19.12.12

on veits aega mööda läinud jälle..

...kuid ausõna ma olen veel elus. :)

Tegelikult olen ma juba pikemat aega üritanud ennast kokku võtta ja siia midagi kirja panna, aga lihtsalt ei ole suutnud. Viimased päevad olen haigena kodus istunud nagunii ning homme on uuesti kooli minek, siis täna peab selle asja siia ära kirjutama. Ühesõnaga, nii kaua kui ETV oma asjad korda saab ja tänahommikuse Terevisiooni arhiivi üles paneb, kirjutan ma siia midagi kokku.

Tegelikult ei tea ma, kust alustada. Viimasel ajal on iseenesest koguaeg midagi teha olnud, aga samas ei ole ka otseselt midagi. See nädalavahetus käisin YFU jõulukohtumisel, kus olid lihtsalt kõik need kõige paremad kohal. Muidugi suutsin üks hetk haigeks jääda ja laupäeva õhtul vajusin ma seetõttu teistest natuke varem ära, aga ikka juhtub. Aga ülitore oli lihtsalt.

Reede õhtupoole läksime sinna, kusjuures enne seda sain Mariliisiga Bratislavas kokku ja üritasime mingeid jõulukinke perele leida... See päev ei õnnestunud. Siis seiklesime natuke mööda pealinna ringi ja leidsime meie seminari toimumiskoha täitsa ise üles. Ukse taga seistes seletasin Ninale (üks YFU töötajatest) slovaki keeles kus me täpselt oleme ja ta tuli meile uksele vastu. Ning korterisse sisse astudes vaatasid meile vastu kaks neegrit (seda mitte halvustavas tähenduses, selline see eesti keel lihtsalt on), kes olid just kolm päeva varem Slovakkiasse oma vahetusaastale jõudnud. Kusjuures nad oleks tegelikult pidanud tulema koos meiega 15. august, aga nii Slovakkia kui Lõuna-Aafrika bürokraatia võttis liiga kaua aega (tüdrukul kusjuures reaalselt kaks aastat, ta oleks pidanud siin olema juba eelmine aasta). Saime nendega tuttavaks ja meenutasime Mariliisiga lihtsalt täiega oma aasta algust. Muidugi ei saanud väga slovaki keeles suhelda.

Hiljem jõudsid mingi hetk Suse ja Valentin (sakslased) ka kohale, kallistasime täiega ning lihtsalt hullult nautisime. Peale seda sõime õhtust, tegime energizereid ja naersime täiega. Jutustasime oma esimesest neljast kuust ja kõike. Susega jutustasime oma kaheni välja öösel. Peab tõdema, et tundub, et mul on perega kõige rohkem vedanud vahetusõpilastest. Ma saan oma host-õega lihtsalt ülihästi läbi, koguaeg narrime sõbralikult üksteist ja nii tore on koos lihtsalt. No igatahes, laupäeva veetsime kaarte maalides ja jõuluturul hängides. Õhtupoole tulid kõik Bratislava kandis olevad vabatahtlikud ka meile külla ning lõppude lõpuks oli meil lihtsalt ülitore õhtupoolik. Mängisime igasuguseid energizereid ja sõime ja nautisime. Mu köha läks mingi hetk päris hulluks nii et ma hoidusin nendest kõige aktiivsematest mängudest ja jõin teed selle asemel.

Pühapäeval ütlesime siis kõigepealt saksa poistele ja aafrika tüdrukule head-aega, kallistasime täiega. Siis veetsime järgneva tunni Bongane (poiss aafrikast), Suse ja Mariliisiga jutustades ning lolle mänge mängides. Aeg läks kiiresti ja siis tuli Bongane host-pere talle ka järgi ja läinud ta oligi. Loodetavast näen teda varsti uuesti, eriti arvestades, et ma käin koolis Pezinokis, mis on sama linn, kus ta elab. Ainult et ta käib koolis Bratislavas. Pärast tema ära saatmist läksime Suse ja Mariliisiga Euroveasse ja otsisime perele jõulukinke. Saime enamuses hakkama ka. :)

Ning nüüd istun ma juba kolmandat päeva haigena kodus. Tegelikult olen praeguseks jumala terve, aga kui host-ema ütles, et võid veel natukeseks koolist koju jääda, siis peab ju võimalust ära kasutama. Ega seal koolis midagi erilist nagunii ei toimu, nii et vahet ei ole. Ainult täna oli kontrolltöö matemaatikas, aine, mida ma reaalselt natuke oskan ka siin. Füüsikast ja keemiast ei saa muidu mitte midagi aru.

Igatahes. Muidu on mu elu selline suht kerge ja tore olnud.. Nüüd on siis piltide kord. Siinkohal tahaks ka mu emale meelde tuletada, et tore oleks vahepeal picasast uusi pilte ka leida :)))))

hanka ja mina :)))

many ja mina :)))
yfukad: (vasakult paremale) suse, valentin, sherwin, marliis, alex,  ivana,  (ülevalt alla) klara, diana, bongane,  siis üleval on samuel, all mina ja zuzka, siis piilub nina ja kõige paremal on tüdruk, kelle nime ma kahjuks ei mäleta :D
tegime ühiselt jõulukaarte :)
järgmine grupipilt :)
grupi kallid olid väga teemas, eriti kui keegi ära läks :)

01.12.12

jõulutunne

On aeg üheks õigeks blogipostituseks. Selliseks nagu need alguses olid ja mille jaoks ma selle blogi üldse tegin..

Istun praegu enda toas ja joon teed. Sellist punast teed, mis lihtsalt teeb kõik seest soojaks ja paneb su sügavaid mõtteid mõtlema. Täna käisin Bratislavas mööda jõuluturgu edasi-tagasi, sõin trdelnikut ja igatsesin lund. Ükskõik kui külm mul ka ei olnud, sellegipoolest igatsesin lund. Jõululaadal käimine nii, et lund ei ole maas... see lihtsalt ei tundu õige. Aga see-eest oli mul tore. Sai Mat'aga ujumisest rääkida, kiruda, kuidas 200 delfiini ikka kohutav ala on, kurta, kui külm mul on, ja üleüldse lihtsalt olla. Muidugi ei puudunud ka need awkward-hetked, kus keegi kummastki aru ei saanud, but that's what exchange is all about. 

Täna on 1. detsember. Siiani ei ole aru saanud, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Lihtsalt uskumatu. Alles ma ju läksin lennuki peale ja alles ma ju veetsin neid ülisooje päevi Bratislavas Doonau ääres ja alles ma ju sain kõigi nende inimestega tuttavaks. Ma ei saa aru, kuidas juba detsember kohale on jõudnud. Aga eks ma pean selle kõigega hakkama saama.

Kõrvades kumiseb praegu Coldplay - The Scientist. Ma mäletan veel seda aega, kui mulle absoluutselt Coldplay ei meeldinud, siis kui Viva la Vida veel suur hitt oli. Mitte kuidagi ei suutnud kuulata seda ning viimasel ajal ma muud ei kuulagi. See bänd suudab mulle ühe korraga naeratuse näole tuua ja peaaegu nutmiseni viia.

