25.11.11

kui lihtne see kõik tegelikult on

Sõitsin tänasest YFU infotunnist koju ja lihtsalt mõtlesin, istudes bussis, vaadates aknast välja, kuidas ma ikka tahaksin blogida. Kujutasin endale ette, kuidas ma panen All Time Low kõlaritest mängima, panen dressid selga ja istun läpaka taha ning asun kirjutama. Ja see tunne on pagana imeline.

See YFU infotund... no ma ei tea, kas see on võimalik, et kõik need inimesed on seal nii toredad? Nad on nii avatud ja tulevad sinuga ise rääkima, mida Eestis on nii vähe näha. Sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ka homme minuga valimispäevale tuleb ja ta oli selline hästi sümpaatne ja tore inimene. Lisaks oli seal üks tüdruk mu koolist, kellega ma varem sõnagi vahetanud ei ole, ja siis täna rääkisime suht palju. Iga kord kui ma sellele asjale üldse mõtlen, siis ma tahan aina rohkem minna.

Ma olen suhteliselt kindel, et ma saan valimispäevalt rahulikult edasi. Ma ei tea, kas mu enesekindel suhtumine on halb või mitte, aga kuna mu kujutluses on juba see pilt, kuidas ma kusagilt lennukist maha astun, siis ma tean, et ma tahan selleni tõesti välja jõuda. Kuidagi on tekkinud tunne, et mõned inimesed ei võta mu soovi tõsiselt ja ei ole veel aru saanud, et ma teen kõik mis võimalik, et järgmine aasta Eestist väljaspool veeta. Mul ei ole soovi seda sombust ilma ja morne inimesi enam näha.

Ma ei tea, palju ma sellest tegelikult jahunud olen, kuid ma jahun edasi. Ma tahan seda kogemust. See avaks mind muule maailmale, see aitaks mind kindlasti elus edasi. See oleks midagi, mis mõjutaks kogu mu elu. Teadmine, et mõned inimesed taunivad seda ideed, tekitab sellise tunde, nagu nad ei hooliks. Probably, ei hooligi, aga samas mu lähedased inimesed võiksid ju ikkagi seda teha. Mina võtsin asja kätte ja tegin/teen ära. Kõik ei saa sellega hakkama.

Sain täna füüsikas kahe kontrolltöö eest. Töö tundus esmapilgul isegi kerge olevat, peale lõpetamist tundus ka, et äkki tuleb neli. Siis jagatakse tööd kätte ja lehe peal asetseb suur punane kaks. Ei ole rahul endaga. Üritan selle teema endale nädalavahetusega selgeks teha, kui see nädalavahetus ei jõua, siis järgmisega. Kõige hullem osa on see, et katsetele tuleb füüsika ja mu füüsika poolaasta tahab kolme peale vajuda ilusasti. Õnneks ma viimasel ajal keemia arvutusülesandeid jälle oskan, ainult valemid on vaja meelde jätta. See tähendab, et loodetavasti keemia kolme peale ei lange.

Ma ei ole endaga rahul, üldse mitte. Üheksandas klassis peaksin ma ennast tegelikult kätte võtma ja korralikult õppima hakkama, aga mida ma teen? Saan kahtesid. Üleüldse, kui mu hinnete seis veel langema peaks (kolmesid tunnistusele juurde tulema), siis ei ole see vahetusõpilaseks minek üldse nii kindel.

Tegelikult ei ole mul täna kõige parem päev olnud ning see peegeldub mu blogipostituses. Koju jõudes olin ma nutu äärel ja rääkisin empsile ära kui halb päev mul ikka on olnud. Siis võtsin ette ja tegelesin natuke Mattiasega. Ta oli just ärganud ja peale söömist võtsin ma ta sülle ja siis panin ta diivani peale. Siis kui tema naeratas, naeratasin mina ka ja see tõstis mu tuju jälle. Sest siiralt, mul on kõige armsam vend, kes üldse olla saab. Käisin empsi ja Mattiasega Jettel ka vastas, jalutasime promenaadil, külmusin natuke, aga tore on niimoodi aega veeta. Ei ole mingisuguseid kooliprobleeme ega yfu muresid, mis mu tuju oleksid rikkunud.

