldse probleeme ei ole, keemias üllataval kombel on mul paremad hinded kui Eestis olid (selles suhtes, et millal ma viimati Eestis keemias viie sain?). Üleüldse kool sujub, siis kui ma viitsin sellega tegeleda. Nüüd peaks ainult järgmiseks füüsika kontrolltööks õppima hakkama, aga ma lükkan koguaeg edasi seda.

Ning eks see on ka kõik, mis mu elus praegu toimub. Täna lähen veel Tšehhi-Slovakkia hokimängule, see tõotab põnev tulla. Tšehhi ja Slovakkia on jäähokis üksteise vastu mängides samasugused nagu Soome ja Rootsi, kahtlustan, et isegi hullemad. Seega ma juba ootan seda atmosfääri, mis seal hallis olema saab.

Aga eks see ongi kõik. :) Pildid on telefonis ja fotokas, ma ei jaksa neid praegu lisama hakata siia.

09.04.13

ujumine :)

kaheksa aastat ujumist ja see on esimene pilt, kus ma olen basseini ääres ja näen okei välja. 
Esialgne mõte oli siia täna kirjutada ujumisest. Kui suur osa see mu elust ikka on ja kuidas ma seda armastan. Samas see postitus venis ja venis ning tundus selline... mitteloetav olevat. Seega ma lihtsalt kustutasin kuus lõiku ära ja alustasin uuesti.

Ma olen viimaste nädalate jooksul sellist igapäevaelu elanud. Kool, trenn, kodu peamiselt. Ei ole just otseselt midagi, mis jagamistväärt oleks. Tegelikult mul eriliselt ei olegi midagi jagada.

Laupäeval käisin Susega Bratislavas, rääkisime ja nautisime juba natuke soojemat ilma. Rääkisime kogu aja slovaki keeles, ilma mingisuguste probleemideta. Seega võib öelda, et seitsme ja poole kuu jooksul olen jõudnud juba nii kaugele, et mul ei ole probleemi ainult slovaki keeles suhelda. Lisaks kui mõnikord mõned sõnad ära unustan, siis suudan need slovaki keeles ära seletada, ilma, et peaks inglise keelt kasutama. Seega võib öelda, et seitsme kuuga saab pingutades keele selgeks küll.

Pühapäeval olid ujumisvõistlused. 50 selili, 100 kompleksi ja 200 selili. Kompleksis ujusin isikliku rekordi, kuid tean, et oleks võinud paremini ujuda. Lõpetades tundsin veel, et ei andnud endast kõike. Esimesed 50 meetrit ei saanud aru, et ujun reaalselt võistlustel ja peaks rohkem pingutama. Aga isiklik rekord tuli sellegipoolest, seega olen uhke.

Muidu olin võistlustel veits külmetunud, kurk valutas natuke. Aga kogu see pingutus, mis ma seal tegin, pani mu tervisele ikka korraliku põntsu. Seega praegu istun haigena kodus. Eile oli ikka päris jõhker olla, hingata läbi nina ei saanud, pea valutas, köhisin korralikult. Täna juba veidike parem, ainult kurk valutab ja köhin. Mu super host-ema teeb mulle ingveriteed ja üldse on koguaeg ühe telefonikõne kaugusel.

Muidu on kõik tore ja mõnus ja armas ning mul polegi rohkem midagi, mida tahaks kogu laia maailmaga jagada.

Kallid teile sinna Eestisse.
Vähem kui kolme kuu pärast näeme.

24.03.13

koolid võrdluses

Homme peaksin ma põhimõtteliselt ajaloo kontrolltööd kirjutama. Praegu on aga osa minu igaõhtusest viivitamisprotsessist kirjutada minu kooli ja mu Eesti kooli erinevustest. Või siis õigemini viriseda fakti üle, et me niipalju mõttetuid fakte peame pähe õppima selle asemel, et loogiliselt jõuda järeldusteni ja aru saada, miks kõik niimoodi oli.

Mu kool siin on erinev Tallinna Reaalkoolist. Väga erinev. Kui aus olla, siis pooltel juhtudel tunnen ma, et ma olen valesse keskkonda sattunud. Koolisüsteem on iseenesest päris sarnane. Siin õpin ma praegu kaheksaaastase gümnaasiumi kuuendas klassis, ehk siis Eesti mõistes kümnendas klassis. Inimesed mu ümber on aga minust nooremad, keskmiselt nii 1997 sündinud. Oma klassis olen ma muidugimõista kõige vanem (mis on samuti hea vaheldus Eestile, kus ma olin noorimate seas). Samas on kogu mu klass koolis käinud juba üheksa ja pool aastat, nagu minagi, kooli läksid kõik kuueaastaselt. Selle kohapealt olen ma õigesse klassi sattunud.