Kuigi tegelikult paneb kogu mu elu mind viimasel ajal peaaegu nutma, kuid toob samas naeratuse suule. Üks hetk on selline hiiglaslik igatsus Eesti järgi ja teine hetk ma lihtsalt armastan kõike, mis mu ümber toimub ja ei tahaks siit kunagi ära minna. Samas jälle, kõik mu suhted Eestis olid kuidagi nii keerulised. Ise ka ei saanud aru, mis täpselt toimub, ja ürita siis seda taga igatseda. Vahepeal tahaks lihtsalt, et kõik oleks sama kerge kui Eestis. Keelebarjäär on ikka üks pagana raske asi, millest üle saada. Aga ma usun, et see on võimalik ja ma kavatsen ka selle nimel töötada.

Ma olen juba nii ära harjunud ainult slovaki keele kuulmisega mu ümber, see on täiesti uskumatu. Täna kui Bratislavas mööda Jõululaata käisime, siis kuulsin mitmel korral kõrvalt inglise keelt ja kohe oli selline imelik tunne, et kuhu ma sattunud olen. Samas on see Eestis vanalinnas tegelikult samamoodi.

Oeh, aitab. Piisavalt kirjutanud tänaseks. Tegelikult on mul veel umbes kolm e-maili vaja ära kirjutada ja siis võiks täna vara magama ka saada.

Kallid teile sinna Eestisse.

25.11.12

vabandused varuks

Ma tean, et mu eelmisest postitusest on tonnide viisi aega möödas, aga vabandusi mul põhimõtteliselt ei eksisteeri. Lõppude lõpuks on tegemist ikkagi minu blogiga ja kirjutan siis, kui mul aega on. :)

Aga viimased nädalad on linnutiivul möödunud (kui see õige väljend on). Koguaeg oli midagi teha, küll trenn, küll sõpradega väljas, mida kõike veel. Kui aus olla, siis ma ei olegi päris kindel, mida ma teinud olen. Eelmine nädalavahetus oli reedel üks kooliüritus. Sai ennast pidulikult riidesse panna ja tantsida ja naerda ning üleüldse oli väga tore. Seal käisin siis host-perega ja koju jõudsime umbes kolme paiku öösel. Järgmine päev magasin kaheteistkümneni, siis aitasin perel koristada ja peale seda läksin ühe klassiõe sünnipäevapeole. See oli samamoodi ülitore.

See nädalavahetus olin Mariliisi juures. Me reaalselt lihtsalt magasime, sõime ja rääkisime - viimast kõige rohkem. Ülitore oli. Sai veits kummitusejuttu räägitud ja nägime öösel vaeva kilgist lahti saamisel, see putukas lihtsalt keeldus suremast. Ühesõnaga, megaawesome oli. :)

Kõige parem on see, et tegelikult mu elus reaalselt toimub igasuguseid asju. Koguaeg käin sõpradega väljas ja trennis ning üleüldse midagi on alati toimumas, kuid kui ma sellest siia kirjutan (eriti kui eesti keeles), siis kõik te eestlastest lugejad ei saa sellest lihtsalt aru, sest need isikud ja kohad, kus ma käin, on teie jaoks täiesti tundmatud. Iseenda jaoks ma seda blogi siin enam otseselt ei pea, sest ma kirjutan siin päevikut igapäevaselt ja blogi ma otseselt ei vaja. Seega tundub see kirjutamine siin suhteliselt mõttetu.

Mis seal ikka. Homme kooli ei lähe, arvatavasti mitte ka teisipäeval ja võib-olla üldse mitte terve nädal, sest siin õpetajad streigivad. Kusjuures see ei ole esimene kord, kui nad seda teevad. Pluss, seekord streigivad nad samamoodi nagu Eestis arstid streikisid. Lõpptähtaega otseselt ei ole ja seetõttu ei tea minagi, millal ma täpselt uuesti kooli saan. Streigi põhjused on samad, mis Eestiski olid. Raha ei ole ja töötunnid on liiga pikad.

vasakult lucka, zuzka, palko,  mina

host-perega, ainult lucka on puudu. millegipärast pilti, kus lucka ka peal on mul ei ole. :(

minu jaoks õhtu tipphetk

mäletate, kui see eestis oli ja ma ei julgenud sinna minna? no nüüd tegin ära üks päev bratislavas ja lihtsalt üliäge oli :)

no ausõna läheks uuesti

üks päev saime vahetusõpilastega bratislavas kokku ja veetsime lihtsalt tundide viisi rääkides ja shopates. perfektne päev oli. vasakult suse (saksamaalt), mariliis ja mina.
Seega saite oma postituse ja pildid ja ma lähen kohe-kohe ujumist vaatama. Kui mul õigesti meeles on, siis Triin Aljand peaks täna ujuma, nii et pöidlad pihku. :)

Kallid-musid teile sinna Eestisse. Igatsen teid. :)

04.11.12

jäähokist natuke

Vahepeal ma ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Midagi mu mõttemaailmas koguaeg muutub. Vahepeal lihtsalt ei ole selle vastu midagi teha, maailm muutub ja ma pean sellega kaasa muutuma. Nii raske on vahepeal iseendast kinni hoida, mäletada isikut, kes ma olin mõned kuud tagasi. Ma leian, et ma olen muutunud. Ma ei tea, kas see on juhtunud tänu mu vahetusaastale või kogu maailmale, kus me elame, aga midagi minus on muutunud. Ma ei tea täpselt, mis asi see on, ainuke kindel muutus on see, et ma julgen olla mina ise. Samas ei tea ma, kes ma päriselt olen, mis ise juba ütleb palju.

Ma igatsen vahepeal oma vanu blogipostitusi, mis olid praktiliselt mõeldud ainult selleks, et iseenda sügavaimaid mõtteid väljendada. Vähemalt praegu mulle tundub nii, ma igaks juhuks neid uuesti lugema ei hakka, kes teab, mis ma sealt leian.

Viimased kaks nädalat on väga... rahulikult läinud (kui vahetusõpilase elu rahulikuks saab lugeda). Enda meelest midagi suurt ja erilist teinud ei ole, trennis ja koolis käinud. Võistlustel käisin ka ja aegadega jäin suhteliselt rahule. 100 selili oleks võinud ikkagi natuke paremini ujuda, aga samas... Ega ma endalt päris kõike ka loota ei saa ja juba ainuüksi fakt, et alla 1.20 ujusin on minust tubli (arvestades, et sellist aega pole ma üle pooleteise aasta näidanud). Koolis on suhteliselt rahulikult läinud. Täna on mu vaheaja viimane päev, kui seda vaheajaks kutsuda saab.. Eesti mõttes vist väga ei saa, sest vaheaeg hakkas kolmapäeval ja täna on pühapäev.

