30.06.11

face the truth for once in your life

Täna on väljas nii palav, et ma ei ole tõesti eriti õues käinud. Ainult jäätist ostmas käisin (kogu perele - kujuta ette pilti, kui 14-aastane tipski läheb kassasse kümne ühesuguse jäätisega.. aga mult küsiti ainult partnerkaarti), aga väljas oli lihtsalt liiga palav.

Ma valgun unistustesse siin. Mõtlen vahepeal ainult sellele, mis kunagi tulevikus juhtuda võib ja naeratan ilusate mõtete peale. Mulle meeldib blogida just seepärast, et ma saan mõelda ainult endale ja mitte mingisuguse teise inimese probleemidele. Ma saan nautida seda tunnet, isegi siis kui ükskõik kui paljud inimesed mu blogi jälgida võivad.

Tegelikult mul erilisi mõtteid ei olnud, mida oli vaja kirja panna. Ma pidin seda pilti jagama lihtsalt, see on nii epic ja ma tahan kunagi elus näha päriselt midagi sellist, kuigi seda arvatavasti ei juhtu. See lihtsalt näeb niiiiiiiiii äge välja. (:

Mõtted otsas. Kui mu elus kunagi midagi lahedat hakkab toimuma, siis ma annan kõigile teada.

XOXOXO

PS! Black Eyed Peas - XOXOXO on üks kõige ägedama rütmiga laule üldse. Üleüldse ma fännan BEP'i viimase ajal.

29.06.11

A Daydream Away

Ma olen üleni rahul kõigega. Tõsiselt, ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga millegi pärast ei jõua ükski halb mõte mu pähe. Ma lihtsalt ei mõtle halbadele asjadele ja keskendun heale. Ma üritan olla kõigiga sõbralik ja naeratada inimestele, kes mulle otsa vaatavad. Elu on nagu lill, kui sa võtad seda niimoodi.

Saaremaal veetsin nädalakese, nautisin seda imeilusat vaadet merele, külmusin paadis Abrukale sõites ja lohet lennutasin. Kuulasin imehead muusikat, tülitsesin mõttetute asjade pärast Elinaga, naersin oma tagumiku otsast (mitte otseselt) ja sõin liiga palju pelmeene.

Heh. Ma üritan siin jälle sõnu kirja panna, aga midagi ei õnnestu. Nüüd on kõigile teada antud, et ma olen ikka elus (kuigi kellelgi väga vahet ei ole - ma lähen nüüd nurka nutma) ja ma kaon arvutist. Ma ei viitsi seda ekraani vahtida, kuigi ma peaksin praegu tumblris oma blogi uuesti aktiivsemaks tegema...

Bye.

19.06.11

DON'T STOP THE PARTY

Ma peaksin minema praegu kodust välja ja ostma õhupallid, et need õhtul täis puhuda ja siis homme ühele üliägedale inimesele, kes viisteist saab, viia. (I'm so hoping she doesn't read this blog). Aga tegelikult on mul mingi ülikahtlane elu. Tõsiselt ma muud ei teegi viimasel ajal kui blogi, blogi, blogi. Polegi üllatav, et mul neid kolm tükki on.

Ma ei tea, mis mu kunagisest üliheast ja originaalsest muusikamaitsest saanud on, sest ma muud ei kuulagi viimasel ajal (okei kahel viimasel päeval) kui Black Eyed Peas'i. Kui ma artiste vaatan iPodis, siis ma kerin lihtsalt rahumeeli DubFX'ist ja kõigist muudest artistidest mööda, leian et midagi head ei ole ja kuulan ikka ilusasti oma uut lemmikbändi edasi. Mul on "Don't Stop The Party" tegelt ka juba teist päeva repeati peal ja mul on koguaeg tunne, et ma tahan tantsida.

