29.12.11

turn a page

Just so you know, I adore you all.

Ma nägin täna öösel jälle unes, et ma surin ära. Kõige parem osa seal juures oli see, et ma nägin seda unenägu kolmandat korda. Ma suren ära mingisuguses avalikus WC's, kuid ma olen seal üksinda. Seal on sinised vetsude vahelised seinad, kuid muud seinad on valgete kiviplaatidega kaetud. Vetsude vastas on kolm kraanikaussi. Alati juhtub midagi keskmise kraanikausi ääres. Seekordne surmapõhjus oli ninaverejooks. Sellel unenäol on alati mingi eriline fakt. Esimene kord kui ma seda nägin, oli seal juures Damon. Teisest korrast mäletan ma ainult seda, et ma oksendasin ja siis kukkusin kokku, lüües oma pea ära. Seekord olin ma loheratsanik ja mu viimane mõte enne ärkamist oli, et mu lohe ei tohi ära surra. Ja mu lohe nimi oli Firnen (need kes on Inheritance'i lugenud, teavad kust see tuli). Ma arvan, et need unenäod on tulnud sellest, et ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle üle, et mis juhtuks siis, kui ma äkitselt praegu ära sureksin.

Üleüldse olen ma viimasel ajal VÄGA palju lugenud just Pärandi saagat. Lugesin viimase osa telefonist läbi, läksin poodi, ostsin viimase raamatu, tulin koju ja hakkasin esimesest osast peale lugema. Ja ma armastan seda. Ma ei ole nii ammu lugenud lihtsalt tavalist raamatut ja nüüd kui ma Eragoni kätte võtsin... Ma tunnen ennast lihtsalt nii hästi. Seda ei ole ammu juhtunud. Ma leidsin uuesti selle raamatuarmastuse, mis mu sees on viimasel ajal väiksema leegiga põlenud. See on imeline tunne. Ma olen isegi TVD fanfictioni lugemisega maha jäänud ja see on ime.

Rääkides nüüd muudest asjadest... Ma sain täna oma elu esimese Lasnamäe kogemuse kätte. Käisime Laura ja Gretega Estri juures, viisime jõulud ka tema majja. Hästi tore oli, meenutasime eelmisi Kurka aastaid ja sõime hästi palju. Seal on üldse alati hästi tore käia. Pärast ära tulles viis Grete meid veel väiksele ringile läbi Lasnamäe. Nägime ära ta kooli, selle lasteaia, kus üks väike poiss ära suri hiljuti ja üleüldse Lasnamäe pimedad ja kõledad tänavad. Kohutav tuul oli ja veidike creepy tunne oli ka. Jõudsin järeldusele, et Lasnamäel mina elada ei tahaks. Aga samas see avardas natuke mu vaatevälja ja ma sain aru, mis tunne oleks ikka elada sellises piirkonnas (sest Estri korteriakna all põles paar päeva tagasi auto). Ning siis ma mõtlesin kui palju normaalseid inimesi tegelikult ikka seal elab.

Muidu on mu jõulud vaiksel pere keskel möödunud. Toredad olid ja kõik on juba vist kuulnud, et ma lähen Red Hot Chili Peppersi kontsertile. See aasta käis väga tore jõuluvana ka ning üleüldse... väga tore oli.

Muidu avastasin ma jälle oma iPodi ja vana ning imelise muusika. Pole ammu nii väga mingisuguseid lugusid nautinud. Nii ammu pole "Love Psycle'it" kuulanud ega "Love me or noti". Ma mäletan seda aega kui ma absoluutselt armastasin neid lugusid ja nüüd ma ei ole neid nii ammu kuulanud. Imeline tunne on lihtsalt. Ja All Time Low (nagu ülevalt pildilt näha) on siiamaani ülihea. :))

Aga ma nüüd lähen veedan natuke kvaliteetaega tumblris ja lähen siis Eragoni edasi lugema.

Kallid teile kõigile.

PS! Ma olen viimasel ajal muutnud. Paremuse poole... ma arvan.