Alates novembrist räägin ainult Slovaki keeles kui vähegi võimalik on. Ma olen inglise keelega nii harjunud, et jube raske on slovaki keelele üle minna, automaatselt tulevad inglisekeelsed väljendid, aga pean. See keel ei tule nii kergelt kui lootsin, aga ma tahan ju aasta lõpus korralikul rääkida. Sellises tempos nagu mul praegu asjad läksid, ei saa ma jätkata. Seega pean pingutama hakkama. Kui inimesed aeglaselt räägivad, siis saan keelest aru küll, aga proovi sa öelda oma õpetajale, et palun rääkige prantsuse revolutsioonist väga aeglaselt, üks õpilane klassis ei saa aru... ja ülejäänud klass jääks magama. Samamoodi on peres, tavaliselt arutatakse plaane sellisel suhteliselt kiirel tempol ja siis jäähokit nagu Antero Mertaranta ainult et slovaki keeles.

Aga minust on jäähoki fänn küll kõige täiega saanud, seda ma ei oodanud. Kõik Slovani (Bratislava jäähokitiim) mängud vaatan ära ja umbes veerandit käin laivis vaatamas ka koos host-isaga. Eile tegi Slovan 2:1 Praha tiimile pähe ning slovakid ja tšehhid on alati jäähokis sellised sõbralikud vaenlased olnud. Viimased kolm minutit olid ikka suhteliselt närve söövad, kui Slovan kaitsesse suruti ja paar väga teravat olukorda oli. Mäng ise toimus Prahas, mina kohal käia ei saanud, aga see-eest telekast vaadates tundus, et Slovani fänne oli rohkem kui Praha omi.. vähemalt kuulda oli neid rohkem. :) Ja uskuge mind, jäähoki on hoopis huvitavam kui jalgpall, kogu mäng on hoopis kiirem. Ma ei suuda enam jalgpalli vaadata, sest see on nii aeglane... weirdo

Eks ma panen siis mõned pildid oma võistlustest ka üles ja aitab sellest blogipostitusest. Järgmine nädal võtan  peaaegu internetivaba nädala (või siis pigem Eesti vaba nädala), kõik twitter, tumblr, skype, msn, jne läheb kinni. Facebooki jätan aga alles, sest sealtkaudu suhtlen väga paljude slovaki sõpradega ja järgmiseks nädalavahetuseks on vaja plaane teha.

sain kõigi ujujate poolt tahetud delfiini pildi ka kätte, ainuke asi, mis selle pildi ära rikub, on fakt, et ma hingan kõrvale ja mitte ette nagu üks normaalne ujuja seda tegema peaks.. aga see olen mina. nie som normalna


eks sellised need ujujad on. :)

siinne ujumisklubi

23.10.12

kokkuvõtlikumalt


halb kvaliteet, aga kirjeldab perfektselt tänast päeva

Mitmed vahetusõpilased on oma blogisse kirjutanud, mida nad leiavad erinevat oma vahetusmaa ja Eesti vahel. Ma ei tea, kas ma oskan päris niimoodi kirjutada, aga üritan seekord teha sellise lihtsa kokkuvõtliku postituse asjadest, mida ma kahe kuu jooksul teinud olen ja mida uut ma märganud olen. Sest viimase pooleteise nädala jooksul pole lihtsalt midagi juhtunud, millest kirjutama peaks. 

Vahelepõige, kuna minu blogis pole teiste vahetusõpilaste blogide aadresse, mille eest ma siiralt vabandan ja ütlen, et mul lihtsalt pole olnud seda momenti, millal neid siia lisada, siis minge kõik ilusasti Mariliisi blogile ja seal on ülejäänud lingid ka olemas.

Ütleme nii, et mina oma eestlasliku käitumisega ja mõtlemisviisiga ei oleks eales arvanud, et mul kahe kuu jooksul võivad päris sõbrad tekkida. Igatahes pean ma tõdema, et pärast viimast nädalavahetust olen ma täiesti kindel, et mul on siin olemas vähemalt mõned inimesed, keda ma võin usaldada ja kellega saab alati rääkida. Seega olen omadega väga rahul. Igatahes peab mainima, et tüdrukud on üksteisega hoopis avatumad kui eestlased. Räägitakse hoopis rohkem teemadel, mis Eestis on ikka peamiselt tabuteemad. 

Oma klassiga koolis olen ma suhteliselt rahul. Peab tõdema ainult, et klassis on kiusamisega suhteliselt suured probleemid, sest ühe poisi vastu ollakse päris õelad. Tuleb aga välja, et nende kuue aasta jooksul, millal see klass koos on olnud, on see poiss ka alati olnud selline, nagu ta on - kinnine, vägivaldne ja ilma ühegi sõbrata. Peab mainima, et ka kaalu kohapealt liiga suur ja kunagi riideid ei vaheta (reaalselt, tal on koguaeg üks ja sama pusa seljas ja täpselt samasugused külje pealt natuke katkised mustad viigipüksid jalas). Tihtipeale juhtub klassis see, et poisid ja kaks tüdrukut on lihtsalt ringis tema ümber ja togivad teda. Või siis topitakse talle kapuutsi sisse igasugust prahti. Ma tegelikult ei ole kindel, kas on üldse õige sellest siia kirjutada, aga ma üritan siin ju ikkagi võimalikult ausaks jääda. 

Igatahes, kui see kiusamise fakt vahele jätta, siis tegelikult on mu klass üpris tore. Veidike on gruppidesse jaotunud ja draamat on ikka ka korralikult (koguaeg keegi räägib kellestki taga, vahepeal hakkab närvidele käima, aga siis tuleb mulle meelde, et tegelikult oli Eestis ju täpselt samamoodi.. või vähemalt tundus samamoodi). Aga samas kui keegi kellegagi tülli läheb, siis enamjaolt lihtsalt räägitakse asjad selgeks, mida Eestis tavaliselt ei juhtunud (või õigemini minu puhul ei juhtunud...) Pluss, ma arvan, et mul on ka klassis õiged sõbrad tekkinud. 

Slovakid on enda riigi suhtes veel kriitilisemad kui eestlased. Väga paljud on minult küsinud "Why Slovakia? Don't take me the wrong way but there's nothing special in Slovakia." Samuti väitis üks mu klassiõde, et slovakid kunagi ei aita üksteist. Näiteks, et kui kellegil midagi maha kukub, siis ta peab selle ise üles võtma ja mitte keegi teine. Minu jaoks tundub see just vastupidi. Väga tihti aidatakse üksteist ja ollakse üksteise vastu toredad. See on normaalne, et kui sul bussipilet maha kukub, siis keegi teine võtab selle üles ja annab sulle tagasi. Erinevalt Eestist. Samuti kui silmside tekib, siis naeratatakse üksteisele, mitte ei pöörata kohe silmi ära ja ei teeselda, nagu ei oleks kedagi näinud. Samas, kui Mariliis kirjutas oma blogis, et peres tehakse koguaeg põsemusisid jm selliseid asju, siis mul eriti seda ei ole. Õla peale patsutamine, mõned üksikud põsemusid ja see on suhteliselt kõik. Aga samas mulle tundub, et kui ma pere kaudu uusi tuttavaid saan, siis keegi väga ei tea, kuidas minuga suhetlemist alustada (nagu ma aru olen saanud, siis südamlik viis on põsemusidega) ning kõik piirduvad millegitõttu käeraputusega. Huvitav, kas ma olen kuidagi eemaletõukav? (see oli sarkastiliselt küsitud, kui keegi veel aru ei saanud...)

