25.11.12

vabandused varuks

Ma tean, et mu eelmisest postitusest on tonnide viisi aega möödas, aga vabandusi mul põhimõtteliselt ei eksisteeri. Lõppude lõpuks on tegemist ikkagi minu blogiga ja kirjutan siis, kui mul aega on. :)

Aga viimased nädalad on linnutiivul möödunud (kui see õige väljend on). Koguaeg oli midagi teha, küll trenn, küll sõpradega väljas, mida kõike veel. Kui aus olla, siis ma ei olegi päris kindel, mida ma teinud olen. Eelmine nädalavahetus oli reedel üks kooliüritus. Sai ennast pidulikult riidesse panna ja tantsida ja naerda ning üleüldse oli väga tore. Seal käisin siis host-perega ja koju jõudsime umbes kolme paiku öösel. Järgmine päev magasin kaheteistkümneni, siis aitasin perel koristada ja peale seda läksin ühe klassiõe sünnipäevapeole. See oli samamoodi ülitore.

See nädalavahetus olin Mariliisi juures. Me reaalselt lihtsalt magasime, sõime ja rääkisime - viimast kõige rohkem. Ülitore oli. Sai veits kummitusejuttu räägitud ja nägime öösel vaeva kilgist lahti saamisel, see putukas lihtsalt keeldus suremast. Ühesõnaga, megaawesome oli. :)

Kõige parem on see, et tegelikult mu elus reaalselt toimub igasuguseid asju. Koguaeg käin sõpradega väljas ja trennis ning üleüldse midagi on alati toimumas, kuid kui ma sellest siia kirjutan (eriti kui eesti keeles), siis kõik te eestlastest lugejad ei saa sellest lihtsalt aru, sest need isikud ja kohad, kus ma käin, on teie jaoks täiesti tundmatud. Iseenda jaoks ma seda blogi siin enam otseselt ei pea, sest ma kirjutan siin päevikut igapäevaselt ja blogi ma otseselt ei vaja. Seega tundub see kirjutamine siin suhteliselt mõttetu.

Mis seal ikka. Homme kooli ei lähe, arvatavasti mitte ka teisipäeval ja võib-olla üldse mitte terve nädal, sest siin õpetajad streigivad. Kusjuures see ei ole esimene kord, kui nad seda teevad. Pluss, seekord streigivad nad samamoodi nagu Eestis arstid streikisid. Lõpptähtaega otseselt ei ole ja seetõttu ei tea minagi, millal ma täpselt uuesti kooli saan. Streigi põhjused on samad, mis Eestiski olid. Raha ei ole ja töötunnid on liiga pikad.

vasakult lucka, zuzka, palko,  mina

host-perega, ainult lucka on puudu. millegipärast pilti, kus lucka ka peal on mul ei ole. :(

minu jaoks õhtu tipphetk

mäletate, kui see eestis oli ja ma ei julgenud sinna minna? no nüüd tegin ära üks päev bratislavas ja lihtsalt üliäge oli :)

no ausõna läheks uuesti

üks päev saime vahetusõpilastega bratislavas kokku ja veetsime lihtsalt tundide viisi rääkides ja shopates. perfektne päev oli. vasakult suse (saksamaalt), mariliis ja mina.
Seega saite oma postituse ja pildid ja ma lähen kohe-kohe ujumist vaatama. Kui mul õigesti meeles on, siis Triin Aljand peaks täna ujuma, nii et pöidlad pihku. :)

Kallid-musid teile sinna Eestisse. Igatsen teid. :)

04.11.12

jäähokist natuke

Vahepeal ma ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Midagi mu mõttemaailmas koguaeg muutub. Vahepeal lihtsalt ei ole selle vastu midagi teha, maailm muutub ja ma pean sellega kaasa muutuma. Nii raske on vahepeal iseendast kinni hoida, mäletada isikut, kes ma olin mõned kuud tagasi. Ma leian, et ma olen muutunud. Ma ei tea, kas see on juhtunud tänu mu vahetusaastale või kogu maailmale, kus me elame, aga midagi minus on muutunud. Ma ei tea täpselt, mis asi see on, ainuke kindel muutus on see, et ma julgen olla mina ise. Samas ei tea ma, kes ma päriselt olen, mis ise juba ütleb palju.