Selline rütm taob kõrvas ja sõrmed liiguvad sellega kaasa siin klaviatuuril. Teades, et juba kahe päeva pärast ei saa ma pikalt arvutisse, siis ma olen tumblris rahumeeli praktiliselt 50 postitust queue'sse lisanud, aga need kaovad sealt nagunii selleks ajaks kui ma tagasi jõuan. Need 73 followeri tuleb rõõmsaks teha. Kuigi ma pean mainima, et ma oleksin õnnelik, kui ma ei leiaks ühegi oma tuttava tumblrit mind jälitamas vms. Ma vahepeal lausa mõtlen, et äkki ma peaks kõik eestlased ära blokkima ja värki.. Ah, nagunii keegi ei saa aru sellest värgist ja siis ma ei räägi tumblri teemal. Ärge keegi omale tumblrit tehke, sõltuvus tekib (ja sinust saab ilge nolifer)

Mul on külm, ma tunnen puudust sokkidest ja kampsunist ja päikesest. Väljas on jälle mingi rõve pilvine ilm, mida ma näha ei taha. Ma tahan vedeleda kusagil päikse all ja olla pruun, kuulata head muusikat ja lugeda uuesti Hamiltoni. Ma lubasin isale, et ma loen "Näkimadalad" läbi või vähemalt üritan, aga ma ei ole seda raamatut isegi veel lahti teinud ja ma ei ole uhke enda üle. Ma võtan selle ette ja ausõna üritan lugeda, aga ma siiamaani lihtsalt ei ole suutnud.

Ma tahaks, et ma oskaks joonistada või maalida või midagi imeilusat värvidest kokku plätserdada. Ma saan ainult vaadata, kuidas mingisugune üliäge inimene võtab kätte värvitünni ja loob midagi erakordset. Ma tahaks ise luua midagi täiesti erilist ja teistsugust, kuid ma ei saa sellega hakkama. Ma üritan lohutada ennast mõttega, et ma olen alles neliteist ja mul on veel väga palju aega selle jaoks, kuid... Ma hakkan vähehaaval lootust kaotama. Ma ei suuda panna sõnu kirja kellegi välja arvatud enese kohta. Ma tahaks teada, miks see mul ei õnnestu, kust kohast mul see blokk ette tuleb, aga ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea.

That's the point. Ma ei tea. Ma ei tea mitte midagi elu kohta ja kogu selle värgi kohta. Mul on liiga vähe teadmisi ja mitte miski ei aita mind ja ma lihtsalt kõige täiega vihkan... mida? Mida ma siis täpselt vihkan? Mis on mu elu juures nii vale? Miks ma ei suuda?

Mul on nii palju vastamata küsimusi.

See on minust nii nõme. Kui ma seda teksti kirja panen siia, siis ma mõtlen, et ei ole midagi hullu, kui keegi täiesti suvaline seda loeb. Ja siis ma hakkan mõtlema, et ma ei taha, et mõned mu enda klassikaaslased seda loeksid. Miks peaksin ma siis tahtma, et mõni täiesti suvaline seda loeb? Miks kirjutan ma kõik oma mõtted üles ja lasen kogu maailmal vaadata?

Eile sain ma komplimendi (või kuidas iganes seda ka nimetada ei saa), et ma kirjutan imehästi ja peaksin raamatu kokku panema, sest mul tuleb see ülihästi välja (mitte just otseselt selliste sõnadega, aga umbes). Ma olen mõelnud nüüd, et mulle ju tegelikult meeldib kirjutada. Lihtsalt niipea kui mul paus sisse tuleb, siis ma hakkan mõtlema, et millest ma nüüd kirjutasin ja kogu mu algsed ideed kaovad mul peast ja ma ei tea, millest edasi kirjutada. Siis ma lihtsalt istun selle WORD'i dokumendi taga ja vaatan teksti, suutmata sõnagi kirja panna. (That's one of the reasons I hate myself.) Ja nüüd ma istun siin, sõnad lihtsalt voolavad ja ma suudan mõelda samal ajal lisaks veel sellele, et ma olen isekas. Ma ei tea, kas see on õige sõna täpselt selle jaoks, mida ma tunnen, aga ma suudan mõelda ainult sellele.

Siis hakkan ma nagu iseendaga rääkima, aga mitte otseselt. Ma vajun sügavalt mõttesse ja toon argumente, et miks mitte? Ma olen 14 ja ei vastuta tegelikult veel eriti millegi eest. Ma olen tegelikult veel laps ja ma peaksingi natuke isekas olema.

