23.10.12

kokkuvõtlikumalt


halb kvaliteet, aga kirjeldab perfektselt tänast päeva

Mitmed vahetusõpilased on oma blogisse kirjutanud, mida nad leiavad erinevat oma vahetusmaa ja Eesti vahel. Ma ei tea, kas ma oskan päris niimoodi kirjutada, aga üritan seekord teha sellise lihtsa kokkuvõtliku postituse asjadest, mida ma kahe kuu jooksul teinud olen ja mida uut ma märganud olen. Sest viimase pooleteise nädala jooksul pole lihtsalt midagi juhtunud, millest kirjutama peaks. 

Vahelepõige, kuna minu blogis pole teiste vahetusõpilaste blogide aadresse, mille eest ma siiralt vabandan ja ütlen, et mul lihtsalt pole olnud seda momenti, millal neid siia lisada, siis minge kõik ilusasti Mariliisi blogile ja seal on ülejäänud lingid ka olemas.

Ütleme nii, et mina oma eestlasliku käitumisega ja mõtlemisviisiga ei oleks eales arvanud, et mul kahe kuu jooksul võivad päris sõbrad tekkida. Igatahes pean ma tõdema, et pärast viimast nädalavahetust olen ma täiesti kindel, et mul on siin olemas vähemalt mõned inimesed, keda ma võin usaldada ja kellega saab alati rääkida. Seega olen omadega väga rahul. Igatahes peab mainima, et tüdrukud on üksteisega hoopis avatumad kui eestlased. Räägitakse hoopis rohkem teemadel, mis Eestis on ikka peamiselt tabuteemad. 

Oma klassiga koolis olen ma suhteliselt rahul. Peab tõdema ainult, et klassis on kiusamisega suhteliselt suured probleemid, sest ühe poisi vastu ollakse päris õelad. Tuleb aga välja, et nende kuue aasta jooksul, millal see klass koos on olnud, on see poiss ka alati olnud selline, nagu ta on - kinnine, vägivaldne ja ilma ühegi sõbrata. Peab mainima, et ka kaalu kohapealt liiga suur ja kunagi riideid ei vaheta (reaalselt, tal on koguaeg üks ja sama pusa seljas ja täpselt samasugused külje pealt natuke katkised mustad viigipüksid jalas). Tihtipeale juhtub klassis see, et poisid ja kaks tüdrukut on lihtsalt ringis tema ümber ja togivad teda. Või siis topitakse talle kapuutsi sisse igasugust prahti. Ma tegelikult ei ole kindel, kas on üldse õige sellest siia kirjutada, aga ma üritan siin ju ikkagi võimalikult ausaks jääda. 

Igatahes, kui see kiusamise fakt vahele jätta, siis tegelikult on mu klass üpris tore. Veidike on gruppidesse jaotunud ja draamat on ikka ka korralikult (koguaeg keegi räägib kellestki taga, vahepeal hakkab närvidele käima, aga siis tuleb mulle meelde, et tegelikult oli Eestis ju täpselt samamoodi.. või vähemalt tundus samamoodi). Aga samas kui keegi kellegagi tülli läheb, siis enamjaolt lihtsalt räägitakse asjad selgeks, mida Eestis tavaliselt ei juhtunud (või õigemini minu puhul ei juhtunud...) Pluss, ma arvan, et mul on ka klassis õiged sõbrad tekkinud. 

Slovakid on enda riigi suhtes veel kriitilisemad kui eestlased. Väga paljud on minult küsinud "Why Slovakia? Don't take me the wrong way but there's nothing special in Slovakia." Samuti väitis üks mu klassiõde, et slovakid kunagi ei aita üksteist. Näiteks, et kui kellegil midagi maha kukub, siis ta peab selle ise üles võtma ja mitte keegi teine. Minu jaoks tundub see just vastupidi. Väga tihti aidatakse üksteist ja ollakse üksteise vastu toredad. See on normaalne, et kui sul bussipilet maha kukub, siis keegi teine võtab selle üles ja annab sulle tagasi. Erinevalt Eestist. Samuti kui silmside tekib, siis naeratatakse üksteisele, mitte ei pöörata kohe silmi ära ja ei teeselda, nagu ei oleks kedagi näinud. Samas, kui Mariliis kirjutas oma blogis, et peres tehakse koguaeg põsemusisid jm selliseid asju, siis mul eriti seda ei ole. Õla peale patsutamine, mõned üksikud põsemusid ja see on suhteliselt kõik. Aga samas mulle tundub, et kui ma pere kaudu uusi tuttavaid saan, siis keegi väga ei tea, kuidas minuga suhetlemist alustada (nagu ma aru olen saanud, siis südamlik viis on põsemusidega) ning kõik piirduvad millegitõttu käeraputusega. Huvitav, kas ma olen kuidagi eemaletõukav? (see oli sarkastiliselt küsitud, kui keegi veel aru ei saanud...)