Ma siiralt loodan, et mu sarkasm on ikka alles, kui ma tagasi tulen. 

Aga kohutavalt palju teevad klassikaaslased endast instagrami pilte. Nagu reaalselt, koguaeg teeb keegi endast või millestki oma iPhone'ga pilti ja see lendab kohe varsti instagrami üles. Alguses olin ma suhteliselt tagasihoidlik ja üritasin mitte pildile väga jääda, aga nüüd olen hakanud juba vabamalt võtma ja lihtsa naeratuse asemel pildile ka mõne lollima näoga jääma. Mul ei ole õrna aimugi, kas see on lihtsalt minu klassikaaslaste iseärasus või on sellised kõik inimesed mu koolis ja mujal Slovakkias. Muidugi mina ei saa oma telefoniga instagramis olla, sest mul on liiga vana android. Vahepeal käib see nutitelefonivärk ikka päris närvidele.

Ma pean ka mainima, et sügis siin on ikka palju ilusam kui Eesti sügis. Hoopis värvilisem ja soojem ja mõnusam. See nädal pidi vaiksel külmaks hakkama minema, aga ilmselgelt see pole õige, sest täna oli JÄLLE peaaegu 20 kraadi sooja. See on lihtsalt nii äge ja mulle nii meeldib siin. Söögid on ka koguaeg nii head. Välja arvatud koolitoit, aga seegi on õnneks parem kui mul reaalis oli. Nagu reaalselt, mu host-ema teeb niiii hästi süüa ja see kõik näeb ta käes nii kerge välja. Pole väga ammu kartuleid söönud jälle muidugi, kodus vähemalt (tegelikult sõin täna koolis kartuleid, aga see ei lähe heade kartulite alla, nii et see ei loe). 

Söögi ja joogi kohapealt pean ikkagi uuesti ära mainima sellised imelised asjad nagu kofola, vinea ja horalky. Kofola on selline kokataoline jook, mis on lihtsalt ülihea. Nagu reaalselt, te kõik peate selle kunagi elus ära proovima ja kui teile ei maitse, siis te arvatavasti slovakkidele väga ei meeldi. Nad on kofola suhtes samasugused nagu jäähoki suhtes (jäähoki on rahvussport). Vinea meenutab mulle limonaadisarnast asja, aga see on viinamarjadest tehtud kuidagiviisi. Igatahes on ka see väga hea. Ja Horalky on hästi mõnus maiuspala vahvlite ja kõigega. Ülisuur kaloripomm (ma vähemalt kahtlustan), aga üleni seda väärt. 

Kusjuures, ma loodan, et ma olen ikka ära maininud, et mu koduküla asub põhimõtteliselt viinamarjaistanduste keskel. See on nii äge. Pluss Pezinok (linn, kus ma koolis käin) on ise juba kõrgemal kui Eesti Suur Munamägi (niipalju siis mu eesti keele õpingutest, pole õrna aimugi kus kohas seal suured-väiksed algustähed ja sidekriipsud olema peavad või mitte)

Ilmselgelt ei jõuaks ma kunagi lõpule Eestimaa ja Slovakkia erinevuste väljatoomisega ja kui aus olla, siis kell hakkab juba väga hilise tunni peale jõudma (see tähendab, kell saab varsti üksteist) ja ma olen järjekordselt trennist surmväsinud. See-eest ujusin tapva trenni lõpetuseks 400 krooli 4.41,3. Päris isiklik on küll kümme sekundit parem, aga sellegipoolest olen omadega päris rahul. Ja pühapäeval on esimesed (ja arvatavasti ainsad) võistlused ka tulemas. Juba ootan. :))

ahojte! :)

14.10.12

ülevaade ühest rutiinsest koolipäevast

Keegi üliäge ja armas inimene, keda ma täiega igatsen, ütles mulle, et peaksin tegema ülevaate oma ühest rutiinsest koolipäevast. Well, here goes.

Äratus on mul iga koolipäev 6.38. Esimene nädal oli see 6.30, aga see oli liiga vara ja aega jäi liiga palju üle. Teine nädal oli see 6.40, aga siis jäi aega väheks. Aga sellegipoolest tundus see 6.35 natuke liiga varajane ja ma tõstsin selle kolm minutit hilisemaks. Sellest siis see imelik ülestõusmise kellaaeg. Igatahes, esimese asjana hommikul teen akna lahti ja lähen pesema. Tulen pesemast tagasi, vahetan riided, teen meigi/kammin juuksed ja lähen sööma. Iga hommik söön müslit ja joon teed. Kui on selline tore hommik, et müslit ei ole, siis teen omale võileiva. Peale hommikusööki teen omale kooli kaasa võileiva või, kui sel päeval eksisteerib, siis võtan ühe 7days saia ja lisan sellele mõne müslybar-i (slovaki keeles), banaani, või küpsisepaki. Peale hommikusööki lähen kiirustan oma tuppa, pakin kooli jaoks asjad ja 7.25 peaksime me majast lahkuma. Tavaliselt lahkume 10 minutit hiljem.

7.50 hakkavad tunnid. Või siis õigemini peaksid hakkama. Tavaliselt jõuab õpetaja klassi kella kaheksaks (kuigi on ka mõned erandjuhud). Ma oma tunniplaani siia kopeerida ei viitsi. See nagunii tähtis ei ole. Igatahes tunnid on suhteliselt sarnased Eesti tundidega. Midagi teistsugust otseselt ei ole. Kehalise tunnid on kõik sees, õnneks midagi kokanduse/käsitöö laadset ei ole, kunsti samamoodi mitte. Kaks tundi on vist nimelt esteetika ja eetika, mille sisule ma pole pihta saanud. Esteetikas me reaalselt lihtsalt istume ja oleme, õpetaja istub terve tunni klassi ees ja teeb mingit paberitööd. Kuigi kui ma õigesti aru olen saanud, siis me hakkame mingisuguseid esitlusi tegema seal. Minu teema oli vist 20. sajandi muusika (pean slovaki keeles esitluse tegema - hip-hip-hurray!). Eetika on poole klassiga, samal ajal kui teisel klassipoolel on religioon. Mina olen siis selles pooles, kus religiooni ei ole. Mis veel? Paar 'esseed' olen ka kirjutanud slovaki keeles juba. Välja näeb see nii, et ma tõlgin inglise keelest slovaki keelde, klassikaaslased parandavad vead ja siis ma kirjutan uuesti ümber. Need on kõige naljakamad hetked koolis üldse olnud, kui ma mõne sõnaga väga puusse panen (näiteks ühes essees tahtsin kirjutada pisat, mis tähendab kirjutama, aga kirjutasin picat, mis tähendab midagi väga roppu).