22.12.11

vbyuhinjkm

that moment when you go on tumblr to find a suitable picture for here and you can't leave

mu elu on imeline. lihtsalt ilma blogita. tore oli korraks seda jälle külastada. näeme... millalgi. :)

ps! mozilla on ikka palju toredam kui mingi nõme explorer aga kahjuks on mozilla ainult mu venna läpakas kuhu ma ainult harva satun. aga rebloggida on siin ikka poole toredam (mozillas ma mõtlen)

09.12.11

OY!

Ma lihtsalt pean mõnda inimest narrima, kes praegu koolis on. Minul on täna geograafia olümpiaadiks õppimise päev (ning ma isegi olen juba õppinud kaks tundi, st lugenud ühte geograafia õpikut ja arutanud Joosepiga igasuguste imelike mõistete üle). Põhimõtteliselt tulin ma arvutisse selle jaoks, et saata ära lepinguandmed ja siis tegeleda YFU lepingule allakirjutamisega, kuid issi ei saa praegu sellega tegeleda (tal on vaja tööd teha) ning lõpuks jõudsin ma siia. Ma olen suht palju aega viimaste päevade jooksul veetnud tumblris, nii et ma otsustasin hetkeks selle rahule jätta.

Homne päev saab üldse vahva olema. Väga pikk ja raske, aga vahva. Või vähemalt ma tahan alustada homset selle mõttega. Hommikul umbes poole kümne paiku siis Pelgulinna gümnaasiumisse (peakski välja uurima, kuidas sinna minna) ning siis kiiresti-kiiresti piirkonnavoor ära teha, et võistlustele jõuda. Põhimõtteliselt on mul 2,5 tundi aega selle tegemiseks, loodan umbes kahe tunniga hakkama saada, mis tähendaks, et see lõpeb 12.30. Mul on kell 13.00 esimene start (oletades, et ma olen kohe esimeses vahetuses - ning Ülle ütles, et meie alustame...) Ah, ma ei tea. Igatahes jooksen ma homme jälle ühest kohast teise.

Geograafiast siis niipalju, et ega ma tegelikult väga ei looda riigivooru edasi pääseda. Ma ei ole nii tark kui Pille ja Hanna ja Annemai ja Helen on nii et... Ma lähen ja annan oma parima lihtsalt. :))

Ja teate mis? Meie ujujad on lihtsalt üleni VÄGA tublid olnud EM'il. Martti Aljand teise ajaga finaalis, Triin Aljand esimese ajaga poolfinaalis ja Annika Saarnak poolfinaalis! Ja täna on alles teine võistluste päev! Lisaks on teised ujujad ka palju paremaid tulemusi andnud kui tavaliselt. Olvik kahekümnes... Lihtsalt üleni väga üllatunud olen. Täna kavatseme trennis Heinrichi veenda, et ta meid Martti Aljandi ujumise ajal veest välja laseks seda vaatama. ETV2'st tuleb otseülekanne samal ajal ja ma lihtsalt VÄGA tahan näha seda. Eestlased on ikka väga ilusat tööd teinud seekord. Juba praegu on kõigil head tulemused. Ahjaa, Triin Aljandil pole ka kõige suuremaid konkurente kohal (kõik valmistuvad suviseks olümpiaks) ning tal on ikka väga suured šansid. Lisaks on poolfinaalikoht juba ka eestlaste kohta imeline tulemus. :)

And that's it. Ma nüüd hakkan tegelema YFU'ga ja geograafiaga.

03.12.11

How can I be something I want to be?

Ma panin just Mattiase magama. Kuidas see võimalik on, et üks väike laps võib nii armas olla?

