21.10.11

hi y'all

That woman looks amazing. Ma ei saa üle sellest lihtsalt. :)

See nädal on olnud lihtsalt hullumeelne. See on nii pikalt veninud ja mul on kogu sellest kooli värgist nii kõrini. Ma ei tea, ma isegi ei oska midagi öelda. Viimasel ajal olen ma jälle Elinaga nii palju aega koos veetnud, et ennast paneb ka imestama.

Nüüdseks peaksid kõik TVD ja Delena fännid ammmu seda osa näinud olema, seega I'll get to the point. THAT F*CKING DELENA SCENE. I can't even it was üäoebnjäöodsjfnv you know I'm just going to go and cry in a corner. Sest täpselt selline oli, et ma pulbitsen emotsioonidest, mida ma ei suuda väljendada. TÄPSELT nii need lood on. "That is the way to a vampire's heart." I mean, can he be more perfect?

Ma ei tea. Mul on viimasel ajal selline kahtlane asi. Ma tunnen ennast nii süüdi. See on tegelikult üks asi, millest ma ei taha väga rääkida ja mida ma ei räägi teistele inimestele, aga ma lihtsalt pean kuidagi väljendama ennast. Ma tunnen ennast nii süüdi ja iga kord, kui see jälle juhtub, siis ma pööran pilgu eemale, punastan ja mõtlen kõigile asjadele, mis ma valesti tegin. Ma ei oska kirjeldada. Ma ei tea täpselt, mida ma sel hetkel tunnen, aga see häirib mind nii kohutavalt ja ma tahaks väga midagi muuta. Ma tahaks kuidagi asja paremaks teha. Aga ma ei oska. Ma ei suuda. Mul ei tule sõnad lihtsalt suust välja.

Useless rant over.

Tumblr on tore koht. Nagu väga-väga-väga tore koht. Ma saan väljendada ennast, ma saan rääkida täiesti tundmatute inimestega, kes ei suhtu minusse eelarvamustega, kõigest. And that's what I love most about it. Kõik on nii arusaavad. Eestis on selline tunne, et kõik vaatavad sind ainult kritiseeriva pilguga. Tõsiselt raske tunne on manada trollis näole sõbralikku naeratust kui kõik teised vaatavad sind pilguga, et mida sa nüüd siin teed ja nagu sa ei kuuluks sinna. This is what I hate most about this country.

Aga kuna tumblr on selles suhtes hoopis toredam, siis ma lõpetan selle väikse asja ära siin and start tumblring again. ;)

11.10.11

future

Issi rääkis paar päeva tagasi (oma tulevikuuurija hariduseca ofc), kuidas asjad arenenud on. Umbes 40 aastat ennem allveelaevade loomist, kirjutas keegi (ma ei mäleta praegu autorit) raamatu "20 000 ljööd vee all," kus oli allveelaev (küll suhteliselt erinev tänapäeva omast). Siis tõi ta veel mingisuguseid näiteid selliste asjade kohta. Näiteks 50-60 aastat tagasi kirjutati jutte robotitest ja asjadest ning tänapäeval on arvutid ja masinad jne, mis täiesti iseseisvalt liiguvad. Peale seda rääkis ta aga tänapäeva kirjandusest, kus on igasugused vampiirid, libahundid, nõiad ja mida kõike muud. Ja ajalugu näitab, et kirjandus on pärismaailmast umbes pool sajandit, mis iseenesest tähendaks, et poole sajandi pärast elame me siin maailmas vampiiride ja libahuntidega. Mõnes mõttes teeks see rohkem võimalikuks mu unistuse Damoniga seoses. Samas jälle paneb see mõtlema, mis meie maailmaga lahti on.

Ma olen seda mõtet tahtnud juba mõnda aega jagada, aga ma ei ole leidnud aega, et seda siia kirja panna. Kuidagi on jäänud mõtetesse mõlkuma.

Aga ma nüüd lähen voodisse ja loen kolm tundi fanfictionit. Jube väsinud olen.