Küll on minu jaoks pigem probleemiks fakt, et ma ei leia, et see kool mind kuidagi arendaks. Õpin küll midagi juurde - ja võib öelda, et Eesti jaoks lausa asju ette - aga kõike teeme me kuidagi faktipõhiselt. Ma ei ole siiamaani leidnud midagi, mis mind reaalselt proovile paneks ja mille nimel ma oma ajurakke pingutama olen pidanud. Kõige raskem on vist olnud tõesti lihtsalt sõnu slovaki keeles meelde jätta, et saaks kuidagi oma hinded kätte. 

Peab küll tõdema, et reaalainete kohapealt pole miski väga erinev. Matemaatika on matemaatika, seal ei ole midagi muud öelda. Peab lihtsalt ülesannetest läbi närima. Ju häirib mind kõige rohkem see, kuidas siinsed geograafia ja ajaloo tunnid on Eesti omadest nii erinevad. Ju mu vanad klassikaaslased mäletavad, kuidas me ajaloos arutlusi kirjutasime ja geograafias pikki moodle-i töid tegime ning kuidas me kõik seda vihkasime. Tagantjärele peab ütlema, et see oli kohe kindlasti mitu korda parem kui see kümnete aastaarvude meeldejätmine, mida ma praegu tegema pean. 

Muidugi pidin ma Eestis õppima ka kõik aastaarvud ja mõisted ja mida kõike veel, aga vähemalt ei unustanud me sealjuures mõtlemist ära. Geograafia ja ajaloo tunnid koosnevad mul Slovakkias lihtsalt õpetaja poolt dikteeritud lausete kirjutamisest vihikusse. Muutub päris igavaks ja see huvi, mis mul Eestis geograafia vastu oli, on praktiliselt läinud. Muidugi ma siiamaani loen vahepeal huvitavaid artikleid geoloogia vallast, kui mul selle jaoks tuju on, aga see pinev uudishimu, mis mul Eestis oli, on praktiliselt mu seest kadunud. 

Samas peab mainima, et Eesti ja Slovakkia koolid on keelte õppimise kohapealt ikka päris sarnased. Inglise keeles on suurim rõhk grammatikal, sõnavara arendamist ja rääkimist toimub tundides palju vähem, kui seda päriselt vaja oleks. Saksa keeles ma ikka veel midagi kasulikku õppinud ei ole, aga tean, mida Irokesenfrisur tähendab. Võite googeldada. 

Siiamaani ma ei suuda otsustada, kumb koolisüsteem on parem, kas Eesti või Slovakkia oma. Ühte võin aga öelda. Kui sa selle sees oled, siis mitte miski ei tundu hea. Ma kujutan ette, et kui ma kolme kuu pärast Eestisse tagasi tulen ja sügisel uuesti õppima pean hakkama, siis ma ainult nutan oma siinset kooli taga, sest ma ei pea siin üldse nii palju pingutama, kui reaalis. Siin jällegi tunnen sellest pingutamisest puudust. 

Tegelikult peaksin ma lihtsalt hetkel aastaarve, mõisteid ja inimeste nimesid pähe tuupima, et homsest kontrolltööst läbi saada. Seetõttu ka see masendav ja kriitiline postitus. Tegelikult on koolis päris tore. :)

16.03.13

supernatural

suse, bonane, lubka, mina
Niisiis, ma jõudsin ka lõpuks ometi oma blogi juurde tagasi. Mu eemalolemises võite süüdistada Supernaturali.

Eelmine nädal oli mul koolivaheaeg. Lõpuks ometi sai hommikul normaalsel ajal üles tõusta. Nii kümne paiku keskmiselt. Esmaspäeval läksime Suse ja ühe YFU vabatahtlikuga Senecisse veeparki. Lootsin seal mõne kilomeetri ujuda ka, aga ei. Muidu selline korralik ja ilus veepark, aga õiget basseini seal ei eksisteerinud. Igatahes, esimesed kolm tundi vedelesime me igasugustes erinevates soojades basseinides ja pärast läksime SPA osasse. Seal oli igasuguseid erinevaid saunu, mingi kümme või rohkemgi. Ja oi, kuidas ma nautisin. Lisaks oli õues "Finsky sauna" ka (soome saun), aga see oli isegi keskmisest eesti saunast külmem. Aga see-eest veetsime just selles ühes saunas tunnikese, sest see oli õues ja seal kõrval oli külm bassein. Ma poleks eales arvanud, et ma õiget Eesti sauna igatsema hakkan. See oli kodus nii.. normaalne asi, aga nüüd saan aru, et ilma selleta on ikka päris raske elada.