Ma siiralt loodan, et mu sarkasm on ikka alles, kui ma tagasi tulen. 

Aga kohutavalt palju teevad klassikaaslased endast instagrami pilte. Nagu reaalselt, koguaeg teeb keegi endast või millestki oma iPhone'ga pilti ja see lendab kohe varsti instagrami üles. Alguses olin ma suhteliselt tagasihoidlik ja üritasin mitte pildile väga jääda, aga nüüd olen hakanud juba vabamalt võtma ja lihtsa naeratuse asemel pildile ka mõne lollima näoga jääma. Mul ei ole õrna aimugi, kas see on lihtsalt minu klassikaaslaste iseärasus või on sellised kõik inimesed mu koolis ja mujal Slovakkias. Muidugi mina ei saa oma telefoniga instagramis olla, sest mul on liiga vana android. Vahepeal käib see nutitelefonivärk ikka päris närvidele.

Ma pean ka mainima, et sügis siin on ikka palju ilusam kui Eesti sügis. Hoopis värvilisem ja soojem ja mõnusam. See nädal pidi vaiksel külmaks hakkama minema, aga ilmselgelt see pole õige, sest täna oli JÄLLE peaaegu 20 kraadi sooja. See on lihtsalt nii äge ja mulle nii meeldib siin. Söögid on ka koguaeg nii head. Välja arvatud koolitoit, aga seegi on õnneks parem kui mul reaalis oli. Nagu reaalselt, mu host-ema teeb niiii hästi süüa ja see kõik näeb ta käes nii kerge välja. Pole väga ammu kartuleid söönud jälle muidugi, kodus vähemalt (tegelikult sõin täna koolis kartuleid, aga see ei lähe heade kartulite alla, nii et see ei loe). 

Söögi ja joogi kohapealt pean ikkagi uuesti ära mainima sellised imelised asjad nagu kofola, vinea ja horalky. Kofola on selline kokataoline jook, mis on lihtsalt ülihea. Nagu reaalselt, te kõik peate selle kunagi elus ära proovima ja kui teile ei maitse, siis te arvatavasti slovakkidele väga ei meeldi. Nad on kofola suhtes samasugused nagu jäähoki suhtes (jäähoki on rahvussport). Vinea meenutab mulle limonaadisarnast asja, aga see on viinamarjadest tehtud kuidagiviisi. Igatahes on ka see väga hea. Ja Horalky on hästi mõnus maiuspala vahvlite ja kõigega. Ülisuur kaloripomm (ma vähemalt kahtlustan), aga üleni seda väärt. 

Kusjuures, ma loodan, et ma olen ikka ära maininud, et mu koduküla asub põhimõtteliselt viinamarjaistanduste keskel. See on nii äge. Pluss Pezinok (linn, kus ma koolis käin) on ise juba kõrgemal kui Eesti Suur Munamägi (niipalju siis mu eesti keele õpingutest, pole õrna aimugi kus kohas seal suured-väiksed algustähed ja sidekriipsud olema peavad või mitte)

Ilmselgelt ei jõuaks ma kunagi lõpule Eestimaa ja Slovakkia erinevuste väljatoomisega ja kui aus olla, siis kell hakkab juba väga hilise tunni peale jõudma (see tähendab, kell saab varsti üksteist) ja ma olen järjekordselt trennist surmväsinud. See-eest ujusin tapva trenni lõpetuseks 400 krooli 4.41,3. Päris isiklik on küll kümme sekundit parem, aga sellegipoolest olen omadega päris rahul. Ja pühapäeval on esimesed (ja arvatavasti ainsad) võistlused ka tulemas. Juba ootan. :))

ahojte! :)

14.10.12

ülevaade ühest rutiinsest koolipäevast

Keegi üliäge ja armas inimene, keda ma täiega igatsen, ütles mulle, et peaksin tegema ülevaate oma ühest rutiinsest koolipäevast. Well, here goes.