07.10.11

umn hey

Pole ammu näinud, eksole? Aga siin ma olen, täies (olematus) hiilguses. Täna on reede õhtu, telekast tuleb jalka. Ma niikaua vaatasin seda, kuni Põhja-Iirimaa värava lõi. Nüüd ma enam edasi ei vaata. Ei kutsu ka väga vaatama. Keku askeldab mul siin kõrval, nõuab süüa (nagu ikka), Mattias lõpetas just kõrvaltoas nutmise. Siiamaani tuleb mul iga kahe minuti tagant uus TVD osa meelde. Minu elu käib täpselt samamoodi edasi, nagu ta kogu selle nädala käinud on.
Ma ei teagi täpselt millest kirjutada (rääkida). Mul tuleb vahepeal lihtsalt selline tuju, et ma pean kirjutama. Endast jälje jätma. See nädal on tore olnud. Üleüldse on mu elu viimasel ajal tore olnud. Trennis oli täna kontrollvõistlus. Mina, kes ma olen tõesti teinud poole vähem trenni kui teised, võitsin kõik alad ära (neid oli kaks, aga see ei loe). Tekitab sellise hea tunde sees. :))

Rääkisime täna koolis tolerantsusest. Mina jõudsin juba mõned päevad tagasi järeldusele, et maailmas ei ole ühtegi ebanormaalset inimest (või siis on kõik inimesed ebanormaalsed, sõltub kuidas võtta). Ilmselgelt mõningad inimesed ei saa aru, et tolerantsus on hea asi. Kui räägitakse sellest, et tahaks et inimesed üksteisest aru saaks, aga samas ollakse eelarvamustega kõigi teiste inimeste vastu, mis mõte kõigel sellel üldse on?

Umbes kaks nädalat tagasi hakkasin ma rääkima tumblrist ühe 19-aastasega. Hästi tore inimene tegelikult. Täna küsis ta mu käest üle, kui vana ma ikka olen. Sellest ajast saati pole me sõnagi vahetanud (ta on kogu selle aja tegelikult sees olnud ja mina olin viimane, kes midagi kirjutas, nii et tehniliselt on tema kord). See on minu eelarvamus, et tänu tema eelarvamusele me enam ei räägi. Võib-olla olen ma valesti aru saanud ja mu kiri ei jõudnud talle lihtsalt kohale vms. Ma ei tea. See oli lihtsalt näide ja ma siiralt mõtlen, kas kustutada see lõik ära või mitte.

Ma isegi ei hakka siin postituses rohkem Ianist ja TVD'st ja kõigest sellest rääkima. Ma tean, et mu enda arvamus läheb ainult mulle endale korda (sellel teemal) ning sellel lihtsalt poleks mõtet. Pealegi meeldib mulle neid mõtteid enda sees hoida ja siis vahepeal pikk fangirl squeal välja lasta. Iss vaatab mind selle peale küll nagunii imelikult, aga ta küsis mult hommikul, kas see on True Blood, mida ma vaatan. Seega, I don't care.

Mu asjad on jube sassis ja ma peaks koristama natuke, aga ma siiralt ei taha. Minu arust leian ma nii laua pealt hoopis paremini asju üles. Ükskõik mida emps selle peale ka ei ütleks. Lisaks ootavad mind homme veel nii paljud kohustused. See ei ole tore. Aga ma üritan, ma tõesti üritan. Lisaks olen ma kogu suve ja septembri kuu enda arust ikka väga korralikult käitunud ja ma vajan ka natuke puhkust.
Keku puuri kõrval kasvab praegu draakonipuu. Ma nägin ükskord seda väikest armsat looma selle puu lehti süüa üritamas. Tore tüdruk, eksole.

Tumblr on tore. Ma ei oskagi isegi öelda, mis mind selle juurde tõmbab. Kohe kindlasti on üks põhjustest vajadus ennast kusagil väljendada. Seal saan ma seda teha. Mujal? Mitte nii väga. Üks inimene ütles mulle täna, et minu jaoks on tumblris kõige tähtsam jälitajate arv. Ma ei tea, kust ta selle arvamuseni jõudis, kuid kui ta tahab, siis ta võib selle arvamuse endale jätta. Ma tean, et minu jaoks pole see kohe kindlasti nii. Mulle meeldib väljendada oma unistusi, väljendada, milline ma olla tahan, näidata oma mõtteid laiemale ringile, kelle jaoks on see okei. Ning jah, ma satun lapsikult ärevusse kui ma näen, et mulle on veel followere juurde tulnud. Ma ei leia, et sellel midagi viga oleks.

Aga nüüd lähen ma minema. My life is my life and I'm going to live it the way I want to. :))