Eile võtsin ma ette oma TVD-tumblri kujunduse ja siis lõi mulle pähe, et mis ma seal ikka seda ainult oma fänluse jaoks hoian, kui ma ei saa oma tavalisse tumblrisse ka kõike postitada, mis ma tahan. Nii et nüüd on mul enda personal tumblr (siin) ning see on pigem nagu mu alternative blogspot. Seega kui keegi tahab, siis võite uurida. :)

Mul oli täna suhteliselt palju aega mõelda (veetsin ju ometi natuke aega koos empsiga traumapunktis) ning ma muutusin jälle sügavamõtteliseks. Tekkis lihtsalt selline küsimus, et miks me üldse siin olemas oleme. Irrelevant, maybe? Ma ei tea. Ma olen olemas. Ma tahan midagi oma eluga saavutada. Mida? Pole õrna aimugi. Midagi tähtsat igal juhul. Aga milleks? Kui mõtlema hakata, siis kogu see universum on lihtsalt nii suur... Meie planeet ei ole nii tähtis. Meie planeet ei ole kogu selles maailmas oluline. Keegi ei vaja meid. Milleks ma siin siis olen?

Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea.

Mõttetu. Ühesõnaga on mul vahepeal tunne, et milleks ma seda kõike lihtsalt teen. Seega ma jälle lihtsalt istun siin, nagu Damon kunagi ütles,  contemplating Man's existential dilemma.

Obv ma väga ei viitsi täna õhtul ikka blogida. Või õigemini ma olen selle aja jooksul teinud ikka väga palju muud kui kirjutamine. Üritasin oma viis korda Mattiast magama panna, siis andsin alla, vaatasin True Bloodi, Top Geari, lugesin, olin tumblris, jne.

uni on

25.11.11

kui lihtne see kõik tegelikult on

Sõitsin tänasest YFU infotunnist koju ja lihtsalt mõtlesin, istudes bussis, vaadates aknast välja, kuidas ma ikka tahaksin blogida. Kujutasin endale ette, kuidas ma panen All Time Low kõlaritest mängima, panen dressid selga ja istun läpaka taha ning asun kirjutama. Ja see tunne on pagana imeline.

See YFU infotund... no ma ei tea, kas see on võimalik, et kõik need inimesed on seal nii toredad? Nad on nii avatud ja tulevad sinuga ise rääkima, mida Eestis on nii vähe näha. Sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ka homme minuga valimispäevale tuleb ja ta oli selline hästi sümpaatne ja tore inimene. Lisaks oli seal üks tüdruk mu koolist, kellega ma varem sõnagi vahetanud ei ole, ja siis täna rääkisime suht palju. Iga kord kui ma sellele asjale üldse mõtlen, siis ma tahan aina rohkem minna.

Ma olen suhteliselt kindel, et ma saan valimispäevalt rahulikult edasi. Ma ei tea, kas mu enesekindel suhtumine on halb või mitte, aga kuna mu kujutluses on juba see pilt, kuidas ma kusagilt lennukist maha astun, siis ma tean, et ma tahan selleni tõesti välja jõuda. Kuidagi on tekkinud tunne, et mõned inimesed ei võta mu soovi tõsiselt ja ei ole veel aru saanud, et ma teen kõik mis võimalik, et järgmine aasta Eestist väljaspool veeta. Mul ei ole soovi seda sombust ilma ja morne inimesi enam näha.

Ma ei tea, palju ma sellest tegelikult jahunud olen, kuid ma jahun edasi. Ma tahan seda kogemust. See avaks mind muule maailmale, see aitaks mind kindlasti elus edasi. See oleks midagi, mis mõjutaks kogu mu elu. Teadmine, et mõned inimesed taunivad seda ideed, tekitab sellise tunde, nagu nad ei hooliks. Probably, ei hooligi, aga samas mu lähedased inimesed võiksid ju ikkagi seda teha. Mina võtsin asja kätte ja tegin/teen ära. Kõik ei saa sellega hakkama.

Sain täna füüsikas kahe kontrolltöö eest. Töö tundus esmapilgul isegi kerge olevat, peale lõpetamist tundus ka, et äkki tuleb neli. Siis jagatakse tööd kätte ja lehe peal asetseb suur punane kaks. Ei ole rahul endaga. Üritan selle teema endale nädalavahetusega selgeks teha, kui see nädalavahetus ei jõua, siis järgmisega. Kõige hullem osa on see, et katsetele tuleb füüsika ja mu füüsika poolaasta tahab kolme peale vajuda ilusasti. Õnneks ma viimasel ajal keemia arvutusülesandeid jälle oskan, ainult valemid on vaja meelde jätta. See tähendab, et loodetavasti keemia kolme peale ei lange.

