19.12.12

on veits aega mööda läinud jälle..

...kuid ausõna ma olen veel elus. :)

Tegelikult olen ma juba pikemat aega üritanud ennast kokku võtta ja siia midagi kirja panna, aga lihtsalt ei ole suutnud. Viimased päevad olen haigena kodus istunud nagunii ning homme on uuesti kooli minek, siis täna peab selle asja siia ära kirjutama. Ühesõnaga, nii kaua kui ETV oma asjad korda saab ja tänahommikuse Terevisiooni arhiivi üles paneb, kirjutan ma siia midagi kokku.

Tegelikult ei tea ma, kust alustada. Viimasel ajal on iseenesest koguaeg midagi teha olnud, aga samas ei ole ka otseselt midagi. See nädalavahetus käisin YFU jõulukohtumisel, kus olid lihtsalt kõik need kõige paremad kohal. Muidugi suutsin üks hetk haigeks jääda ja laupäeva õhtul vajusin ma seetõttu teistest natuke varem ära, aga ikka juhtub. Aga ülitore oli lihtsalt.

Reede õhtupoole läksime sinna, kusjuures enne seda sain Mariliisiga Bratislavas kokku ja üritasime mingeid jõulukinke perele leida... See päev ei õnnestunud. Siis seiklesime natuke mööda pealinna ringi ja leidsime meie seminari toimumiskoha täitsa ise üles. Ukse taga seistes seletasin Ninale (üks YFU töötajatest) slovaki keeles kus me täpselt oleme ja ta tuli meile uksele vastu. Ning korterisse sisse astudes vaatasid meile vastu kaks neegrit (seda mitte halvustavas tähenduses, selline see eesti keel lihtsalt on), kes olid just kolm päeva varem Slovakkiasse oma vahetusaastale jõudnud. Kusjuures nad oleks tegelikult pidanud tulema koos meiega 15. august, aga nii Slovakkia kui Lõuna-Aafrika bürokraatia võttis liiga kaua aega (tüdrukul kusjuures reaalselt kaks aastat, ta oleks pidanud siin olema juba eelmine aasta). Saime nendega tuttavaks ja meenutasime Mariliisiga lihtsalt täiega oma aasta algust. Muidugi ei saanud väga slovaki keeles suhelda.

Hiljem jõudsid mingi hetk Suse ja Valentin (sakslased) ka kohale, kallistasime täiega ning lihtsalt hullult nautisime. Peale seda sõime õhtust, tegime energizereid ja naersime täiega. Jutustasime oma esimesest neljast kuust ja kõike. Susega jutustasime oma kaheni välja öösel. Peab tõdema, et tundub, et mul on perega kõige rohkem vedanud vahetusõpilastest. Ma saan oma host-õega lihtsalt ülihästi läbi, koguaeg narrime sõbralikult üksteist ja nii tore on koos lihtsalt. No igatahes, laupäeva veetsime kaarte maalides ja jõuluturul hängides. Õhtupoole tulid kõik Bratislava kandis olevad vabatahtlikud ka meile külla ning lõppude lõpuks oli meil lihtsalt ülitore õhtupoolik. Mängisime igasuguseid energizereid ja sõime ja nautisime. Mu köha läks mingi hetk päris hulluks nii et ma hoidusin nendest kõige aktiivsematest mängudest ja jõin teed selle asemel.

Pühapäeval ütlesime siis kõigepealt saksa poistele ja aafrika tüdrukule head-aega, kallistasime täiega. Siis veetsime järgneva tunni Bongane (poiss aafrikast), Suse ja Mariliisiga jutustades ning lolle mänge mängides. Aeg läks kiiresti ja siis tuli Bongane host-pere talle ka järgi ja läinud ta oligi. Loodetavast näen teda varsti uuesti, eriti arvestades, et ma käin koolis Pezinokis, mis on sama linn, kus ta elab. Ainult et ta käib koolis Bratislavas. Pärast tema ära saatmist läksime Suse ja Mariliisiga Euroveasse ja otsisime perele jõulukinke. Saime enamuses hakkama ka. :)

Ning nüüd istun ma juba kolmandat päeva haigena kodus. Tegelikult olen praeguseks jumala terve, aga kui host-ema ütles, et võid veel natukeseks koolist koju jääda, siis peab ju võimalust ära kasutama. Ega seal koolis midagi erilist nagunii ei toimu, nii et vahet ei ole. Ainult täna oli kontrolltöö matemaatikas, aine, mida ma reaalselt natuke oskan ka siin. Füüsikast ja keemiast ei saa muidu mitte midagi aru.

