31.08.12

meanwhile

Viimased päevad on üpris imelised ja ägedad olnud. Nädal aega olen peres olnud juba ja hakkan ennast täitsa koduselt tundma. Käisime kaks korda siinsetes mägedes (nende jaoks künkad) matkamas. Jõudsime isegi 800 meetri kõrgusele. Aga nähtavasti on need ainult künkad, õnneks lubas host-pere mind õigetesse mägedesse ka viia. Võib-olla tähendab see küll ühte päeva koolist puudumist ja ma ei tea, kuidas YFU sellesse suhtub, aga ma arvan, et see on okei.

Igatahes, eile kohtusin lõpuks ka omavanustega. Päeval käisime mõne Zuzka sõbraga lihtsalt väljas ja olime ning õhtupoole läksime vabaõhukinno koos kolme Zuzka klassikaaslasega. Sain rolleril istuda ja seda sõidukogemust ka nautida - epic ma ütlen.

Mis siis veel? Tegelikult ongi need viimased päevad üpris rahulikult möödunud. Olen siinse pereeluga kohanenud ja keeleõpinguid alustanud. Käisin host-isaga endale slovaki keele raamatuid ostmas ja nüüd õpin iga päev. Natuke väsitav ja raske on, aga küll ma hakkama saan.

Ja täna lähen ma All Time Low kontserdile. Iga kord kui ma sellest mõtlen tahaks lihtsalt mööda tuba ringi hüpata ja tantsida. Nii ootan seda juba. Kahtlustan, et järgmine postitus tuleb homme või ülehomme ja on üleni caps lockiga kirjutatud. :D

tüüpiline slovakkia mets

sellise asja otsa ronisime zuzkaga. aston läks hulluks, kui meid seal üleval nägi. tõu poolest ju ikkagi päästekoer
vaade tornist

host-ema ja aston ülevalt alla vaadates. 
Enamus häid pilte on kahjuks Zuzka käes, nii et mul ei ole väga midagi jagada.

Näeme kümne kuu pärast! :D

26.08.12

epic

Ma ei teagi, millest alustada. Tegelikult ei tahaks üldse eesti keelega hetkel midagi pistmist teha, sest see ainult aeglustab mu slovaki keele õpinguid. 

Täna sain lõpuks peresse. Kallistasin pere naissoost liikmeid ja põsemusitasin (kohe näha, et eesti keel kaob juba vaikselt) oma vahetusisa. Viimase esimene küsimus oli mu armsa kaisukaru kohta, sest see oli mul käes (ei mahtunud enam kotti ära). Suur oli mu üllatus, et ta inglise keelt rääkis, sest Zuzka ütles mulle, et ta vanemad ei räägi väga hästi inglise keelt. 

Siinse ELO viimased päevad olid niiiii kiired. Koguaeg käisime kusagil või tegime midagi. Mingi hetk ma märkasin, et empsilt oli facebookis lühike kiri tulnud, aga mul ei olnud aega isegi sellele vastata. Vurasime Nina ja Robini ja Karo ja Sarahi ja kõigi teistega mööda Bratislavat ringi, eile jõudsime alles ühe paiku õhtul tagasi korterisse. Jube äge on olnud need viimased päevad.

Kahjuks olen ma liiga väsinud, et korralikult ülevaadet teha neist. Panen lihtsalt mõned pildid üles ja siis kommenteerin neid.. See on vist parim idee. :)


Suse - tuleb Saksamaalt. Käisime slovaki keele õpetajaga muuseumis ja kõige huvitavam koht oli ilmselgelt muuseumi ukse ees pilti teha. :D

vaade Bratislava lossi juurest, Austria on täitsa lähedal. ja jällegi - doonau :)

tahad Viini minna? arvatavasti parim viis. lähemalt vaadates tundub see laev pigem hõljuki moodi olevat,  see ei tundunud vees olevat eriti.

mul on üliäge vahetusõde

UFO sild. kusjuures, bratislavasse ehitatakse varsti Chuck Norrise sild. Päriselt. Selle nimi saab olema Chuck Norris Bridge.

Suse nõudis, et ka minust pilti tehtaks. 

ma lihtsalt loodan, et aasta pärast keegi ei mäleta, et selline pilt ka eksisteerib. see oli ülitore õhtu, nägin lõpuks kõige ilusamat osa bratislavast. :)

Suse ja Valentin ehitasid liivast... midagi... ;)

host-isaga sai jäähokimatšil ka ära käidud. bratislava tiim tegi napilt mingisugusele soome  tiimile 3:2 pähe. üliäge oli nende kuuetuhande inimese seas kaasa elada. 


vahetusvanemate lahkel loal on siin ka pildid mu toast. ülemisel pildil diivan, kus ma ka praegu istun, ja  laud ja mu armsad pildid on ka tee seinale jõudnud. alumiselt pildil mu voodi ja kapp. voodil istub mu armas kaisukaru ka - aitäh laura&grete :)
Eks jah. Nii mul siin läheb. Vahepeal tuleb näriv koduigatsus peale, aga see on loomulik. Eks ma lähen nüüd varsti magama ära ka. Nii pikk päev on olnud. 

17.08.12

KOHAAAAL!