Äratus on mul iga koolipäev 6.38. Esimene nädal oli see 6.30, aga see oli liiga vara ja aega jäi liiga palju üle. Teine nädal oli see 6.40, aga siis jäi aega väheks. Aga sellegipoolest tundus see 6.35 natuke liiga varajane ja ma tõstsin selle kolm minutit hilisemaks. Sellest siis see imelik ülestõusmise kellaaeg. Igatahes, esimese asjana hommikul teen akna lahti ja lähen pesema. Tulen pesemast tagasi, vahetan riided, teen meigi/kammin juuksed ja lähen sööma. Iga hommik söön müslit ja joon teed. Kui on selline tore hommik, et müslit ei ole, siis teen omale võileiva. Peale hommikusööki teen omale kooli kaasa võileiva või, kui sel päeval eksisteerib, siis võtan ühe 7days saia ja lisan sellele mõne müslybar-i (slovaki keeles), banaani, või küpsisepaki. Peale hommikusööki lähen kiirustan oma tuppa, pakin kooli jaoks asjad ja 7.25 peaksime me majast lahkuma. Tavaliselt lahkume 10 minutit hiljem.

7.50 hakkavad tunnid. Või siis õigemini peaksid hakkama. Tavaliselt jõuab õpetaja klassi kella kaheksaks (kuigi on ka mõned erandjuhud). Ma oma tunniplaani siia kopeerida ei viitsi. See nagunii tähtis ei ole. Igatahes tunnid on suhteliselt sarnased Eesti tundidega. Midagi teistsugust otseselt ei ole. Kehalise tunnid on kõik sees, õnneks midagi kokanduse/käsitöö laadset ei ole, kunsti samamoodi mitte. Kaks tundi on vist nimelt esteetika ja eetika, mille sisule ma pole pihta saanud. Esteetikas me reaalselt lihtsalt istume ja oleme, õpetaja istub terve tunni klassi ees ja teeb mingit paberitööd. Kuigi kui ma õigesti aru olen saanud, siis me hakkame mingisuguseid esitlusi tegema seal. Minu teema oli vist 20. sajandi muusika (pean slovaki keeles esitluse tegema - hip-hip-hurray!). Eetika on poole klassiga, samal ajal kui teisel klassipoolel on religioon. Mina olen siis selles pooles, kus religiooni ei ole. Mis veel? Paar 'esseed' olen ka kirjutanud slovaki keeles juba. Välja näeb see nii, et ma tõlgin inglise keelest slovaki keelde, klassikaaslased parandavad vead ja siis ma kirjutan uuesti ümber. Need on kõige naljakamad hetked koolis üldse olnud, kui ma mõne sõnaga väga puusse panen (näiteks ühes essees tahtsin kirjutada pisat, mis tähendab kirjutama, aga kirjutasin picat, mis tähendab midagi väga roppu).

Tavaliselt saan koolist lahti 13.20, peale mida jooksen sööma. Üritan alati jõuda 13.40 bussi peale, sest sellega lähevad ka paar hästi toredat klassikaaslast ja järgmine läheb alles 14.10. Lisaks pole Pezinokis väga midagi aja surnuks löömiseks teha (välja arvatud klassikaaslastega peale kooli suitsul käia ja mina hoian sellest suure kaarega eemale). Koju jõudes pole tavaliselt väga midagi teha. Söön natuke veel, üritan slovaki keeles telekat vaadata, tšekin twitterit (sest koolis just minu klassis ju wifit ei ole), õpin slovaki keelt või vaatan Pretty Little Liarseid. Üritan kõike teha, et mitte magama jääda, sest see lõppeb tavaliselt nii, et trenni ma ei jõua.

Kell 16.21 läheb buss, millega ma tagasi Vinosadyst Pezinoki sõidan. Või peaks sõitma. Tihtipeale jään ma sellest millegipärast maha, aga järgmine buss läheb 16.23 ja siis läheb veel üks 16.26. Need kaks bussi tulevad tavaliselt koos ja need on aeglasemad. Vesi hakkab iga päev kell viis. Kes vette õigeks ajaks ei jõua, peab 50 kükki tegema. Poolteist tundi oleme vees ning esmaspäeviti ja neljapäeviti on peale seda kuni poole kaheksani jõusaal. Ütleme nii, et see on ikka väga erinev shargi ükest. Koguaeg räägitakse ja ülitore on, aga samas keegi otseselt ei viili. Põhimõtteliselt on see nagu ringtreening, aga on hoopis vabamas õhkkonnas. Ühesõnaga ülitore on.