Pärast spad läksime sööma, sain oma haluškyd jälle kätte. Õnneks oli seekord võimalik ilma peekonita võtta, ma ei saa aru, i.  Peale seda tahtsin Senecist otse Pezinoki bussi peale hüpata, aga jäin nii kümme sekundit hiljaks. Ühesõnaga see tähendas sellise korraliku kolmnurga tegemist ja Bratislava kaudu kojuminekut. Aga Susega oli tore kogu  see aeg rääkida.

Järgmine päev läksime ühte lossi külastama, mis on mulle üpris lähedal. Cerveny Kamen vist eestlastele väga midagi ei ütle, aga ära tõlgituna on see "Punane kindlus". Minu jaoks oli see juba teine kord sinna minna. Täna käisin kolmandat korda, aga see ei ole tähtis. Selle lossi väravate ees tegime ka selle pildi, mis seda postitust kirjeldab. Pärastpoole läksime Modrasse ja istusime seal ühes pubis maha ja lihtsalt rääkisime pikalt ja laialt. Lubka oli see vabatahtlik, kes meiega kaasa tuli sellel teisipäeval. Kusjuures ta on tegelikult mu host-isa parima sõbra tütar. Tegime ka plaanid, et märtsi lõpus mingi nädalavahetus lähen tema juurde Bratislavasse ja saan natuke Bratislava ööelu ka nautida. ;) Can't wait.

Kolmapäeval alustasin ma Supernaturali vaatamisega. Ühesõnaga terve päev midagi rohkemat ei teinud. Või tegelt, vist korraks vedasin ennast Pezinoki, oli vaja paar asja osta.

Neljapäeval läksime YFUkatega Viini. Üheski söögikohas inglise keel suust välja ei tulnud, ainult slovaki keeles tahtsin rääkida. Käisin ka Stephansdomi all katakombides, mis oli.. kergelt öeldes creepy. Massihaudu on seal ikka palju. Siis käisime veel Susega Burger Kingis ka, sest ta tahtis sealt ühte magustoitu osta. Otsustasin siis ise ka ära proovida selle, sest no.. kes ei tahaks kuuma šokolaadimuffinit vanillijäätisega. Best food ever.

Reedel ma hommikupoole midagi ei teinud. Õhtupoole võtsin suuna uuesti Senecisse, et Susega kokku saada. Olin öösel seal, õpetasin talle ja ta perele ladumise selgeks ja mängisime seda suht kaua. Järgmine päev läksin koju ja uuesti Supernaturali edasi vaatama.

Ülejäänud nädalavahetus möödus rahulikult, esmaspäeval kooli jälle. Õppimisega me see nädal väga ei tegelenud, sest Zuzkal ja teistel temavanustel olid eksamid. Ühesõnaga esmaspäev ja teisipäev olid sellised rutiinsed (kool-trenn-koju). Kolmapäev aga.. See oli üliäge päev. Sain LÕPUKS OMETI oma kontserdipileti kätte. GREEN DAY and special guests including ALL TIME LOW. Mu elu on perfektne, suurepärane, hiilgav, oivaline, vaimustav, võrratu ja briljantne! (*wink-wink mom*)

Neljapäeval tuli Zuzkale Uus-Meremaalt sõbranna külla. On siin viis päeva. Ehk siis esmaspäevani vist. Muud väga huvitavat ei toimu. Eile värvisin juuksed uuesti üle Hanka juures. Tegime pitsat ja sõime küpsiseid nutellaga ja jõime kofolat kõrvale. Eks me mõlemad vahetusõpilased (okei, ta veel pole, aga peab ju varakult dieeti alustama enne oma vahetusaastat).

Eks ma lähen nüüd tagasi oma Supernaturali juurde.
Kallid teile Eestisse.

põhjus, miks ma supernaturali vaatan:

17.02.13

poolaastaseminar

Viimase esmaspäeva hommikul ei võtnud ma suunda kooli, vaid liikusin hoopis host-emaga Trnavasse, kus ta mu rongi peale ära saatis. Nimelt saime me seal kokku Suse, Bongane ja kahe vabatahtlikuga, kellega me Zazriva kanti läksime. Zazriva ise on Žilina lähedal ja Žilina on Oraval, mis on Slovakkia kõige põhjapoolne maakond. Ja see selgitus ikkagi arvatavasti selgeks ei teinud, kus täpselt on see koht, kus me käisime, sest ega selle blogi lugejad vist Slovakkia geograafiast midagi väga ei tea (välja arvatud mõned erandid).