Ma hoian selle nüüd lühidana, sest ausalt öeldes sooviksin ma hea meelega magama minna. See tähendab siis seda, et seekordses blogipostituses jäävad mu tunded lahkamata. ^.^

Täna hommikul (issand, kas see oli tõesti alles täna hommikul?) kell üks (nagu reaalselt kell üks hommikul) ärkasin ma oma tunniajasest unest üles ja vähkresin mõnusalt kella neljani hommikul voodis. Siis otsustasin üles ära tulla, ilmselgelt und ei tulnud. Tegin endale kohvi ja lihtsalt nautisin varahommikut kui keegi veel üleval ei olnud.

Kella poole kuue paiku tuli emotsionaalne kodust lahkumine, nagu ikka. Annilt tuli ka armas sõnum, et ta tuleb mind lennujaama saatma, mis oli temast ülitore. Sai natuke pisaraid valatud, Mattiase nägin ka viimast korda enne tagasitulekut ära ja lennujaama poole minek.

Uskumatu fakt oli see, et mu kohver kaalus ainult 18 kilo. Ja seal ausõna ON kogu mu elu sees. Ütlesin oma hüvastijätud ära ja minema tulin. Lennujaamas lihtsalt vestlesime Mariliisiga hästi palju ja käisin kiiresti wifis ka ära, tegin vajalikud postitused facebooki ära. :D

Aga lend oli nagu lend ikka - Mariliisi esimene sõit lennukiga. Viini lennujaamas tuli meile vastu Saksamaalt Slovakkias käinud õpilane Karoline (i think..). Bratislava bussijaama tuli vastu Danka, kes oli Eestis vahetusõpilane mõned aastad tagasi.

Aga nüüd on meil siinne ELO ja varsti hakkab viiepäevane keelelaager. Samuti läheb mul natuke kiireks selle kirjutamisega, nii et ma lisan lihtsalt pildid.


Ahjaa, siin on VÄGA soe. Nii et, HAHAHAHA eestlastele. :)

lennujaamas

lennujaamas

esimene voodi slovakkias koos kõigi mu asjadega

saksa vahetusõpilased

rääkisime reeglitest

natuke lollusi ka

doonau ääres

mingisugune natuke imelik kirik
Väljas on hetkel 26 kraadi ja läheb veel soojemaks. :)

PS! üritage hääldada zmrzlina (see on nagu zmõrszlina aga õ-d hääldad hästi lühidalt).

10.08.12

viis päeva veel.

Appi kui kiiresti see aeg läheb. Kuupäeva poolest on mul veel viis päeva jäänud eestis veeta, kuid reaalselt on see juba pigem nelja päeva poole lähenev. Mu emotsioonid on laes, nii tahaks seal kohal olla juba, aga samas jube kahju on oma perest nii kauaks eemale minna. Aga kõik mu mõtted on juba Slovakkias. Homme on veel selline rahulikumat sorti päev, ei saagi kellegagi kokku, ainult kosmeetikusse minek. Klassikokkutulek jääb ka ära, nii et sinna kohale saamise ja organiseerimise pärast ei pea enam muretsema.

Kuidagi eriti kiiresti on see suvi läinud, peamiselt vahetusaasta ootuses. Vajalikud asjad on ostetud, kohver on olemas, kontsad parandusse viidud. Põhimõtteliselt ei ole mul veel id-kaardi lugejat ja fotokat, aga ka need mõlemad ma saan veel. Täna helistatigi YFU-st ja küsiti, kas ma olen oma vahetusaastaks valmis ja kas mul on kõik ametlikud eestipoolsed asjad tehtud (mis tähendab, kas mul on vanemaluba olemas).

Nii ootusärev tunne on sees, kuue päeva pärast kohtun ma päriselt oma vahetusõega ja siis 26. augustil kohtun kogu oma vahetusperega. Lihtsalt crazy. Aga ma nii ootan. Ülehomme saan veel Hanna ja Elinaga kokku, esmaspäeval Grete ja Lauraga (hommikul kell kümme kusagil veel tundmatus kohas). Esmaspäeva õhtul tulevad vist peretuttavad/sugulased natukeseks siia ja teisipäeval läheb hoogne pakkimine ja nutmine ja kaalumine lahti.

Ja kolmapäeval kell 05.35 pean ma olema lennujaamas ning 07.35 lahkub lend Tallinnast Viini. Ma ei ole siiani aru saanud, kas lend kestab üks või kaks tundi (sest peamiselt ma ei saa aru, kas ma jõuan siinse või sealse aja järgi kohale). Sealt edasi (sealse aja järgi) kell 11.30 läheb Viini lennujaamas Ecolines'i buss ja see on tunni aja pärast Bratislavas. Oh, kui lähedal see küll on.

Kusjuures üks asi, millest ma väga puudust tunnen, aga enda lolli peaga ei viitsinud teha, on väike armas fotoalbum, kus on sees kõik mu kõige tähtsamad inimesed ja mõningaid pilte Eestist. Jube kahju, et ma ei viitsinud tegeleda sellega ja nüüd enam nagunii ei jõua väga. Aga facebook on olemas, kõik pildid on seal nagunii olemas (enamuses vähemalt). Küll ma hakkama saan.

Ma lähengi minema. Päriselt. Oi, kui õnnelik ma olen.