Peale trenni tuleb tavaliselt mu host-isa mulle järgi ja viib koju. Kodus tavaliselt kas toit ootab või pean mikrolaineahjus soojaks tegema (täiesti hullumeelne, kui kasulik saab üks selline asi nagu mikrolaineahi olla. tagasi eestisse minnes, peab oma vanemad ikka ära veenma, et meil on sellist asja vaja...). Peale sööki on host-isaga tavaliselt slovaki keele õpingud. Teen oma töövihikust kaks kuni kolm lehekülge ja õpin uusi sõnu. Kella üheksaks olen omadega täiesti surnud ja tahan täiega magama minna. Kell kümme olen alati voodis (isegi reedeti, mis on natuke hirmutav..)

Ja reaalselt selline on mu igapäevaelu. Rohkem ma detaile küll ei jaksa jagada. Igatahes eile jõudsin ma järelduseni, et ma olen siin ikka tegelikult väga õnnelik. Praegu peaks ju olema see kultuurišoki periood ja kui aus olla, siis vahepeal ikka igatsen eestlasi täiega, aga samas on kõik ülitore siin praegu. Mul on host-perega ikka väga vedanud ja klassikaaslased/trennikaaslased on samuti hästi sõbralikud ja toredad ning ma usun, et neist saavad veel väga head sõbrad. Slovaki keelega läheb ka üllatavalt hästi, kahe kuu jooksul ikka õpib nii mõndagi.

Mulle jõudis just kohale, et mul saab homme kaks kuud täis siin riigis. Ma lihtsalt armastan seda riiki.

Eile käisime Zuzka ja ta kahe sõbrannaga ühes koopas vägevas koopas ja pärast seda ühe ajaloolise lossi juures (hullumeelne, kui palju siin riigis losse on). Lihtsalt üks kõige ägedamaid päevi oli mu siinoleku jooksul, mu host-õde on lihtsalt üliäge ja see on temast nii armas, et ta mind koos enda sõpradega igale poole kaasa veab, kuigi ta tegelikult ei pea seda tegema. Igatahes oli meil ülitore ja sai ülipalju naljakaid ja armsaid pilte teha. Ühesõnaga peale korraliku piltide sees tuulamist ja poolte ärakustutamist on mul alles 63 üliägedat pilti ja ma lihtsalt ei oska neid valida, et siia üles panna. Aga eks ma üritan.

Ja täna aitasin host-isal aknaid pesta, käisime host-vanematega Zuzka jalgpallimängu vaatamas (nad reaalselt võitsid, esimene võit see hooaeg. eelmise mängu kaotasid 10:0 päriselt) ja pärast tulid mingisugused peretuttavad külla. Sai natuke oma slovaki keele oskusi proovile panna. :) Ja nüüd peaks ma minema ja veel ühe slovaki keele tunni tegema, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ma loodan, et mu host-isa saab aru. :)

Niisiis, pilte. Ma üritan siis midagi välja valida.
just my awesome hostsister :)

mina ja daša, vähemalt ma arvan, et ta nimi on midagi sellist...

muinasjutumaa. selja taga oli loss. lihtsalt kujutasin seda kõike ette kusagil 15. sajandil. imeliselt ilus.

zuzka kaamera teeb imetrikke. 

daša ja mina.. again :D

zuzka, natalia ja mina

need kaks on kõige naljakamad inimesed, keda ma kohanud olen. ja mu kaks ülihead sõpra on laura ja grete... :D

ja saigi puu otsa ronitud


ainuke pilt sellest hetkest, mida jagada võis.

no comments

ma lamasin daša (kes pildistas) selja taga ja naersin samamoodi



no lihtsalt naersin ennast selle pildi peale pildituks
Ja oi kui palju mul neid pilte veel on. Üliäge laupäev oli lihtsalt.

(ma ei jaksa enam seda postitust üle lugeda, don't hate me for it)

06.10.12

rutiinne


Niipalju siis mu lubadusest iseendale, et ma kirjutan siia iga nädal. Vabandust selle pausi eest, aga kui aus olla, siis pole ma midagi väga erilist selle aja jooksul teinud. Välja on kujunenud igapäevane rutiin (võib isegi öelda, et iganädalane) ja lihtsalt ei ole midagi mainimistväärt. 