Igatahes. Muidu on mu elu selline suht kerge ja tore olnud.. Nüüd on siis piltide kord. Siinkohal tahaks ka mu emale meelde tuletada, et tore oleks vahepeal picasast uusi pilte ka leida :)))))

hanka ja mina :)))

many ja mina :)))
yfukad: (vasakult paremale) suse, valentin, sherwin, marliis, alex,  ivana,  (ülevalt alla) klara, diana, bongane,  siis üleval on samuel, all mina ja zuzka, siis piilub nina ja kõige paremal on tüdruk, kelle nime ma kahjuks ei mäleta :D
tegime ühiselt jõulukaarte :)
järgmine grupipilt :)
grupi kallid olid väga teemas, eriti kui keegi ära läks :)

01.12.12

jõulutunne

On aeg üheks õigeks blogipostituseks. Selliseks nagu need alguses olid ja mille jaoks ma selle blogi üldse tegin..

Istun praegu enda toas ja joon teed. Sellist punast teed, mis lihtsalt teeb kõik seest soojaks ja paneb su sügavaid mõtteid mõtlema. Täna käisin Bratislavas mööda jõuluturgu edasi-tagasi, sõin trdelnikut ja igatsesin lund. Ükskõik kui külm mul ka ei olnud, sellegipoolest igatsesin lund. Jõululaadal käimine nii, et lund ei ole maas... see lihtsalt ei tundu õige. Aga see-eest oli mul tore. Sai Mat'aga ujumisest rääkida, kiruda, kuidas 200 delfiini ikka kohutav ala on, kurta, kui külm mul on, ja üleüldse lihtsalt olla. Muidugi ei puudunud ka need awkward-hetked, kus keegi kummastki aru ei saanud, but that's what exchange is all about. 

Täna on 1. detsember. Siiani ei ole aru saanud, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Lihtsalt uskumatu. Alles ma ju läksin lennuki peale ja alles ma ju veetsin neid ülisooje päevi Bratislavas Doonau ääres ja alles ma ju sain kõigi nende inimestega tuttavaks. Ma ei saa aru, kuidas juba detsember kohale on jõudnud. Aga eks ma pean selle kõigega hakkama saama.

Kõrvades kumiseb praegu Coldplay - The Scientist. Ma mäletan veel seda aega, kui mulle absoluutselt Coldplay ei meeldinud, siis kui Viva la Vida veel suur hitt oli. Mitte kuidagi ei suutnud kuulata seda ning viimasel ajal ma muud ei kuulagi. See bänd suudab mulle ühe korraga naeratuse näole tuua ja peaaegu nutmiseni viia.

Kuigi tegelikult paneb kogu mu elu mind viimasel ajal peaaegu nutma, kuid toob samas naeratuse suule. Üks hetk on selline hiiglaslik igatsus Eesti järgi ja teine hetk ma lihtsalt armastan kõike, mis mu ümber toimub ja ei tahaks siit kunagi ära minna. Samas jälle, kõik mu suhted Eestis olid kuidagi nii keerulised. Ise ka ei saanud aru, mis täpselt toimub, ja ürita siis seda taga igatseda. Vahepeal tahaks lihtsalt, et kõik oleks sama kerge kui Eestis. Keelebarjäär on ikka üks pagana raske asi, millest üle saada. Aga ma usun, et see on võimalik ja ma kavatsen ka selle nimel töötada.

Ma olen juba nii ära harjunud ainult slovaki keele kuulmisega mu ümber, see on täiesti uskumatu. Täna kui Bratislavas mööda Jõululaata käisime, siis kuulsin mitmel korral kõrvalt inglise keelt ja kohe oli selline imelik tunne, et kuhu ma sattunud olen. Samas on see Eestis vanalinnas tegelikult samamoodi.

Oeh, aitab. Piisavalt kirjutanud tänaseks. Tegelikult on mul veel umbes kolm e-maili vaja ära kirjutada ja siis võiks täna vara magama ka saada.

Kallid teile sinna Eestisse.