Teate, miks mulle Ian Somerhalder eriti meeldib? Ta on looduskaitsja. Ta hoolib muust maailmast ja mitte ainult iseendast. Ta jaoks on muu maailm ka tähtis. Kui ta ei oleks selline, siis oleks ta arvatavasti minu jaoks järgmine (ahmaeiteasuvalinenäide) Leonardo DiCaprio - ilusa näoga täiesti tavaline näitleja. Ma tõin DiCaprio näiteks sellepärast, et ma followin nii teda kui Ianit twitteris. Ka DiCaprio vahepeal kutsub inimesi üles millegagi loodusega seotuga, aga Ian teeb seda igapäevaselt. Ju ma vist tahaksin rohkem tema moodi olla ja see on üldse ainuke põhjus, miks ta pildid vahepeal mu tumblri vallutavad.

Ma ei kujuta ette, kas see tekst, mida ma siin ajan, on loogiline või mitte. Lihtsalt ma tean, et enda jaoks olen ma jõudnud jälle järgmisele tasandile endast aru saamisel.

Miks ei võiks mina olla mingisugune shallow bitch, kellel on muust maailmast täiesti suva ja kõige suurem probleem on murdunud küüs?
That's because I like to think I'm special.

JUST DANCE

Nüüdseks olen ka msnis üksinda, kell on kolmveerand viis. Ma siin rahumeeli otsustasin veel natuke süüa teha endale ja naudin seda imeilusat päikselist ilma, mis väljas on. Istusin natuke aega köögis ja vahtisin arvutiekraani asemel päikesetõusu (ma ei tea, kas ma mainisin seda või mitte eelmises postituses). Ilus, ilus, ilus.

Ma tõesti peaksin ära lõpetama selle värgi ja magama minema, sest tegelikkuses see just kõige tervislikum tegevus ei ole, aga kuna mul nagunii und ei ole, siis erilist vahet ei ole. Läksin nüüd Nirvana kuulamise peale üle, eile tõmbasin Greatest Hits plaadi ja nüüd kuulan. On ka mõned laulud, mida ma varem kuulnud olen, kuid kus kohas... have no idea. 

Ma olen nüüd sellest staadiumist juba edasi jõudnud, kus kõik ülinaljakas tundub. Pool tundi tagasi ma naersin iga teise postituse üle tumblris, nüüd ei viitsi ma seal enam passida. Natuke palju kui seal lihtsalt pool ööd aega veeta ja loota, et äkki tekib mõni follower juurde. Aga tegelikult who cares? Ma lasen õhku välja seal (ma ei tea, mis väljend see täpselt eesti keeles on, siis ma lihtsalt teen otsetõlke, sest ma ei taha nii palju inglise keelseid väljendeid kasutada)

And that's why I love Damon Salvatore and TVD. Tegelikult ma tahaks lihtsalt rahumeeli vaadata TVD'd praegu, aga kuna ma ei suuda leida ühtegi kohta, kus ma saaksin seda ilma vahepealsete pausideta vaadata. Ei tegelikult ma olen SUUUR idioot vahepeal. Mul on praegu ju see hea läpakas, kus ma saan asju tõmmata.. Hehehehe, TVD season2 here I come! Panin tõmbama viis osa, sest kogu  hooaeg oleks üle seitsme giga olnud ja ma ei taha ju seda arvutit jälle üle koormata (mis sest, et ma eile 1.5GB muusikat tõmbasin)

Muusika on ikka imehea asi, ma ei tea, mida ma ilma teeksin. See aitab nii palju asju korda saata, ma näiteks ei kujuta ette, kuidas ma kogu tänase päeva ilma muusikata oleksin üle elanud. Või noh, ju ma päeval oleksin hakkama saanud, aga tänane õhtu oleks küll hullumeelne olnud.

Tegelikult ma kahtlen, et ma kaheksani üleval suudan passida, ma arvan, et ma kuuest juba magan, nagu ikka. Kuigi samas sinna on ainult kolmveerand tundi. Vaadates seda, kui kiiresti aeg muidu möödunud on, siis ma võin vabalt siin veel keskpäevani passida. Aga seda ei juhtu, ma nii hull ei ole. Tegelikult ma ootan ära, et see üks TVD osa ära tõmbaks, vaatan selle ära ja lähen magama. Oleks ka viimane aeg. :D :D

Ma lähen istun tumblris siis niikaua. (:

don't stop the party

Ma olen viimase kahe päeva jooksul tõmmanud poolteist giga muusikat. Erinevaid üliägedaid albumeid. Ma tahaksin veel tegelikult tõmmata Black Eyed Peas'i ja All Time Low discoghraphy (seal on kõik albumid koos). Ma ei saa aru, mis mul täna viga on. Mul on Black Eyed Peas'i lugu "Don't stop The Party" repeati peal ja siis iga paari minuti tagant lükkan ma ennast arvutist natuke eemale ja lihtsalt tantsin.