Eelmine pühapäev käisin host-isa, Mariliisi ja tema väikse host-õega Bojnice lossis ja sealses loomaaias. Üliimelik oli jälle kellegagi näost näkku eesti keeles rääkida. Alguses oli jube raske sõnu eesti keeles leida ja siis kui lõpuks kohale jõudis, kuidas üks või teine sõna eesti keeles on, tundus see sõna ikka imelik ja mitte eestikeelne. Aga väga tore päev oli see. Võib-olla on järgmine nädalavahetus (vms) minek koos tema host-perega Kõrg-Tatraid (pole õrna aimugi, kas see on eesti keeles nii...) vaatama. 

See nädal möödus suhteliselt aeglaselt. Kuigi inimesed on koolis väga toredad, on mul tunnis ikkagi tavaliselt väga igav. Millestki aru ei saa ja tunnid mööduvad üliaeglaselt. Klassikaaslastega veel väga head sõbrad ka ei ole ning ma ei oska kaasa ka rääkida, kui nad mingisugusest ühisest tuttavast, keda mina veel ei tea, räägivad. Keele kohapealt teen ma aga edusamme juba. Räägin nii palju kui oskan slovaki keeles ja saan enamjaolt aru, millest vestlus on, kuigi pisidetailid minuni päris veel ei jõua. Kodus on host-isaga iga päev umbes 30-45 minutit slovaki keele tund, peamiselt õpin grammatikat ja uusi sõnu oma slovaki keele õpikust. 

Slovaki keele grammatika on küll hullem kui vene keele oma. Esiteks, millal on i ja millal on y. Teiseks, millal on sõna mis soost. Näiteks, miks on postel´ (voodi) naissoost, kuigi iseenesest peaksid siin need sõna-sugude reeglid olema samad mis vene keeles. Lisaks, miks on diet´a (laps) kesksoost? Lisaks oli terve lehekülg mu õpikus pühendatud riikidele, rahvustele ja keeltele. See oli veel ajuvabam kui kõik see muu kokku. Vähehaaval hakkab vähemalt koitma, kuidas öelda, et mingisugune asi on sinu/minu/tema/jne oma. Ma siiralt ei kujuta ette, mida ma vene keelega tagasi tulles tegema hakkan, need kaks keelt on ikka tegelikult nii hullult erinevad.. 

Aga kui ma koolis midagi aru ei saa, siis ujumas on küll kõik hoopis teistmoodi. Seal õpin ma vist üleüldse kõige rohkem slovaki keelt ja suhtlen ka rohkem slovaki kui inglise keeles. Trennikaaslased on ka kõik ülitoredad, kuigi nad väga inglise keelt ei oska. Ikka käib mulle kohutavalt närvidele, et basseini seinad on kõik ühte värvi, keskel korraliku joont ei ole (või noh on, aga see on lihtsalt tooni võrra tumedam sinine) ja lippe ka ei ole. Õnneks nüüd olen ma sellega juba natuke ära harjunud ja tean umbes, millal selili pöördesse minema peab, aga ühe korra kui selili pöördesse läksin, siis põrkasin seinaga ikka päris valusalt kokku. Samuti on meid ühe raja peal natuke liiga palju ja eile sain ühe lestaga päris valusalt vastu nina, aga eks see kõik on seda väärt. 

Pretty Little Liarsiga olen omadega 15. osa juures, ära olen vaadanud ka kaks uut GA osa (kuigi mul jäi päris suur ports kaheksandast hooajast vaatamata). Aga järgmine nädal saab EPIC olema. All Time Low uus album tuleb lõpuks välja ja The Vampire Diaries'i uus osa tuleb reedel ja see kõik on lihtsalt nii üliäge ja ma ei suuda uskuda, et see nii kiiresti kohale jõudis. 

Ja te kõik, kes te omate androidi. Palun tõmmake omale whatsapp ja suhelge minuga vahepeal. See on üliäge. :)

Kuna mul nagunii midagi erilist raporteerida ei ole, siis sellega ma ka lõpetan. Inglisekeelsete postituste osas ma andsin alla, ma loodan, et ükski mu slovaki sõpradest väga ei solvu. Piltitega ma ka täna väga jamada ei viitsi, kõik on facebookis üleval ka nagunii. :)

Olge ikka toredad edasi seal Eestis ja ärge mind ära unustage. :)