Ma igatsen vahepeal oma vanu blogipostitusi, mis olid praktiliselt mõeldud ainult selleks, et iseenda sügavaimaid mõtteid väljendada. Vähemalt praegu mulle tundub nii, ma igaks juhuks neid uuesti lugema ei hakka, kes teab, mis ma sealt leian.

Viimased kaks nädalat on väga... rahulikult läinud (kui vahetusõpilase elu rahulikuks saab lugeda). Enda meelest midagi suurt ja erilist teinud ei ole, trennis ja koolis käinud. Võistlustel käisin ka ja aegadega jäin suhteliselt rahule. 100 selili oleks võinud ikkagi natuke paremini ujuda, aga samas... Ega ma endalt päris kõike ka loota ei saa ja juba ainuüksi fakt, et alla 1.20 ujusin on minust tubli (arvestades, et sellist aega pole ma üle pooleteise aasta näidanud). Koolis on suhteliselt rahulikult läinud. Täna on mu vaheaja viimane päev, kui seda vaheajaks kutsuda saab.. Eesti mõttes vist väga ei saa, sest vaheaeg hakkas kolmapäeval ja täna on pühapäev.

Alates novembrist räägin ainult Slovaki keeles kui vähegi võimalik on. Ma olen inglise keelega nii harjunud, et jube raske on slovaki keelele üle minna, automaatselt tulevad inglisekeelsed väljendid, aga pean. See keel ei tule nii kergelt kui lootsin, aga ma tahan ju aasta lõpus korralikul rääkida. Sellises tempos nagu mul praegu asjad läksid, ei saa ma jätkata. Seega pean pingutama hakkama. Kui inimesed aeglaselt räägivad, siis saan keelest aru küll, aga proovi sa öelda oma õpetajale, et palun rääkige prantsuse revolutsioonist väga aeglaselt, üks õpilane klassis ei saa aru... ja ülejäänud klass jääks magama. Samamoodi on peres, tavaliselt arutatakse plaane sellisel suhteliselt kiirel tempol ja siis jäähokit nagu Antero Mertaranta ainult et slovaki keeles.

Aga minust on jäähoki fänn küll kõige täiega saanud, seda ma ei oodanud. Kõik Slovani (Bratislava jäähokitiim) mängud vaatan ära ja umbes veerandit käin laivis vaatamas ka koos host-isaga. Eile tegi Slovan 2:1 Praha tiimile pähe ning slovakid ja tšehhid on alati jäähokis sellised sõbralikud vaenlased olnud. Viimased kolm minutit olid ikka suhteliselt närve söövad, kui Slovan kaitsesse suruti ja paar väga teravat olukorda oli. Mäng ise toimus Prahas, mina kohal käia ei saanud, aga see-eest telekast vaadates tundus, et Slovani fänne oli rohkem kui Praha omi.. vähemalt kuulda oli neid rohkem. :) Ja uskuge mind, jäähoki on hoopis huvitavam kui jalgpall, kogu mäng on hoopis kiirem. Ma ei suuda enam jalgpalli vaadata, sest see on nii aeglane... weirdo

Eks ma panen siis mõned pildid oma võistlustest ka üles ja aitab sellest blogipostitusest. Järgmine nädal võtan  peaaegu internetivaba nädala (või siis pigem Eesti vaba nädala), kõik twitter, tumblr, skype, msn, jne läheb kinni. Facebooki jätan aga alles, sest sealtkaudu suhtlen väga paljude slovaki sõpradega ja järgmiseks nädalavahetuseks on vaja plaane teha.

sain kõigi ujujate poolt tahetud delfiini pildi ka kätte, ainuke asi, mis selle pildi ära rikub, on fakt, et ma hingan kõrvale ja mitte ette nagu üks normaalne ujuja seda tegema peaks.. aga see olen mina. nie som normalna


eks sellised need ujujad on. :)

siinne ujumisklubi