Igatahes, rongisõit möödus väga jutukalt ja mõnusalt. Rong jäi pool tundi lumesaju tõttu ajast maha, nii et see rikkus meie plaanid natuke ära ja selle asemel, et ühelt rongilt teisele hüpata, istusime me hoopis mingi hetk bussi peale ja rappusime seal tunnikese. Bussis istusin Danka kõrval, kes oli vahetusõpilane Eestis ja sai eesti keeles rääkida, mis oli uplné supér. Orava lossi juures astusime bussist kõigi oma asjadega välja ja läksime lossi külastama. See oli minu jaoks juba teine kord seal lossis, aga teised ei olnud seda veel näinud.

Pärast sõime pitsat ja läksime ööbimiskohta. See oli selline imeline kogemus, et cottage ise oli kusagil 1800m kõrgusel merepinnast, meie pidime kusagil 700 meetrit ise kõigi oma asjadega üles kõndima. Mu kott kaalus nii umbes 6-7 kilo, pluss olid mul käes kellegi suusasaapad ja pakk jogurtitega. Kõige mõnusam asi oli see, et mägi oli üpris järsk ja me sumpasime poolemeetrises lumes. Kõige raskemad 700 meetrit mu elus. Isegi raskemad kui me trennis 4x200 liblikat ajale ujusime ja ma esimest päeva tagasi olin.

Õhtupoole alustasime seminaridega, aga kui aus olla, siis ma enam ei mäleta, millest me täpselt rääkisime. Õhtupoole jäime me Alexiga (vahetusõpilane Saksamaalt) elutuppa kahekesi, sest kõik kadusid kuidagi kuhugi, ja võrdlesime oma vahetusaasta kogemusi ja naersime üksteise slovaki keele üle. Lisaks suhtlesime üksteisega slovaki keeles. See oli tore. Pluss tegime plaanid, et mingi hetk saame kõigi vahetusõpilastega kusagil Ida-Slovakkias kokku.

Järgmine päev oli kõigil peale minu mäele minek. Ma oma põlvega ei julgenud veel päris suusatama minna, kuigi selleks ajaks juba käisin trennis ja ujusin korralikult. Ma siis passisin kõigi asjadega all kohvikus, nautisin internetivõimalust ja jõin hästi palju teed. Kolme paiku päeval läksin oma tugiisikuga, kes samuti vabatahtlikuna kaasas oli ja kes mulle kohutavalt mu endist klassiõde Johannat meenutab, tagasi majja kokkama, sest keegi pidi ju söögi valmis tegema. Poole riisist kõrvetasime põhja, aga noh, ikka juhtub. Lisaks suutsin ma kaks taldrikut ära lõhkuda. Aastaalgusseminaril läks kaks klaasi, poolaasta omal kaks taldrikut, aga vahetusperes pole veel midagi ära lõhkunud. Seega edukas!

Õhtul jätkasime seminaridega ning peale seda läksime mina ja Sherwen (aafrika tüdruk) sauna järgi proovima. Tema jaoks oli see esimene kord ja mina lihtsalt täiega igatsen oma Eesti iganädalast saunaskäiku, kuigi Eestis saun minu jaoks väga oluline ei olnud. Seega proovisime need 80 soojakraadi ära (-.-). Mõnus saunaskäik oli, saime igasugustel teemadel rääkida ja võrdlesime oma kogemusi slovakkidega. Mul tuli koguaeg automaatselt slovaki keel, kuigi Sherwen sellest veel aru ei saa, sest ta on siin ainult kaks kuud olnud.

Järgmine päev oli sama lugu hommikul, kõik läksid mäele ja mina istusin all kohvikus. Pärast kui me koju läksime, siis oli meid rohkem, kes minemas olid. Mina, Bongane ja Sherwen pluss üks vabatahtlik võtsime suuna majakese poole (ma lihtsalt ei mäleta hetkel, kuidas cottage eesti keeles on, nii et asendan selle majakesega). Mina ja Sherwen ehitasime väljas lumememme (mitte sellise normaalse, vaid ikka mõningate veidrustega, et paremini meelde jääks). Siis kui lumememm valmis sai, tuli Bongane ka välja, ta aitas enne Nikat (meie vabatahtlikku) kartulite koorimisega. Ehitasime siis liuvälja, aga seda veel päris läbi proovida ei jõudnud, sest Nikal oli abi vaja.