Tavaliselt saan koolist lahti 13.20, peale mida jooksen sööma. Üritan alati jõuda 13.40 bussi peale, sest sellega lähevad ka paar hästi toredat klassikaaslast ja järgmine läheb alles 14.10. Lisaks pole Pezinokis väga midagi aja surnuks löömiseks teha (välja arvatud klassikaaslastega peale kooli suitsul käia ja mina hoian sellest suure kaarega eemale). Koju jõudes pole tavaliselt väga midagi teha. Söön natuke veel, üritan slovaki keeles telekat vaadata, tšekin twitterit (sest koolis just minu klassis ju wifit ei ole), õpin slovaki keelt või vaatan Pretty Little Liarseid. Üritan kõike teha, et mitte magama jääda, sest see lõppeb tavaliselt nii, et trenni ma ei jõua.

Kell 16.21 läheb buss, millega ma tagasi Vinosadyst Pezinoki sõidan. Või peaks sõitma. Tihtipeale jään ma sellest millegipärast maha, aga järgmine buss läheb 16.23 ja siis läheb veel üks 16.26. Need kaks bussi tulevad tavaliselt koos ja need on aeglasemad. Vesi hakkab iga päev kell viis. Kes vette õigeks ajaks ei jõua, peab 50 kükki tegema. Poolteist tundi oleme vees ning esmaspäeviti ja neljapäeviti on peale seda kuni poole kaheksani jõusaal. Ütleme nii, et see on ikka väga erinev shargi ükest. Koguaeg räägitakse ja ülitore on, aga samas keegi otseselt ei viili. Põhimõtteliselt on see nagu ringtreening, aga on hoopis vabamas õhkkonnas. Ühesõnaga ülitore on.

Peale trenni tuleb tavaliselt mu host-isa mulle järgi ja viib koju. Kodus tavaliselt kas toit ootab või pean mikrolaineahjus soojaks tegema (täiesti hullumeelne, kui kasulik saab üks selline asi nagu mikrolaineahi olla. tagasi eestisse minnes, peab oma vanemad ikka ära veenma, et meil on sellist asja vaja...). Peale sööki on host-isaga tavaliselt slovaki keele õpingud. Teen oma töövihikust kaks kuni kolm lehekülge ja õpin uusi sõnu. Kella üheksaks olen omadega täiesti surnud ja tahan täiega magama minna. Kell kümme olen alati voodis (isegi reedeti, mis on natuke hirmutav..)

Ja reaalselt selline on mu igapäevaelu. Rohkem ma detaile küll ei jaksa jagada. Igatahes eile jõudsin ma järelduseni, et ma olen siin ikka tegelikult väga õnnelik. Praegu peaks ju olema see kultuurišoki periood ja kui aus olla, siis vahepeal ikka igatsen eestlasi täiega, aga samas on kõik ülitore siin praegu. Mul on host-perega ikka väga vedanud ja klassikaaslased/trennikaaslased on samuti hästi sõbralikud ja toredad ning ma usun, et neist saavad veel väga head sõbrad. Slovaki keelega läheb ka üllatavalt hästi, kahe kuu jooksul ikka õpib nii mõndagi.

Mulle jõudis just kohale, et mul saab homme kaks kuud täis siin riigis. Ma lihtsalt armastan seda riiki.

Eile käisime Zuzka ja ta kahe sõbrannaga ühes koopas vägevas koopas ja pärast seda ühe ajaloolise lossi juures (hullumeelne, kui palju siin riigis losse on). Lihtsalt üks kõige ägedamaid päevi oli mu siinoleku jooksul, mu host-õde on lihtsalt üliäge ja see on temast nii armas, et ta mind koos enda sõpradega igale poole kaasa veab, kuigi ta tegelikult ei pea seda tegema. Igatahes oli meil ülitore ja sai ülipalju naljakaid ja armsaid pilte teha. Ühesõnaga peale korraliku piltide sees tuulamist ja poolte ärakustutamist on mul alles 63 üliägedat pilti ja ma lihtsalt ei oska neid valida, et siia üles panna. Aga eks ma üritan.

Ja täna aitasin host-isal aknaid pesta, käisime host-vanematega Zuzka jalgpallimängu vaatamas (nad reaalselt võitsid, esimene võit see hooaeg. eelmise mängu kaotasid 10:0 päriselt) ja pärast tulid mingisugused peretuttavad külla. Sai natuke oma slovaki keele oskusi proovile panna. :) Ja nüüd peaks ma minema ja veel ühe slovaki keele tunni tegema, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ma loodan, et mu host-isa saab aru. :)

Niisiis, pilte. Ma üritan siis midagi välja valida.
just my awesome hostsister :)

mina ja daša, vähemalt ma arvan, et ta nimi on midagi sellist...

muinasjutumaa. selja taga oli loss. lihtsalt kujutasin seda kõike ette kusagil 15. sajandil. imeliselt ilus.

zuzka kaamera teeb imetrikke. 

daša ja mina.. again :D

zuzka, natalia ja mina

need kaks on kõige naljakamad inimesed, keda ma kohanud olen. ja mu kaks ülihead sõpra on laura ja grete... :D

ja saigi puu otsa ronitud


ainuke pilt sellest hetkest, mida jagada võis.

no comments

ma lamasin daša (kes pildistas) selja taga ja naersin samamoodi



no lihtsalt naersin ennast selle pildi peale pildituks
Ja oi kui palju mul neid pilte veel on. Üliäge laupäev oli lihtsalt.

(ma ei jaksa enam seda postitust üle lugeda, don't hate me for it)

06.10.12

rutiinne


Niipalju siis mu lubadusest iseendale, et ma kirjutan siia iga nädal. Vabandust selle pausi eest, aga kui aus olla, siis pole ma midagi väga erilist selle aja jooksul teinud. Välja on kujunenud igapäevane rutiin (võib isegi öelda, et iganädalane) ja lihtsalt ei ole midagi mainimistväärt. 

Eelmine pühapäev käisin host-isa, Mariliisi ja tema väikse host-õega Bojnice lossis ja sealses loomaaias. Üliimelik oli jälle kellegagi näost näkku eesti keeles rääkida. Alguses oli jube raske sõnu eesti keeles leida ja siis kui lõpuks kohale jõudis, kuidas üks või teine sõna eesti keeles on, tundus see sõna ikka imelik ja mitte eestikeelne. Aga väga tore päev oli see. Võib-olla on järgmine nädalavahetus (vms) minek koos tema host-perega Kõrg-Tatraid (pole õrna aimugi, kas see on eesti keeles nii...) vaatama. 