Põhimõtteliselt võiksin ma olla praegu Anni juures, aga nagu ma oma vanemate jutust aru sain, siis Anni ei oleks nagunii olnud (tal on nüüd ju reedeõhtune life ja ta käib sõpradega väljas :D) (vähemasti kellelgi on elu, on mu mõte selle peale) ning lisaks mu pea tuikab ja kurk valutab ja nina tilgub. See oleks nii imeliselt tore, kui ma HOMSEKS (valimispäevaks ikkagi) haigeks jääks.

Aga kuna mul on hästi suur TVD vaatamise isu, siis adios!

19.11.11

so so so happy

Ma viisin eile YFU'sse oma failid ära. Järgmine nädalavahetus on valimispäev (vist). Ma ei suuda oodata.

13.11.11

toretoretore

Mis seal siis ikka, võib öelda, et ma olen endaga hetkel väga rahul. Ma olen rahul, et ma olen selle asjaga tegelema hakanud. Kui ma lähen reedel sellele loengule, siis ma kavatsen kõik oma dokumendid ka YFU'sse ära viia ning siis pean ma ainult pingutama valimispäeval ja stipendiumite nimel pluss sponsorid ja kõik muud sellised asjad

See tähendab, et ma olen rahul suunaga, kuhu asjad liiguvad. Klassijuhataja lubas mulle neljapäevaks soovituskirja kirjutada, homme lähen küsin oma hinnete väljavõtet. Siis on vaja veel mõned asjad välja printida, raha ära maksta ja reedel asjad ära viia. Reedel lähen Britiga veel YFU loengusse ja neljapäeval tahan ma veel ühte loengusse minna, aga see kattub mu trenni aegadega, nii et ma ei ole kindel, kas ma ikka lähen.

Muidu on mu nädalavahetus hästi toredalt möödunud. Reedel käisime Elinaga jälle söömas ja peale seda käisime MyFitness'is, mina proovitreeningul ja tema oma toreda kaardiga. Siis läksime Pille juurde, vaatasime jalkat (mille kohta ma lihtsalt pean ütlema seda, et ma oleks kaotusega täiesti rahul, kui see oleks natuke ausam kaotus olnud) ja mängisime wiid. Ööseks läksin Elina juurde, käisime veel ta koeraga mitu korda väljas. Igatahes ülimalt tore oli ja ma lihtsalt armastan neid õhtupoolikuid Elinaga. Ta on lihtsalt parim inimene mu elus.

Eile tegelesin terve päeva igasuguste vahetusõpilaste värkidega ja õhtupoole tuli Atsi vanemate ja mu tädi poolt ekspromt külaskäik ja hästi tore oli. Tore on, et viimasel ajal suudan ka mina täiskasvanute seltskonnas olla ja kaasa rääkida, varem ma seda ei suutnud. Õhtupoole hakkasin ma tänu Marleenile tegema facebookis neid "Fakt on see..." lauseid ja tekitasin endale hea tuju. Täna olen neid jätkanud ja ausalt öeldes hakkab juba vaikselt kõrini saama, aga ma loodan, et neid laike enam juurde ei tule. :D

Eile lubasin iseendale, et täna ei mõtle sellest vahetusõpilase värgist. Põrusin haledalt, väga haledalt. Kontakteerusin klassijuhatajaga, kes kirjutab mulle neljapäevaks soovituskirja (kuigi ma vist juba mainisin seda). Aga see-eest täna hommikul äratasin issi samamoodi üles, nagu talle meeldib mind pühapäeva hommikuti äratada. Tegin ukse pauguga lahti ja hästi valju häälega üle vanemate toa: "PANNKOOGID ON VALMIS!" Õnneks ta sai naljast aru ja peale seda kui me talle Jette ja Joosepiga luuletuse ette lugesime ja isadepäeva traditsioonilise pildi kätte andsime, oli ta vana rahu ise.

Käisime issi ja Joosepiga kinos ka, Surematuid vaatamas. Joseph Morgan on üks ülimalt äge näitleja, ütleks selle filmi kohta, aga muidu ei oska ma midagi öelda, sest kokkuvõttes mulle see film mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud. Peale filmi läksime Rotermanni sööma. Endise Boosti vastas on üks uus Iiri söögikoht, kus ma sain oma elu PARIMAT Ceasari salatit. Siiralt soovitan kõigil minna sinna, ehtne iirlane peab kohta ja räägib vähe eesti keelt. Hästi mõnus hubane koht on, kus hinnad ei ole ka väga kõrged. 