Mingi hetk jõudsid teised ka suusatamast tagasi, siis me sõime ja pärast tegime jälle ühe seminari. Pärast anti meile ülesanne endile tunnikeseks tegevust leida ning me läksime õue ja katsetasime uuesti üle meie liuvälja. Sellega sai lihtsalt tonnide viisi nalja, sest liuvälja lõpus oli väike kraav.. Oli see küll õnneks lumega täidetud ja märg ei olnud, aga hüpekas oli üpris suur. Lisaks tulime me kilekoti peal alla. Mingi hetk sai kelgutamisest (ilma kelguta) lumesõda, ma pole päris kindel, kuidas. Igatahes järgmised pool tundi veetsime me kõik lumes lõkerdades. See oli reaalselt kõige toredam aeg kogu seminari jooksul, kuigi naerda sai koguaeg.

Hiljem läksime ja mängisime toas vabatahtlikega paar mängu ning saime väiksed diplomid ja kommid ning suundusime magama ära. Muidugi magamiseni läks veel nii... kolm tundi aega, nii et poole kolme paiku jäid lõpuks kõik vaikseks. Hommikul oli 6.45 äratus. Kusjuures, selle aja jooksul magasin ma iga öö nii viis-kuus tundi.

Järgmine päev oli kojuminek. Seekord ei saanud me rongis endale eraldi kupeed, nii et jäi ära ka kogu see trill-trall, mis me eelmine kord korraldasime. Rongijaama kioskist leidsime me Susega oreo-milkat, mis on reaalselt kõige parem šokolaad, mis üldse eksisteerib (ja ma ei ütle seda brändi pärast, vaid maitse pärast). Bratislava rongijaamas pidime mina ja Bongane ümber istuma, et Pezinoki suunduda ja siis muidugi... Bratislava rongijaam kannatas tehniliste viperuste all. Ükski tabloo ei töödanud ja me pidime kuulama, et aru saada, millal ja kust meie rong läheb. Bongane muidugi veel slovaki keelest aru ei saa ja minul läheb korralikult keskendumist vaja, et sellistes olukordades millestki aru saada. Küsisin siis ühelt naiselt slovaki keeles, et kas ta palun annaks teada meile, kust ja millal meie rong läheb, sest meie ei saa sellest aru. Õnneks saime õige rongi peale ja ilusasti koju.

Ja see oli minu poolaastaseminar. Ma nüüd magama ära, homme hommikul ootab mind matemaatika kontrolltöö. Pildid jällegi facebookis.

kiire, tore, huvitav, äge

Viimased nädalad mu elus on väga kiiresti möödunud. Igatahes, ma pean tänase postituse kaheks jagama. Kõigepealt tuleb kõik, mis ma tegin enne poolaastaseminari ja järgmises postituses tuleb poolaastaseminar. :)

Ma loodan, et mu mälu mind viimaste nädalate suhtes ei peta. Jaanuari viimase nädala veetsin ma gripiga kodus, midagi erilist ei teinud ja lihtsalt istusin ja köhisin. Laupäeval läksin oma haigusega ilusasti Mariliisi juurde ööseks, sest tal oli sel hetkel ainult nädalakene veel Slovakkias jäänud ja lihtsalt oli vaja koos aega veeta. Tegime kartuleid hakklihakastmega ja Mariliisile oli pakiga musta leiba ja Eesti komme saadetud, nii et imelised kaks päeva olid need. Pühapäeval läksin koju mõttega, et arvatavasti oli see viimane kord kui Mariliisi üldse näen enne Eestisse tulekut.

Järgmine nädal oli koolis poolaasta lõpp, seega mingit õppimist eriti ei toimunud. Ma valmistasin ennast ette mõtteks, et alates veebruarist on Mariliis läinud ja ma pean õppima hakkama. Nüüdsest on mul tõesti tunne, et ma olen siin täiesti üksinda. Varem oli ikka see, et on keegi, kes teab täpselt, mida ma tunnen, mu läheduses, aga nüüd... Kõik on hoopis teistmoodi nüüd.

Neljapäeva, 31. jaanuari õhtupoole rääkisin Mariliisiga facebookis ja tulin sellise väikse idee peale, et läheks koos Susega (vahetusõpilane Saksamaalt) ja üllataks Mariliisi. Viimasel oli reede hommikul vara Ninaga (YFUst) kohtumine, mis pidi suht vara lõppema ja meil reedel kooli ei olnud poolaasta lõpu tõttu. Mõeldud tehtud. Reede hommikul sadasin YFUsse sisse ja sai Mariliisi korralikult üllatatud. Rääkisin veel eelmine õhtu Ninaga ka telefonis, et ta Mariliisi enne minu tulekut ära ei saadaks. Kusjuures kümme minutit enne mu sinnajõudmist ei olnud üldse kindel, kas Suse ka tuleb, aga ka tema ilmus kohale.