Ma ei ole endaga rahul, üldse mitte. Üheksandas klassis peaksin ma ennast tegelikult kätte võtma ja korralikult õppima hakkama, aga mida ma teen? Saan kahtesid. Üleüldse, kui mu hinnete seis veel langema peaks (kolmesid tunnistusele juurde tulema), siis ei ole see vahetusõpilaseks minek üldse nii kindel.

Tegelikult ei ole mul täna kõige parem päev olnud ning see peegeldub mu blogipostituses. Koju jõudes olin ma nutu äärel ja rääkisin empsile ära kui halb päev mul ikka on olnud. Siis võtsin ette ja tegelesin natuke Mattiasega. Ta oli just ärganud ja peale söömist võtsin ma ta sülle ja siis panin ta diivani peale. Siis kui tema naeratas, naeratasin mina ka ja see tõstis mu tuju jälle. Sest siiralt, mul on kõige armsam vend, kes üldse olla saab. Käisin empsi ja Mattiasega Jettel ka vastas, jalutasime promenaadil, külmusin natuke, aga tore on niimoodi aega veeta. Ei ole mingisuguseid kooliprobleeme ega yfu muresid, mis mu tuju oleksid rikkunud.

Põhimõtteliselt võiksin ma olla praegu Anni juures, aga nagu ma oma vanemate jutust aru sain, siis Anni ei oleks nagunii olnud (tal on nüüd ju reedeõhtune life ja ta käib sõpradega väljas :D) (vähemasti kellelgi on elu, on mu mõte selle peale) ning lisaks mu pea tuikab ja kurk valutab ja nina tilgub. See oleks nii imeliselt tore, kui ma HOMSEKS (valimispäevaks ikkagi) haigeks jääks.

Aga kuna mul on hästi suur TVD vaatamise isu, siis adios!

19.11.11

so so so happy

Ma viisin eile YFU'sse oma failid ära. Järgmine nädalavahetus on valimispäev (vist). Ma ei suuda oodata.

13.11.11

toretoretore

Mis seal siis ikka, võib öelda, et ma olen endaga hetkel väga rahul. Ma olen rahul, et ma olen selle asjaga tegelema hakanud. Kui ma lähen reedel sellele loengule, siis ma kavatsen kõik oma dokumendid ka YFU'sse ära viia ning siis pean ma ainult pingutama valimispäeval ja stipendiumite nimel pluss sponsorid ja kõik muud sellised asjad

See tähendab, et ma olen rahul suunaga, kuhu asjad liiguvad. Klassijuhataja lubas mulle neljapäevaks soovituskirja kirjutada, homme lähen küsin oma hinnete väljavõtet. Siis on vaja veel mõned asjad välja printida, raha ära maksta ja reedel asjad ära viia. Reedel lähen Britiga veel YFU loengusse ja neljapäeval tahan ma veel ühte loengusse minna, aga see kattub mu trenni aegadega, nii et ma ei ole kindel, kas ma ikka lähen.

Muidu on mu nädalavahetus hästi toredalt möödunud. Reedel käisime Elinaga jälle söömas ja peale seda käisime MyFitness'is, mina proovitreeningul ja tema oma toreda kaardiga. Siis läksime Pille juurde, vaatasime jalkat (mille kohta ma lihtsalt pean ütlema seda, et ma oleks kaotusega täiesti rahul, kui see oleks natuke ausam kaotus olnud) ja mängisime wiid. Ööseks läksin Elina juurde, käisime veel ta koeraga mitu korda väljas. Igatahes ülimalt tore oli ja ma lihtsalt armastan neid õhtupoolikuid Elinaga. Ta on lihtsalt parim inimene mu elus.