See nädal möödus suhteliselt aeglaselt. Kuigi inimesed on koolis väga toredad, on mul tunnis ikkagi tavaliselt väga igav. Millestki aru ei saa ja tunnid mööduvad üliaeglaselt. Klassikaaslastega veel väga head sõbrad ka ei ole ning ma ei oska kaasa ka rääkida, kui nad mingisugusest ühisest tuttavast, keda mina veel ei tea, räägivad. Keele kohapealt teen ma aga edusamme juba. Räägin nii palju kui oskan slovaki keeles ja saan enamjaolt aru, millest vestlus on, kuigi pisidetailid minuni päris veel ei jõua. Kodus on host-isaga iga päev umbes 30-45 minutit slovaki keele tund, peamiselt õpin grammatikat ja uusi sõnu oma slovaki keele õpikust. 

Slovaki keele grammatika on küll hullem kui vene keele oma. Esiteks, millal on i ja millal on y. Teiseks, millal on sõna mis soost. Näiteks, miks on postel´ (voodi) naissoost, kuigi iseenesest peaksid siin need sõna-sugude reeglid olema samad mis vene keeles. Lisaks, miks on diet´a (laps) kesksoost? Lisaks oli terve lehekülg mu õpikus pühendatud riikidele, rahvustele ja keeltele. See oli veel ajuvabam kui kõik see muu kokku. Vähehaaval hakkab vähemalt koitma, kuidas öelda, et mingisugune asi on sinu/minu/tema/jne oma. Ma siiralt ei kujuta ette, mida ma vene keelega tagasi tulles tegema hakkan, need kaks keelt on ikka tegelikult nii hullult erinevad.. 

Aga kui ma koolis midagi aru ei saa, siis ujumas on küll kõik hoopis teistmoodi. Seal õpin ma vist üleüldse kõige rohkem slovaki keelt ja suhtlen ka rohkem slovaki kui inglise keeles. Trennikaaslased on ka kõik ülitoredad, kuigi nad väga inglise keelt ei oska. Ikka käib mulle kohutavalt närvidele, et basseini seinad on kõik ühte värvi, keskel korraliku joont ei ole (või noh on, aga see on lihtsalt tooni võrra tumedam sinine) ja lippe ka ei ole. Õnneks nüüd olen ma sellega juba natuke ära harjunud ja tean umbes, millal selili pöördesse minema peab, aga ühe korra kui selili pöördesse läksin, siis põrkasin seinaga ikka päris valusalt kokku. Samuti on meid ühe raja peal natuke liiga palju ja eile sain ühe lestaga päris valusalt vastu nina, aga eks see kõik on seda väärt. 

Pretty Little Liarsiga olen omadega 15. osa juures, ära olen vaadanud ka kaks uut GA osa (kuigi mul jäi päris suur ports kaheksandast hooajast vaatamata). Aga järgmine nädal saab EPIC olema. All Time Low uus album tuleb lõpuks välja ja The Vampire Diaries'i uus osa tuleb reedel ja see kõik on lihtsalt nii üliäge ja ma ei suuda uskuda, et see nii kiiresti kohale jõudis. 

Ja te kõik, kes te omate androidi. Palun tõmmake omale whatsapp ja suhelge minuga vahepeal. See on üliäge. :)

Kuna mul nagunii midagi erilist raporteerida ei ole, siis sellega ma ka lõpetan. Inglisekeelsete postituste osas ma andsin alla, ma loodan, et ükski mu slovaki sõpradest väga ei solvu. Piltitega ma ka täna väga jamada ei viitsi, kõik on facebookis üleval ka nagunii. :)

Olge ikka toredad edasi seal Eestis ja ärge mind ära unustage. :)

23.09.12

tonn pilte

Ma isegi ei tea, millest alustada. Nii palju olen teinud viimase nädala jooksul ja ma võin kihla vedada, et ega ma poolt enam ei mäleta.

Eelmine laupäev käisime Zuzka ja Lenkaga Bratislavas Red Bull Rapidsitel. Väga vägev oli, pildid tulevad varsti facebooki (ma ei taha seda postitust nendega päris üle külvata). Igatahes sain ma korralikult naerda ja leidsin, et inimestel ikka on küllalt fantaasiat (sest mõned sõitsid seal trolliga mööda kärestikku). Õhtupoole saime veel nautida öist Bratislava vanalinna, mis on ikka tõeliselt ilus. Suveniiripoodi jõudsime ka, aga lõpuks lahkusin sealt ikka ainult kolme postkaardiga. Pühapäeval käisime host-vanematega Davis Cupi vaatamas, Slovakkia võitis Portugali 3:1 (tegemist on tennisega, kui keegi veel ei tea). See oli ka tore. Üleüldse tundub, et kõik asjad, mis mu ümber toimuvad on üpris toredad.

Koolinädal möödus jälle ülikiiresti. Kodu-kool-kodu-trenn-koju. Koduseid töid ma veel kodus otseselt teinud ei ole. Või siis põhimõtteliselt olen mõelnud tegemisele ja mõelnud, kuidas öelda, et ma ei osanud seda ülesannet slovaki keeles. Trennis käin nüüd ka korralikult, iga päev on poolteist tundi vett ja kaks korda nädalas peale seda tund aega jõusaali. Ujujad on siin sama toredad kui Eestis, ausõna. Ja kõik saavad aru mu vajadusest koguaeg süüa... Ühesõnaga mulle meeldib siin.

See nädalavahetus on Pezinokis (kus ma koolis käin) vinobranie. See on selline üritus, kus on laat, lõbustuspark ja veinimaitsmine kõik koos. Iga aasta ainult üks kord, millest on kahju. Kindlasti tahan sellele üritusele tagasi tulla kunagi. Olen igasuguseid erinevaid traditsioonilisi asju proovinud. Ciganska - põhimõttelt hamburger, mille vahel on marineeritud sibul ja mingi kanafilee asi. Polnud päris kõige parem asi, mida ma söönud olen. See-eest trdelnik on lihtsalt ülihea. Põhimõtteliselt on see midagi kaneelisaia sarnast, aga seest õõnes... Ma ei oska kirjeldada. Ma võiks seda igavesti süüa. See nädalavahetus olen kohtunud vist oma tuhande uue inimesega ka. Ma reaalselt mäletan kahte nime ja umbes pooli nägusid, võib-olla isegi mitte seda. Siis mäletan ma ühte inimest, keda kutsutakse Bucketiks ja nüüd ka Ämbriks, sest kõik tahtsid teada, kuidas see eesti keeles on (oletades muidugi, et nad täna ka mäletavad, et nad seda teada tahtsid).