Eks me veetsime siis päeva vanalinnas ringi jalutades, ostsime Mariliisile samasuguse Slovakkia&Bratislava pusa, nagu minul on, ja sõime pitsat. Kusagil ühe paiku vist pidi Suse ära minema ning jäime Mariliisiga kahekesi. Otsisime kohta, kus kaardiga maksta saaks, käisime ühe kohviku juurest teise juurde kuni lõpuks leidsime. Seal istusime lihtsalt mingi kolm tundi vist ja jõime mõlemad ühe kohvi. Kelnerid vaatasid meid lõpuks päris imelikult, selles suhtes, et nendega rääkisime slovaki keeles ja siis üksteisega rääkisime üldse mingis imelikus keeles. Pärast liikusime edasi Euroveasse ja ostsime kommi ning istusime kusagil kella seitsmeni. Mingi hetk helistas lõpuks mu host-isa ja siis ma panin tähele kui palju aega mööda oli läinud. Ühesõnaga kella kümnest hommikul kuni kella seitsme-kaheksani lihtsalt rääkisime ja kõndisime. Täiesti super päev oli ja ma väga loodan seda korrata, kui ma Eestisse tagasi jõuan.

Sellest järgmine nädal hakkas koolis jälle õppimine pihta, kaasa arvatud mul. Teisest poolaastast hakkan ma hindeid saama ning õpetajad võtavad mind nagu iga teist õpilast. Ütleme nii, et saab tore olema. Esimene kontrolltöö, mille üldse kirjutasin, oli ajaloos ja selle sain nelja. Konks on ainult selles, et siin on hinnetesüsteem vastupidine ja neli võrdub Eestis kahega. Aga õnneks kukub ainult viiega läbi, nii et neli on veel... okei. Kõige parem on muidugi see, et päev enne seda õppisin Zuzkaga reaalselt kaks ja pool tundi ja ma teadsin seda teemat täiega hästi. Aga siis tuli töö ja mina nendest küsimustest aru ei saanud. Kui ma eile hinde teada sain, siis see rikkus mu tuju terveks päevaks ära. Siiamaani ei taha väga mõelda sellele. Lisaks esmaspäeval tulemas töö matemaatikas, kolmapäeval füüsikas ja reedel keemias. Pluss pean ma mingi päev geograafia töö järgi tegema. Füüsikas õnneks on soojusõpetus, mida ma eelmine aasta eesti keeles õppisin, nii et vaja on lihtsalt küsimustest aru saada.

Muidu slovaki keele suhtes võin öelda nii palju, et ma tunnen ennast juba päris hästi selles suhtes. Viimane pühapäev saime klassikaaslastega Lalias kokku (seal on maailma parim pitsa, ausõna) ja veetsime seal kolm tundi lihtsalt rääkides sellistel deep-teemadel. Näiteks ma tegin kõigile selgeks, miks ma arvan, et muna oli enne kui kana (evolutsioon). Üks mu klassiõde arvab näiteks, et iga inimese hing sünnib uuesti. Mina jällegi arvan, et see ei ole võimalik, sest inimesi tekib ju koguaeg juurde, aga kust neid hingi koguaeg juurde tekib? Vot sellistel teemadel rääkisime. Ja kõige tähtsam - seda kõike tegime me slovaki keeles. Kuigi ma veel kontrolltöid ei oska slovaki keeles hästi kirjutada, siis muud asjad edenevad. Pluss ma arvan, et ma üritan õpetajatega rääkida, mul oleks arvatavasti kergem suuliselt vastata kui kirjutada, sest siis on võimalik küsimusi hoopis kergemaks teha.

Ma ei hakka siia pilte lisama, panen need facebooki mingi päev. Kõik pildid lihtsalt telefonis ja neid on kergem nutitelefoni kaudu facebooki panna kui kõigepealt arvutisse tõmmata ja siis siia või näoraamatusse kopeerida. Varsti üritan poolaastaseminari postituse ka üles panna.

Kallid teile sinna Eestisse! :)

25.01.13

:)

Mis ma teinud olen viimase kolme (?) nädala jooksul?