Kell on viieteist minuti pärast neli. Väljas on valge. Mul ei ole absoluutselt und. Lihtsalt aeg liigub nii kiiresti edasi lihtsalt netis ringi surfates, mõeldes, tumbeldades ja mõnda inimest netis stalkides. (siin oli liiga palju inglise keelest tulnud väljendeid, aga who cares?) Ma lihtsalt olen olnud ja nautinud ja... Argh, see päikesetõus on imeilus.

Ja jah, ma tean, et ma peaksin juba mitu tundi magama rahulikult, aga Black Eyed Peas'i viimane album on magamiseks liiga hea ja ma muud ei suuda kuulata. Muidugi kui mul sellest kõrini saab, siis suudan ma võib-olla Avril Lavigne'i uue albumi ka läbi kuulata.

Avril Lavigne'iga on see lugu, et ta meeldis mulle kunagi TÄIEGA ja nüüd ma lihtsalt pidin selle albumi tõmbama, et oma õele see endine hullus uuena edasi anda ning ühtlasi endale lihtsalt kunagi kuulamiseks. Ma jõudsin selle albumiga tegelikult poole peale, aga siis tuli mul SUUR BEP'i (ma ei viitsinud seda pikalt välja kirjutada) tuju ja ma panin selle peale.

OPPADII, kuidas ma selle ära unustasin. Ma ei tõmmanud 30 seconds to marsilt ühtegi albumit ja see tähendab, et... no ma ei tea, mida see tähendab, aga ma pean selle igatahes tõmbama. Juba ainuüksi selle laulu nimel, mis tagaplaanil kostab iga kord, kui selle kontserdi reklaam raadiost tuleb. See on ainuke põhjus, miks ma arvasin, et ma tahan sinna kontserdile minna. Aga kuna ma ei ole seda bändi eriti kuulnud, siis ma ei hakanud emalt piletit välja nuruma.

Ma siin vähehaaval vist normaliseerun. Enam ei ole ilge stalker ja ei aja mõnda praktiliselt tundmatut inimest facebookis taga ja värki. Ma ei tea, ma olen kinda crazyyyy. Aga jah. Täna oli Briti lõpetamine, viisin talle ja Inesele&Irisele ka lilled. Pärast läksime Mõmmikute juurde edasi, seal sai süüüüüa, mis on peamine.

Oeh, ma olen vist selles staadiumis, kus kõik asjad on ülinaljakad. Mu venna magab must viie meetri kaugusel ja ma naeran kõige täiega. Kui ta üles ärkab, siis ma ei kuule, sest mul on mu imehead kõrvaklapid peas ja I don't really care. Ma võtsin eesmärgiks just, et ma enne kaheksat magama ei lähe. Vaatab, kuidas õnnestub. Ega mul nagunii homme kusagile minna ei ole vaja, millegi jaoks raha ei ole ja vihma pidi ka sadama.

Ma lihtsalt loodan, et mu vanemad jõuavad homme suhteliselt hilja koju, et ma koristada jõuaks peale üles ärkamist, sest ma arvan, et ma magan ilusasti kolmeni välja (kui keegi mind äratama ei tule, mis mu tuju kohe nulli lööb). Ma ei tea, mul on tunne, et ma panen siia lihtsalt sellist teksti kokku, et see on täiesti hullumeelselt mõttetu. Aga see-eest olen ma juuni kuus bloginud kõige rohkem üldse selle aasta jooksul.

See aga tuletab mulle vähehaaval meelde, et mu blogi on nüüdseks juba üle kahe aasta vana. Mai alguses sai kaks aastat täis ja ma vist ei maininudki seda, mis on must ülinõme. Lihtsalt see koht on täis niii palju imeliselt häid mälestusi. Ma loodan, et ma ei unusta seda kohta kunagi ära ja värki.