Igatahes on need viimased päevad ülitoredad ja naljakad olnud. Koolis tegin ühe saksa keele testi kaasa... Täielik ebaõnnestumine, kirjutasin kokku neli sõna saksa keeles. Muidugi põhimõtteliselt oli kogu töö slovaki keelest saksa keelde tõlkimine, aga ainuke fraas, mida ma tõlkida oskasin oli: moj mali brata - meine kleine Brüder.. Ja ma tõesti ei tea, kas see oli õige või mitte. Kusjuures, ma isegi sain enamusest slovaki keelest aru töös, aga saksa keelde ma seda panna ei osanud. Teisipäeval on matemaatikas kontrolltöö. Seda ma loodan vähemalt osata.

i don't even know what i should say about this pic

red bull rapids. this was pretty usual

yes, it's a freaking trolleybus. crazy people



i jus like the colors on this pic... and the blurry man who seems like a ghost

davis cup, slovakia won :)

aston was sad when we were leaving for vinobranie

this picture is taken below the crazy-ride. it was absolutely amazing

new york? no, just pezinok. :)

12.09.12

this time also in english

THE ENGLISH VERSION IS IN THE END! :)

Mainin siis kohe ära, et tänu mitmetele soovidele siitmaalt, üritan ma blogida ka inglise keeles. Või siis õigemini tõlgin ma (mitte päris sõna-sõnalt) selle teksti siin inglise keelde. Ja ma üritan seekord pikemalt kirjutada. :)

Esiteks, mida ma siis viimaste päevade jooksul teinud olen. Viimasest postitusest on möödas nädal ja üks päev ning ma ausõna ei mäleta enam täpselt, mida ma selle aja jooksul teinud olen. :) Reedel käisime näiteks peale kooli klassikaaslastega lõunat söömas ja lihtsalt olime mõned tunnid. Sain veel mõnede inimestega tuttavaks ja põhimõtteliselt lihtsalt olin. Laupäeva veetsin kodus, aitasin perel koristada ja õhtul käisin järgmist jäähokimängu vaatamas. Seekord Bratislava võistkond küll kaotas (ja seda Riia võistkonnale), aga penaltitega. Hakkan lõpuks reeglitele ka pihta saama, mis teeb asja veel paremaks.

Pühapäeval käisin Hana, Anna ja Petraga (või siis Hanka, Anućka ja Pet'aga, pole päris kindel veel, kuidas need hüüdnimed siin käivad) tennist mängimas. Ütleme nii, et ma ikkagi pole kõige edukam mängija, aga õnneks saan mõnikord vähemalt pallile pihta. Ja servidega saan ka hakkama, kui vaja. :) Esmaspäev oli tavaline koolipäev, midagi erilist ei juhtunud. Aga eile käisime me teatris - minu klass ja Zuzka klass. Teater oli küll slovaki keeles, aga korralikult nalja sai. Põhiline sisu oli siis see (vist): hotelli töötajad ja seal ööbijad (keda oli VIST neli naist ja kuus meest) kõik tahtsid üksteist. Igas mõttes. Ütleme nii, et üks hetk mõtlesin ma reaalselt "What the f*ck is going on?" ja järgmine hetk hakkas üks mees teisega sexy-sexy liigutusi tegema. Õnneks purskas kogu saal koos minuga naerma. Ja täna lähen ma esimest korda siinsesse ujumistrenni. Kergelt öeldes natuke närvis. :)

Varsti saab siin juba kuu aega täis. Kolme päeva pärast õigemini, täna sain neli nädalat täis. Täiesti uskumatu, et see kuu nii kiiresti möödunud on. Kui nüüd natuke laiemalt võtta seda elu siin, siis ei saa ma otseselt millegi üle kurta. Slovakid on kindlasti palju rohkem avatumad kui eestlased, aga samas keegi sulle bussis ikkagi ei naerata. Sellejaoks oleksin ma pidanud kusagile Austraaliasse ikkagi minema (ja sinna ma plaanin ikkagi tagasi minna). Perega on mul 100% vedanud, tõeliselt rahul olen sellega. Ma loodan, et ka mina ei tee midagi valesti. Õnneks (või kahjuks, pole päris kindel) pole keegi mulle veel öelnud, et ma midagi valesti teen. Lisaks olen ma päris hästi saanud hakkama oma toa korrashoidmisega. Mu Eesti-ema oleks mu üle uhke. :)

Keel:
Üllataval kombel hakkan ma juba vähehaaval aru saama, mida mulle öelda tahetakse. Peamiselt olen ma õnnelik selle üle, et kui keegi ÜLIAEGLASELT küsib minult midagi, siis ma ei küsi selle peale "Ćo?", vaid enamjaolt suudan vastata ja seda isegi slovaki keeles. Kui keegi kiirelt midagi räägib, siis ma püüan ainult üksikud sõnad kinni ning tervikpildist aru ei saa, kuid ma loodan, et see läheb paremaks.

Kool:
Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga mulle tundub, et nad on kõigis reaalainetes (v.a. bioloogia) Eesti õppekavast ees. Keemiast ja füüsikast ma reaalselt midagi aru ei saa. Ja lisame siia siis fakti, et ma olen ühes klassis endast noorematega. Lisaks oleks tore, kui mõni tore reaalikas seletaks mulle ära, kuidas lahendada sellist võrrandit: 3(x+1)=4+a või siis ax-a+2 on suurem või võrdne x-iga (sest mu klaviatuuril sellist märki ei leidu). Ja siis näidake mulle, kuidas see viimane graafikuna on, sest nad joonistasid tahvlile mingi eriti kahtlase asja. Aga samas täna klassis tegime kõige kergemaid võrrandsüsteeme (kordamine...) ja keegi millestki aru ei saanud, peale minu. Pluss, minust saab arvatavasti ka Pretty Little Liars'i fänn, sest reaalselt KÕIK tüdrukud mu klassis peale minu vaatavad seda. See tähendab kõik need kuusteist 15-aastast pliksi. :) Lisaks vaatasin ma esimese osa ära ja see meeldis mulle.

Toit:
Ma olen siin ainult ühe korra kartuleid saanud. Ja see oli koolitoit, pluss see polnud väga palju erinev reaali koolitoidust. Seega ma igatsen kartuleid ja ma poleks kunagi arvanud, et ma midagi sellist ütlen. Mu host-ema on lihtsalt parim kokk maailmas minuarust (sorry, emme, aga see on tõsi :)). Lisaks tundub kogu see kokkamine tema kätes niii kerge olevat, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Hästi palju oleme söönud riisi mingisuguse lihaga ja salatit saab ka alati. Oh, ja kes ikka selle unustaks. Siin on Oreosid, milka valik on neli korda suurem, ma leidsin poest isegi korraliku 2,5% piima. Ja siis süüakse VÄGA palju saia. Tõsiselt, VÄGA PALJU. See on kõige raskem fakt, millega harjuda. Samas jälle saiakesed, mida koolis müüakse, on paremad kui reaali omad. :)

ja nüüd siis pilte :)

chemistry in slovak. plus they're two years ahead of me. so i seriously can't understand anything.

went to play tennis on sunday :)

ths is Hana, the person who usually translates (got to thank her for that) :)

yes. i live in a beautiful place like this :)

my school books. have to say that i don't understand anything written in them yet. 
 Thanks to the wishes of many I'm also going to be blogging in English now. This is mostly the same that's written before this but something may become lost in the translation. :)

First, what have I done recently? It's been a week and a day since my last post and I really don't remember everything that has happened anymore. :) On Friday me and some of my classmates went for lunch after school and just spent a few hours speaking. Met a few new people again. I spent most of the Saturday at home - helped my host-family clean the house and had a Slovak-lesson again. I also went to a hockey-game. Unfortunately the Slovak team lost to a Latvian team. I'm actually starting to get the rules of the game and beginning to like it more.