  • käisin kinos "The Life of Pi" vaatamas. tšehhi keeles. see oli tore. midagi aru ei saanud, aga tore oli ikka. 
  • värvisin juuksed ära, sai minust siis ka punapea. 
  • magasin
  • natuke käisin koolis ka
  • olin (olen) haige
  • vaatasin oma lemmiksarja
  • veetsin perega aega
  • tähistasin oma viit kuud slovakkias
  • magasin veel natuke
  • sain mariliisi ja susega kokku mingi päev
  • sõin kohutavalt suurtes kogustes
  • freak outisin, sest elena loves damon and my life is perfect and she loves him and it's awesome and this show will be the death of me
  • ee... kindlasti mingisugune mõttetu asi veel, mida ma praegu ei mäleta
Mida ma ei ole teinud viimase kolme (?) nädala jooksul?
  • pilte. või tegelikult olen ma teinud vist mingi viis-kuus pilti jaanuari jooksul, aga need ei vääri blogis jagamist
  • trenni. põlve pärast ei saa midagi teha ning arvatavasti ei saa ka kuni jaanuari lõpuni ujuda ega midagi
  • midagi huvitavat, mis vajaks kõigiga jagamist.
  • õppinud. ma luban, et ma võtan ennast nüüd kätte
  • uusaasta resolutsioone kirjutanud. siiamaani ei ole ennast kokku võtnud ja neid ära teinud. aga ma jõuan selleni veel see nädal. ausõna.
Ja näete siis, et mul ei ole mitte millestki blogida kunagi? Ma ei leia absoluutselt mõtet oma igapäevaseid tegemisi kõigiga jagada, nii et pikemat postitust ma endast välja pigistama ei hakka. 

Lisaks kõigele olen ma praegu haige ja unine. Ja ei tunne ennast kõige paremini, et selle postituse tooni muuta. 

02.01.13

Conclusion

2012 is over. A huge chapter of my life is over. They say that the end of the year is meant for making summaries of the passed year. Well, here is my summary. In English this time, so all of my friends can understand. :)

next to my school, after my graduation ceremony
2012 was probably the best year of my life. It had it's ups and downs but most of all, it was pretty damn perfect. The beginning of the year isn't really worth mentioning. Nothing really interesting happened except for me just waiting and waiting for the start of my exchange year. In spring life started to get interesting. My graduation from põhikool (middle school, main school, 9-year school, whatever you want to call it) was coming up, I had to decide what school to go to after my exchange. I made some pretty stupid decicions by getting into a fight with my best friend and deciding to ignore some of my feelings for a certain person.

Then came summer. I passed my exams even though I didn't really study for them. I had to say goodbye to my class for nine years. Then came my class trip to Prague. Let's just say that it was the best class trip of my life. Even though I wasn't talking to my best friend then and I know that she had a really rough time that trip (which I'm deeply sorry for and I never want to see that happen again) for me.. It was almost perfect. So many personal accomplishments were made, so many fears were overcome, I came to a point where I knew exactly what I was feeling and it was just great. That one sleepless night at the end of the trip was just perfect.

one of my best friends and a swimmer :)))
Summer came, my birthday came and went. My exchange year came closer and closer. In July I met the worlds greatest people - the exchange students. The people that would be going through the exact same things as me. Those few days in Kurtna were superb. Just before that I found out that I have a host-family and I just got more and more excited every day.

Of course I can't forget about our Ruusa-trip with my awesome swimmers Laura&Grete. We are so going to repeat that when I get back to Estonia and this time not for just four days but we're going for the whole week. After that I only had a number of days left until I left for Slovakia. I spent most of those days just with my family, enjoying myself while it lasted. I packed, I said goodbye to my friends and then came the turning point in my life.
I can't forget about All Time Low's concert. Probably the best night of my life. 

On the 15th of August I left Estonia for ten long months. I jumped out into the world prepared and at the same time unprepared. I mean, no matter how many people you talk to about what's going to happen to you during your exchange, you can never really be prepared for it. The first days were fun and exciting and perfect. Then comes the moment when you meet your host family. The people you're going to spend the whole year with.
with my host-family :)

I have to say that I've been blessed with probably the best host-family that I could have. They are so supportive, they notice just little things that no one really usually notices. It's awesome and I love them for it. I can't even begin to tell how much I love my host-sisters. I always know that I have someone to talk to if I need it and I can always have a good laugh with Zuzka and just talk about anything with Lucka. It's too bad that I'm not really good at communicating my feelings in any other way rather than writing it down. Anyways, then there's my host-mom and host-dad who just make impossible things possible. They're awesome. I just love my host-family tons.
the best friends a person could ask for :)
thank you guys for being there


The first half of my exchange is probably the most important part of 2012 for me. I have made some really good new friends, my class is awesome and the things I've done with my friends... My life has changed so much. All the new people who I've met thanks to swimming, school, exchange in general - they're perfect and I love them so much. So overall my exchange is perfect.

Chcem pod'akovat' všetkym, kto robili moj vymeny rok možny, a všetkym, kto boli tu pre mne, kedy som potrebovala nikto. I want to thank everyone who made my exchange possible and everyone who was here for me when I needed someone. I'm pretty sure that I messed the slovak version of that sentence up, because I really don't know anything about slovak grammar, but nevadi ;) I just want to thank everyone for making this possible.
sestra!!! :) 

I'm pretty sure I've changed a lot recently. I don't know how. I feel different, maybe more mature. But I'm pretty sure that's what exchange does to you. Even my music taste has changed. I started 2012 listening to metal/rock... Now I'm listening to Ed Sheeran. I'm actually pretty sure that Ed Sheeran's music just describes me the best way right now.