Mul on ülimalt palju häid ideid. Ma tahaks kirjutada midagi head ja mul on tegelt ka ägedaid ideid, aga niipea kui ma võtan mingi Wordi dokumendi lahti, siis lihtsalt ei tule ükski sõna välja. Praegu näiteks blogides olen ma kogu selle teksti mingi  viieteis minuti jooksul kirja pannud ja mingit probleemi ei ole. Aga ma ei suuda keskenduda mingisugusele tekstile, mis peaks rääkima siis mõnest kindlast inimesest. Ma ei suuda isegi mitte TVD kohta fanfictionit kokku kirjutada, rääkimata siis mingist täiesti originaalsest tekstist. Aga ma tahaks, ma kõige täiega tahaks.

Aga ma lähen ja tumbeldan edasi nüüd. Võib-olla tuleb enne kaheksat veel mõni postitus juurde, vaatab. (:

17.06.11

liking all of it

Ei tegelikult on mul väga äge elu. Ükskõik, et siiamaani olen ma suure osa oma suvest veetnud sugulastega ja perega. Lihtsalt kogu see seltskond on nii äge, et mul on alati lõbus. Lisaks mulle meeldib see, et ma suudan suhelda nüüd jälle inimestega, kellega ma suhteliselt pikalt ei suutnud suhelda, sest ma olin liiga noor.

Viimasel ajal olen ma suhteliselt suure osa ajast veetnud maal või kodus. Kuna nädal aega on nüüd nõme ilm olnud, siis ma ei ole saanud Laura&Gretega randa minna ega midagi, aga ju me seda veel millalgi jõuame. Lisaks ühe teise inimesega ei ole ka ammu kokku saanud, millest on ülikahju.

Ma vihkan, et ma ei suuda inimestega msnis rääkida. See lihtsalt ei tundu reaalne ja ma tahan inimestega pigem silmast-silma rääkida. See on hoopis parem. Ma olen mingi kahtlene tüüp, kellele msnis suheldes tundub, et ta räägib robotiga. Not really normal, is it? Aga ma ei saa midagi teha.

Lisaks olen ma viimase kolme nädala jooksul vähemalt iga päev mõelnud, et ma peaks oma facebook'i ära kustutama. Ei ütleks, et mulle see täiega pinda käib, mkm. Lihtsalt mulle ei meeldi see stalker-feeling mis mul tekib, nii pea kui ma lähen sinna. Ma ei teagi, ma ei oska kirjeldada seda tunnet, mis mul tekib seal.

Aga muidu meeldib mulle see maalapse tunne, kui kõikjal parme ja sääske ja kärbseid ei ole. Viimane kord Ruusal (maal, mitte mu klassivennal, there's a difference) ei suutnud ma väljas lugedagi eriti, sest seal oli nii palju igasuguseid lendavaid putukaid. Aga traktoriga sõita, puid tassida, iga paari tunni tagant järve hüpata ja lihtsalt seal supis hulpida. LOVE IT. See on nii hea tunne.

Jaanipäevaks lähen ma siis Saaremaale Elina juurde. See idee on ka üliäge, sest seal pidi tegelikult täiega tore olema ja ma juba ootan. (: Teisipäeval lähen sinna.

Nüüd on vaja oma tumblri followerid rõõmsaks teha ja mõned postitused veel queue'sse lisada ja siis ma kaon siit arvutist.

Ühesõnaga kogu mu elu meeldib mulle viimasel ajal, mõne üksku miinusega ainult.

Bye. (:

11.06.11

Johanna - still 13



Mulle tuli mõte teha üks selline postitus, mis ilmub täpselt aasta aega peale selle kirjutamise alustamist. Ühesõnaga, ma kirjutan seda 11. juunil kell 15.31 aastal 2010.

*miks mul muusika ei käi?*

DubFX käima ja kirjutame edasi. (:

Teate, ma tõesti ei kujuta ette, mis toimub aasta aja pärast. Praegu tundub elu ilus ja mida kõike veel. Issand, selleks ajaks on ju kaheksas klass ka lõpetatud. (: Äge.

Igatahes, kallasin just kokat endale. Nii Elina kui Ann ei suuda ilma kokata elada, kuigi mina suudan. Koka pole üldse nii tähtis kui näiteks šokolaad ja jäätis. Kummikommid pole ka enam üldse nii vajalikud, kuigi need on tegelikult väga vajalikud. Alles eile sõin. :D

Tegin just oma facebooki tšilli ära. Hate facebook but love it still.

Ei, ma tõesti ei viitsi eriti siia midagi kirjutada, siis enda jaoks paar nimekirja siia.