On Sunday I went to play tennis with my classmates, I'm still not really sure about the names and nicknames, so I'd rather not write them down because I'd probably spell them all wrong. OK, tennis - really not my game. But fortunately I could at least hit the ball a couple of times and I even managed to get my serves right quite often. :) Now Monday was pretty boring. The only thing I really did, was go to school. At least I like school here, I don't even want to think about school in Estonia right now. But yesterday mine and Zuzka's class went to the theatre. It was really funny even though  I didn't understand most of what was said. The basic plotline was that everyone wanted eachother and that made it really funny. At one moment I was just thinking "What the f*ck is going on?" and next moment one guy started making sexy-sexy move against the other. Luckily everyone else started laughing with me too. :) And today is my first time swimming here. A bit nervous. Plus there's the fact that I haven't been in a real swimming pool in over three months. I hope it's going to be okay.


I can't believe that I've been here for already a month. It's gone by so fast. I really can't complain about anything that has been happening to me. The Slovak people are a lot more open than Estonians, even if no one smiles at you in the bus. If I had wanted that I should've gone to Australia or something (and I'm planning to back to Australia anyways). I am so lucky with my host-family. For me everything seems great. I hope it seems the same way to them. :) Fortunately (or not so fortunately, I'm not really sure) nobody has told me that I'm doing something wrong. Plus I think I've done a pretty good job at keeping my room relatively clean. My Estonian-mom would be proud of me.


Language:
Surprisingly I'm starting to understand what people are trying to say to me. I'm seriously happy (even if I don't show it) when someone asks me something REALLY slowly and I don't ask "Ćo?" after it. And sometimes I can even answer in Slovak (if it's a yes or no question...) and I'm happy about it too. :D If someone talks really fast next to me I can usually understand a few words but the whole meaning is usually lost to me. I hope it will get better. :)


School:
I don't know how it's possible, but it seems that they are ahead of the Estonian schools in every subject except biology (and let's face it, I didn't study much of biology in Estonia..) I can't understand anything of Chemistry and Physics. And if I add the fact that I'm a year older than them.. I feel pretty stupid sometimes. :) It would be nice of the people in my old school to tell me how to solve those equations I wrote before. But on the other hand the topic we had in Maths today was pretty easy and I could understand fairly well. The only problem is that they seem to solve all the things in a completely different way. I hope it's going to get easier.. :) Then there's also the fact that I'm going to join the Pretty Little Liars fanclub soon thanks to my classmates. I already watched the first episode and I liked it. :)


Food:
I have had potatoes here only once and that was in the school food (which, let's face it, is only a bit better than in Estonia). So that means that I miss potatoes. This has been so far the most unexpected thing of my exchange year. But that means that I'm probably going to make my favourite dish - mashed potates with minced meat sauce (i have no idea if that's right, that was just google translate...). I also have to say that my host-mother is the best cook ever (sorry, mum, but that's true). Differently from Estonia, we've been eating a lot of rice and pasta and I love it. Plus you can buy oreos here, and the selection of milka chocolates is a lot bigger. They also eat a lot of bread here, I didn't really expect that.

This post was an experiment and it took me an hour and a half to write it so I'm not sure if I'm going to continue writing both in Estonian and English. Plus I probably don't have the time for it. But it was also a pretty long post which I wasn't really expecting. I'm going to have to think about it a little longer before I decide how I'm going to write. I'd like to know though how many people would like to read it also in English. That would probably help me make a decicion. :)

Thanks for reading! :)


04.09.12

ahojte!

No ma pingutan selle blogipostituse nüüd välja, see on juba kolmas kord kui ma seda alustan.

All Time Low kontsert oli lihtsalt imeline. Nii palju häid lugusi ja nii palju ilusaid inimesi. Siiamaani raske uskuda, et ma seal päriselt ära käisin, kuid tõestusmaterjaliks on autogramm ja pilt Jack Barakatiga ning t-särk. Väga rahul omadega, tõesti. Käisin ära ka Starbucksis (kuhu eelmise Praha-tripi ajal ei jõudnud) ja sõitsin esimest korda elus metrooga ja sõin hiina toitu ja maailma parimat pitsat (päriselt, ma ei ole elu sees nii head pitsat saanud).

Kaks esimest koolipäeva on ka läbi. Esimesed fotod minust juba facebookis üleval - kõik tahavad koguaeg rääkida minuga ja küsimused muudkui korduvad ja korduvad. Miks Slovakkia? Ma ei tea. Milline ilm eestis on? Külmem ja vihmasem kui siin. Ütle midagi eesti keeles. Minu nimi on Johanna. Kas sul õdesid vendasid on? Ano. Dvuh brata a sestra. Kui vanad nad on? Štrnast, devät a jeden rokov. Ja nii edasi.

Ei, kuigi mu kirjutamise toonist võib aru saada, et mulle ei meeldi, siis tegelikult on tore. Eks ma küsin ka koguaeg vastu midagi. :) Mul on klassis üks poiss, kes on Vietnamist pärit, aga ta pere kolis Slovakkiasse, kui ta oli kaheaastane. Räägib slovaki ja vietnami keelt ja natuke ka inglise keelt. (mul on temaga facebookis pilt ka üleval). Ma olen ühes klassis endast natuke noorematega, enamus on praegu viieteistaastased, aga samas sain ka mina alles kuusteist (mulle jõudis just kohale, et see oli tegelikult juba kaks kuud tagasi, küll aeg ikka lendab).

Mis veel? Ujuma pole veel jõudnud, aga küll ma ka seda teha saan. Nõustusin järgmine nädal klassiga teatrisse minema. Alguses muidugi aru ei saanud, millega ma nõustusin, aga pärast sai asi selgemaks. Samuti olen natuke haige - kurk valutab ja joon teed koguaeg, sest see tekitab parema enesetunde. Lubasin homme host-perele pastat teha. Ma loodan, et ma ei põleta kööki maha.

Täna rääkisin Elinaga skaibis. Mingi hetk tuli küsimus, mis päev täna on. Teadsin, et on utorok. Samas ei teadnud, mis see on eesti või inglise keeles. Ja see on näide mu igapäevasest elust. Lihtsalt keeled on nii segamini ja ma hakkan homme veel saksa keelt ka õppima.. 

Mõned pildid ka. Mitte palju seekord, pole palju teinud. :)