30.07.12

Is it real?

Uskuge või ärge uskuge, aga mul on alla kolme nädala minekuni. See tundub nii lühike aeg ja ma ei kujuta ette, kuidas ma selle aja jooksul kõigi inimestega kokku saan, kellega oleks vaja kokku saada. Pluss pean ma igasuguseid muid asju veel tegema (nagu näiteks pakkimine, mis on täiesti võimatu). Rääkimata siis sellest, et mul on vaja fotokas osta endale ja veel paar väga vajalikku asja. Kogu see asi on täiesti võimatu.

Pluss, ma olen kolm korda juba nutma hakanud sellepärast, et ma lahkun ja ei näe neid üliarmsaid ja tähtsaid inimesi aasta aega. Mida ma siis lennujaamas tegema hakkan? Suren täiesti ära vist. Aga ma tean, et kui ma kohale jõuan, siis ma olen päriselt seal ja ei ole enam mingisugust Eesti taganutmist. Ja isegi kui see tundub võimatu, siis ma kavatsen oma vahetusaastat nautida sajaga.

Ja kas ma siin olen juba kuulutanud, et ma lähen All Time Low kontserdile (mis sest, et piletid on veel ostmata)? Igatahes ma armastan oma host-family-d juba praegu. Kogu mu elu keerleb praegu selle tulevase ärasõidu ümber, nii et pole imestada, et ma ainult sellest räägingi.

Aga muidu on mu elu üpris üksluiselt läinud. Kuna ma järjekordselt ei mäleta, millest ma viimane kord blogisin (ja kell on nii palju, et ma tegelikult tahaksin magada juba ja ei viitsi seetõttu eelmist postitust läbi lugeda), siis ega ma ei teagi täpselt millest rääkida. Põhiline on see, et mul on ainult kolm nädalat veel. Ja ma ei korralda vist mingisugust lahkumispidu.

13. august lähen käin veel juuksuris ära ja tulen tumedama peaga tagasi, kuigi ma armastan oma blonde juukseid ja ei taha neist lahkuda. Siis on veel üks asi mida ma kahetsen. See on see fakt, et mul ei ole võimalik võtta kaasa mingisugust väikest fotoalbumit, millega ma saaksin meenutada oma sõpru ja pere ja Eestit. Eks mul paar pilti on, mida raamida saab, aga see on ka kõik. Pluss, mul ei ole ühtegi head ideed, kuidas seda läbi viia.

Aga mis seal ikka. Ma ei hakka kõiki piinama juttudega, kuidas ma iga õhtu Zuzanaga facebookis suhtlen ja kuidas ma ikka armastan oma elu.

PS! Homme saan YFUkatega kokku ja õhtul Grete&Lauraga RHCP ja täna oli awesome õhtu Elinaga. It has been a while. :)

11.07.12

Vahetuspere


4. juuli
Järjekordselt ei ole ammu midagi kirjutanud. Vahepeal olen jõudnud põhikooli lõpetada, klassiekskursioonil käia, oma vahetusperega suhelda ja maal käia. Ühesõnaga väga palju on juhtunud ja mul lihtsalt ei ole olnud aega midagi kirjutada. Ülehomme on mu sünnipäev, kolme päeva pärast lähen juba ELO-le ja 41 päeva pärast sõidan Slovakkiasse. Vaja on korraldada klassikokkutulek, Grete ja Lauraga maale, mida kõike veel. Natuke hullumeelne on kõik.


Eile käisime Lauraga rannas, sain esimest korda see suvi natuke päikest ka. Naersime nagu hullumeelsed ja lasime mõlemad omale henna tattood teha, sest kunagi lubasime me üksteisele, et me viime läbi kõik ideed, mis meile pähe tulevad. Hästi tore päev oli.

*(hahahha) nädal aega hiljem*

11. juuli
Enne jäi postitus pooleli. Nüüdseks olen tagasi tulnud ka ELO-lt. Sain tõeliselt palju uusi tutvusi ja tean nüüd kõiki väljaminevaid õpilasi nägupidi ja enamjaolt ka selle järgi, kuhu riiki nad lähevad. Paari üksikut nime mäletan ka. Tegelikult oli ülivinge üritus ja ma ei taha seda spoilida tulevastele vahetusõpilastele. Kõige rohkem meeldis mulle aga see, kui avatud vahetusõpilased tegelikult on. Kordagi ei tekkinud kellegagi sellist awkward hetke, kus midagi rääkida ei olnud, ja vestlusi sai alati alustada küsimusega, kuhu riiki sa lähed ja miks just sinna. Pluss, sellist avatust Eestis kohata on ime.

Ma peaksin mõtlema välja selle õige vastuse küsimusele, miks ma valisin just Slovakkia. ELO-l koguaeg küsiti seda ja ma ei osanud kunagi vastata. Muidugi, kui aus olla, siis ega ma ise ka ei tea. Siiamaani olen täiesti kindel, et see oli õige valik. Lisaks, peale ELO on mul motivatsioon sajaga laes. Tahaks juba Slovakkias olla. :)

Muudest asjadest ei ole nagu ka midagi rääkida. Sünnipäeva pidasin ka ära, ülejäänud pere (va Mattias) on praegu Venemaal turiste mängimas, tahaks ka. Muidugi ELO oli kohe kindlasti väärt sellelt reisilt ära jäämist, kuigi mul on kohe hakkamas viimane kuu enne äraminekut. Vanematega pole jõudnud rääkida ka sellest ideest, et korraldada paar päeva enne mu lahkumist selline väike grillimisõhtu, kus oleksid kõik lähedasemad sõbrad kohal. Tahaks nagu teha midagi, aga samas ma ei kujuta ette, kust ma selle aja võtan.

Vaadates nüüd postituse pealkirja, tuli mulle meelde, millest ma kohe alguses tegelikult rääkima pidin. Nimelt, mul on nüüd vahetuspere. Elama hakkan ma väikses külas nimega Vinosady või vähemalt nii mulle mu tulevane õde ütles. Ühesõnaga, mul on ema Ivana, isa Ivan (lol), õde Lucia (õpib Prahas ülikoolis) ja õde Zuzana. Viimane oli samuti pikka aega competitive swimmer (sest võistlev ujuja kõlab kahtlaselt) ja tuli just Uus-Meremaalt vahetusaastalt tagasi. Peres olen ma oma nüüdseks 16 eluaastaga kõige noorem. Samuti on mul kodus koer ja kaks kassi. AHJAA, ja mul on oma tuba. :D

Okei, asjad on lühidalt kokku võetud ja ma ei jaksa enam kirjutada. Eks ma üritan enne äraminekut ka korra uuendada (vähemalt), aga ma ei garanteeri midagi.

Pluss, ma vabandan kirjavigade pärast. Millegipärast ei meeldi mu uue läpaka klahvidele minu tahtmisi täita.