Hetkel inimesed, kellga kõige rohkem suhlten:
  1. Elina
  2. Ann
  3. Brit
  4. Grete
  5. Laura
  6. Kristin, Liis, Marleen, Johanna jne...
Muusika:
  1. DubFX - Everythinks A Ripple (album)
  2. Paramore (ikka ja jälle tuleb tagasi, ma ei saa aru)
  3. Nickelback (kõik, mis mul iTunesis on vist)
  4. Snowpatrol (tuleb samuti pidevalt tagasi ja tagasi...)
Raamatud (ma oleks selle äärepealt ära unustanud, kuidas see võimalik on!?):
  1. Peter F. Hamilton (KÕIK - JA LJUBLJUUUU!)
  2. ma vist ei loegi eriti midagi muud hetkel
  3. AHJAAA, George R. R. Martini raamatud on ikka imelised, ainult uut osa ei ole (huvitav, kas see postituse ilmumise jaoks on juba välja tulnud!?)
Ja lõppu siis üks väike tsitaat DubFX'i laulust "Not Cool".

I’m not cool i just pretend I am

I’m not a fool but yet I say I am  

Bye, mehed. :D

10.06.11

CLUE

This is exaclty how it feels like.

Suvi on imeline. Mul ei ole muud selle kohta öelda. Vaba aega võiks küll natuke rohkem olla, kus ma saaksin lihtsalt voodis vedeleda ja idiooti mängida, aga väga hull ei ole. See päikesepõletus hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Läpakaga diivanil lösutada on valus, aga mitte nii hullusti, et ma selle nimel püsti tõuseksin.

Peale eilset on mul koguaeg lihtsalt imeline tuju olnud, miski ei suuda seda rikkuda. Järgmine nädal saan millalgi Laura & Gretega kokku, Anni näen ja vist Elinat ka ning üleüldse. Liking it. Lihtsalt kõik mu mõtted panevad mind naeratama ning mu peas liiguvad ainult head mõtted.

Kirjutamisega on täpselt see lugu, et kui ma ennast kokku võtan, siis ma suudan midagi kirja panna. Tavaliselt ma väga ei viitsi midagi üles kirjutada ja siis ma ei võta ennast kokku ka, seega mu tempo on üliaeglane. Aga teise osa sain ma juba üleeile valmis. Ma ei tea, ma ei oska oma mõtteid avaldada ja seetõttu ei liigu mul asjad nii ülikiiresti edasi ka.

Ujuda mulle ikka ei meeldi, ei tea, kas järgmine aasta asjad muutuvad või mitte. Ah. Ma ei viitsi. Lähen naudin õues seda ilma parem. (:

06.06.11

creative

Ma ei tea, ma pean oma arvamust avaldama. Mulle ei meeldi inimesed, kes reageerivad kommentaarile "Sa oled täiega ilus!" selliselt: "Mitte mina, ikka sina." Mulle lihtsalt ei meeldi sellised inimesed, nad on liiga võltsid ja nõmedad ja nad ei meeldi mulle. That's all I got to say about this.

Ma võin täiesti rahulikult öelda, et ma ei suuda vahepeal inimestega rääkida. Issand, ma olen viimased poolteist päeva seetõttu msnis appear offline olnud. Ma ei kujuta ette vahepeal, mis mu probleem on. Lihtsalt mul ei ole üldse tuju kellegagi rääkida.

Mu jutt edeneb täpselt nii palju, et täna olen ma ühe lõigu kirja pannud. Mul on tegelikult idee, mis seal toimuma hakkab ja ma tahan kirjutada, kuid täna lihtsalt ei suuda ma sõnu kusagile kirja panna. Ma tean, mida kõik need tegelased ütlema peavad, aga mida nad sel ajal tunnevad. Mõtteid sõnadesse panna on absoluutselt kõige raskem asi, mida inimene tegema peab.

Aga see-eest on tänane päev üllatavalt lõbus olnud. See rannavõrkpalli värk nii äge ei olnud, oleksin täiesti kindlalt midagi enamat oodanud, kuid seda on ainult kolm päeva veel ja siis ei pea sellega enam tegelema, nii et elan üle. Ja siis tuli Brit siia ja me sõime salatit ning istusime õues ja lihtsalt nautisime. Mulle meeldis, ülimalt mõnus oli lihtsalt päikse käes istuda.