Ma ei olegi ammu kirjutanud postitust, kus ma räägin sellest, mis viimastel päevadel toimunud on ja nüüd tuli see kuidagi eriti pikk. Muidugi mul on täna hästi hea tuju olnud. Mattias rahunes maha ainult minu süles ja ma sain trenni teha kätele ja jalgadele, sest see kahekuune poiss on kuidagi eriti raskeks muutunud. Aga teleka ees seista Mattias süles rappumas ja samal ajal Tomi & Jerryt vaadata on üks üliäge tegevus. :D

Nüüd on mul aga kõrini kirjutamisest ja inglise keele kodune töö ka veel tegemata, nii et ma lõpetan selle asja siin, vaatan oma facebooki (kus ma viimasel ajal LIIGA aktiivne olen olnud) üle ja lähen magama. :)

Kallistan!

PS! see ei teeks teile viga vahepeal kommenteerida ka mu postitusi, kuigi ma blogin tegelikult iseenda jaoks, on tore teada, kas keegi loeb ka seda kõike. :)

PPS! MA EI NÄE NÜÜD 54 PÄEVA UUT TVD OSA. SEE LIHTSALT PANEB NUTMA. SEE ON TÄIESTI HULLUMEELNE, SEST MA EI NÄE DELENAT NÄGU KOGU SELLE AJA!

10.11.11

I just wish...

Kuidagi pikem vahe on sisse jäänud. Ju mul lihtsalt ei ole olnud võimalust ega tuju siia kirjutada, aga praegu ma tunnen justkui sellist kohustust. Ei teagi täpselt miks, täitsa võimalik, et ma lihtsalt tunnen blogimisest puudust. Viimasel ajal olen ma saatnud blogimise asemel futureme kirju. Iga kord kui mul on tekkinud tunne, et tahaks millestki kirjutada, siis ma teen selle lehe lahti ja saadan iseendale tulevikku kirja. Enam ei mäleta ma sõnakestki, mis seal kirjas on olnud.

Täna ma kooli ei jõudnud. Õhtul ei taha väga trenni ka minna, aga ma pean õe ära saatma. Viimasel ajal on tihti tuju, et tahaks kirjutada, aga kunagi ei suuda nagu väga midagi kirja panna. Kahju sellest. Ma tean, et tegelikult olen ma loominguline inimene, aga kuidagi väga tihti esineb selline blokk, et ei suuda kuidagi midagi kirja panna. Mõtted lihtsalt ei jookse. See ei meeldi mulle.

Ma ei ole pikka aega olnud nii excited. Ma loen tunde järgmise TVD osani, sest ma lihtsalt ei oska midagi muud teha. Vahepeal hakkas see tunne üle minema, et ma ei tahtnudki nii väga seda nädala keskel näha, aga viimane nädal on küll möödunud ootusärevuses. Seda ei saa isegi võrrelda tundega, mis oli mul enne selle hooaja esimest osa. Ma suutsin selles suhtes ikka suve jooksul suhteliselt maha rahuneda, aga praegusel hetkel olen ma lihtsalt nii ärevil. Ma lihtsalt tahan seda nii väga näha. (Rääkimata siis sellest, et Joseph Morgan on TAGASI! - y'all have to let me be happy)

Külmavärinad käivad üle keha.

Kuidagi viimasel ajal olen ma palju mõelnud vahetusõpilaseks minemise üle. Ma tahaks seda kogemust, minna pikemaks ajaks kodust ära, näha maailma, rääkida mingis muus keeles. Vaadates meie koolis olevaid vahetusõpilasi praegu, kes sõnagi eesti keelt ei oska... Ma tahaks ka seda kogeda. Hüpata kusagile tundmatusse. Üleüldse, kogu see vahetusõpilase idee... Ma niiii tahaks. Kogu see kogemus ja iseseisvam elu...

Heh, ma olen tänasega jõudnud nii kaugele, et ma uurisin kogu YFU vahetusõpilaste programmi läbi ja nüüd loen paari vahetusõpilase blogisid. Mõlemale meeldib siiamaani see aasta, kuigi igatsevad kodu ka natuke.

Ja ma ei ole sellest veel isegi oma vanematega rääkinud...