I'm going to give up on this post now. There were a lot of things that I didn't mention and things I shouldn't have mentioned. This also came out a lot longer than I first anticipated.

2013 - be good to me.

2013? Juba? On see võimalik?

Ei suuda uskuda, et 2013 juba kohal on? Viimasel ajal on mul koguaeg midagi teha olnud. Reaalselt. Enne tänast pole mul ühtegi vaba hetke praktiliselt olnud. Nii kiiret vaheaega pole tõesti varem olnud.

Alustame siis jõuludest. Vahetusõpilase jaoks peaks see üks raskeim aeg olema. Paar päeva enne jõule oli mul tõesti suur koduigatsus peal, ei hakka valetama. Tundsin puudust nendest õigetest piparkookidest ja verivorstist ja millest kõigest veel. Aga lõpuks kui jõululaupäev kohale jõudis, oli kõik korras. Mu host-pere jõulutraditsioon - jõululaupäeval ei tohi enne õhtusööki midagi süüa. Ütleme nii, et enne kella kuute õhtul ei söönud ma midagi. Ime. Igatahes, õhtusöök hakkas siis sellega, et kõik sõid ühe küüslauguküüne meega ära. Siis oli supp, siis vorst ja siis kala kartulisalatiga. Ja see oli kõik. :D

Pärast seda avasime kingitused. Ütleme nii, et mu host-pere on lihtsalt parim vahetuspere, mida tahta. Nad panevad reaalselt nii palju tähele. Näiteks paar kuud tagasi rääkisin ma oma õele, et enne äraminekut tahan ma kindlasti osta sellise suure mugava pusa, kus on peal slovakkia kirjas, samasugused nagu tal Uus-Meremaalt on. Mis ühe paki sees oli? Pusa, kus on peal kirjas Slovakkia. Kusjuures, see on reaalselt kõige mugavam riietusese, mis mul eksisteerib. Kusagil oktoobri alguses käisin host-emaga poes ja nägin H&M-is sellist hästi armast pruunikat Bambi pildiga kampsunit. Teadsin, et mul ei ole seda vaja ja et ma ei tohiks seda osta. Pärast kui juba hilja oli, siis kahetsesin, et ära ei ostnud (kusjuures, siiamaani kahetsen). Mis ma ühest oma pakist leidsin? Sinise Disney-tegelasega kampsuni, mis on ülisarnane sellega, mida ma osta tahtsin. Lisaks leidus seal kõrvarõngaid, raamat Slovakkiast ja mida kõike veel.

Ning ära ei saa ka unustada pakke Eestist. Ülisuur aitäh mu sõpradele selle tonni Eesti kommide eest, Johannale Saarema vee eest ja kõigile, kes te vaevusite mulle päriskirja saatma. Ma ei ole veel jõudnud vastamiseni, aga ma ausõna teen seda varsti. Ja see video? Ma lihtsalt ei suuda teid ära tänada kõiki. Üliarmas oli teid näha ja teie hääli kuulda. Lisaks mu vanemate pakk.. Mu emotsioonid on lihtsalt laes. Siiamaani ei suuda uskuda, et nad reaalselt saatsid mulle postipakiga uue telefoni. Ülirahul olen sellega ja ei pea enam oma vana logu kasutama. Eesti vanemate pakis leidus ka kingitusi host-perele, millega nad väga rahul olid. Ühesõnaga lõppkokkuvõttes olid ühed toredad jõulud.

Peale jõule sai host-isaga ta sõprade juures käidud ja seal toredalt aega veeta. Aastavahetus möödus Tatardes koos õdedega suusatades ja lihtsalt nautides. Ausõna elu parim aastavahetus, lisaks arvatavasti kõige toredam aeg, mis siiamaani Slovakkias veedetud on. Lihtsalt täiega nautisin. Mäel sai ka ära käidud, suur osa tagumikul alla tuldud, aga noh, ikka juhtub. Varsti YFUga jälle.

See postitus venib pikaks. Aitab kah. Pildid on facebookis, ei hakka ennast praegu nendega vaevama. Tegelikult eksisteerib pilte veel, aga need ei ole kogu maailmale näitamiseks sobivad. :)

Ilusat uut aastat teile! Štastny novy rok! Nautige.

Ma kirjutan mingi päev pikemalt oma emotsioonidest. Kohe-kohe saab pool mu ajast siin täis ja on aeg teha kokkuvõtteid. :)