Järgmine nädalavahetus olen ma Ruusal, täiega ootan seda juba. Ma lihtsalt ei ole nii ammu seal aega veetnud ja mulle tegelikult lihtsalt niimoodi meeldib seal, ma ei oska midagi rohkemat öelda.

Even if you hate life, you have to live and pretend you're okay, because if you don't, you're making someone else miserable.

05.06.11

fighting fate

Ma naeratan, kuid sisemuses ma nutan.

Miks on nii, et iga minuvanune inimene, keda ma tean, käitub täpselt samamoodi? Nagu ta arvaks, et sedasi peabki käituma. Vahepeal ma lihtsalt ei tea, mida teha.

See Coca-Cola reklaam, mis on nüüd mõnda aega telekast tulnud, ma tahan teha seda. See on niiiiiiiiiiiiiiiiiii äge. That's about as far as words about it go.

Ma olen täna kirjutanud. Ma ei ole kolm kuud mitte sõnagi kirjutanud ja täna ma võtsin ette ja kirjutasin esimese 1000 sõnalise peatüki. Ütleme nii, et ma tegelikult armastan seda kirjutamise tunnet ja fantaasial lennata laskmise tunnet. Ma ei pruugi osata sõnu järjekorda seada, kuid kujutades seda päriselt toimumas, see on parim tunne üldse. Täpselt see ongi, miks ma kirjutan. See tõmbab mõtted välismaailmast ja ma saan keskenduda ainult tegelastele, kelle ma ise olen loonud. Igatahes, ma küll kahtlen, et keegi lugeda tahab, aga selleks on võimalus olemas siin.

aga ma arvan, et ma ei hakka rohkem kellelegi oma südamemuresid ja mõtteid puistama, need kuuluvad ainult mulle

04.06.11

liking my life, even though i don't get some people

Leedu reis algas siis imeliselt minu jaoks. Kõigiga sain läbi ja üleüldse minuarust olid kõik üliõnnelikud. Kõik oli üliäge kuni juhtus see, et kaks päeva mu peaaegu parim sõbranna ei rääkinud minuga ilma, et mina midagi öelnud ei oleks ja inimesed minu arusaamist mööda tegid lihtsalt ülekohut. Ning minu teada keegi ei rääkinudki meiega sellel teemal eriti ning kuna mina kellelegi midagi lubanud ei ole, siis ma ei saa aru, mis üleüldse valesti on?

Ei tegelikult see esimene jalutuskäik ja üleüldse TEMA. Ma ei tea, ta on lihtsalt ülitore inimene ja mul ei ole väga vahet, mida inimesed sellest arvavad. Ma olen lihtsalt üliõnnelik, kuigi mulle tundub, et kuna ma temaga räägin ja suhtlen ja naeran, siis jään ma mõnest teisest inimesest ilma. Lihtsalt keegi ei vaevu mulle oma arvamust avaldama ja minu käest seda küsima.

Suvi on käes ja mulle toob naeratuse näole mõte, et homme ei pea ma istuma uuesti laua taha koduseid töid tegema, vaid ma saan lihtsalt nautida seda kõike. Keegi ei suuda ette kujutada, mis tunne see täpselt on. Ma armastan päikest, ma olen juba praegu ära põlenud, ning elu on lihtsalt f*cking imeline suvel. Kolm kuud vabadust ja ma ei mõtlegi veel sellele, mis toimuma hakkab, vaid praegu lihtsalt naudin olukorda.

On mitmeid-mitmeid inimesi, kellega ma pean suvel kokku saama. Mõned inimesed on aga sellised, kellega ma tahaks lihtsalt iga päev koos olla ja naerda ja nautida ja lihtsalt imelist ilma nautida. Ma tahan maale ja merele. Ma lihtsalt tahan kõike ja mitte midagi korraga. Ma tahan nautida ning see on täpselt see kõige tähtsam.

Ma ei hakka põdema. See tõesti ei ole minu asi, mida sa arvad (kuigi uudishimu mul on). Ja suvi toob naeratuse näole, kuigi praegu on mu peas natuke masendavad mõtted. I really do love everything about life, even drama.

Ma üritan see suvi tihedamalt postitada kui ma olen viimased kuud teinud. Ma lihtsalt tahan, et kõik naudiksid seda sama, mida mina. (:

Ilusat suve!