Eile tegelesin terve päeva igasuguste vahetusõpilaste värkidega ja õhtupoole tuli Atsi vanemate ja mu tädi poolt ekspromt külaskäik ja hästi tore oli. Tore on, et viimasel ajal suudan ka mina täiskasvanute seltskonnas olla ja kaasa rääkida, varem ma seda ei suutnud. Õhtupoole hakkasin ma tänu Marleenile tegema facebookis neid "Fakt on see..." lauseid ja tekitasin endale hea tuju. Täna olen neid jätkanud ja ausalt öeldes hakkab juba vaikselt kõrini saama, aga ma loodan, et neid laike enam juurde ei tule. :D

Eile lubasin iseendale, et täna ei mõtle sellest vahetusõpilase värgist. Põrusin haledalt, väga haledalt. Kontakteerusin klassijuhatajaga, kes kirjutab mulle neljapäevaks soovituskirja (kuigi ma vist juba mainisin seda). Aga see-eest täna hommikul äratasin issi samamoodi üles, nagu talle meeldib mind pühapäeva hommikuti äratada. Tegin ukse pauguga lahti ja hästi valju häälega üle vanemate toa: "PANNKOOGID ON VALMIS!" Õnneks ta sai naljast aru ja peale seda kui me talle Jette ja Joosepiga luuletuse ette lugesime ja isadepäeva traditsioonilise pildi kätte andsime, oli ta vana rahu ise.

Käisime issi ja Joosepiga kinos ka, Surematuid vaatamas. Joseph Morgan on üks ülimalt äge näitleja, ütleks selle filmi kohta, aga muidu ei oska ma midagi öelda, sest kokkuvõttes mulle see film mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud. Peale filmi läksime Rotermanni sööma. Endise Boosti vastas on üks uus Iiri söögikoht, kus ma sain oma elu PARIMAT Ceasari salatit. Siiralt soovitan kõigil minna sinna, ehtne iirlane peab kohta ja räägib vähe eesti keelt. Hästi mõnus hubane koht on, kus hinnad ei ole ka väga kõrged. 

Ma ei olegi ammu kirjutanud postitust, kus ma räägin sellest, mis viimastel päevadel toimunud on ja nüüd tuli see kuidagi eriti pikk. Muidugi mul on täna hästi hea tuju olnud. Mattias rahunes maha ainult minu süles ja ma sain trenni teha kätele ja jalgadele, sest see kahekuune poiss on kuidagi eriti raskeks muutunud. Aga teleka ees seista Mattias süles rappumas ja samal ajal Tomi & Jerryt vaadata on üks üliäge tegevus. :D

Nüüd on mul aga kõrini kirjutamisest ja inglise keele kodune töö ka veel tegemata, nii et ma lõpetan selle asja siin, vaatan oma facebooki (kus ma viimasel ajal LIIGA aktiivne olen olnud) üle ja lähen magama. :)

Kallistan!

PS! see ei teeks teile viga vahepeal kommenteerida ka mu postitusi, kuigi ma blogin tegelikult iseenda jaoks, on tore teada, kas keegi loeb ka seda kõike. :)

PPS! MA EI NÄE NÜÜD 54 PÄEVA UUT TVD OSA. SEE LIHTSALT PANEB NUTMA. SEE ON TÄIESTI HULLUMEELNE, SEST MA EI NÄE DELENAT NÄGU KOGU SELLE AJA!

10.11.11

I just wish...

Kuidagi pikem vahe on sisse jäänud. Ju mul lihtsalt ei ole olnud võimalust ega tuju siia kirjutada, aga praegu ma tunnen justkui sellist kohustust. Ei teagi täpselt miks, täitsa võimalik, et ma lihtsalt tunnen blogimisest puudust. Viimasel ajal olen ma saatnud blogimise asemel futureme kirju. Iga kord kui mul on tekkinud tunne, et tahaks millestki kirjutada, siis ma teen selle lehe lahti ja saadan iseendale tulevikku kirja. Enam ei mäleta ma sõnakestki, mis seal kirjas on olnud.

Täna ma kooli ei jõudnud. Õhtul ei taha väga trenni ka minna, aga ma pean õe ära saatma. Viimasel ajal on tihti tuju, et tahaks kirjutada, aga kunagi ei suuda nagu väga midagi kirja panna. Kahju sellest. Ma tean, et tegelikult olen ma loominguline inimene, aga kuidagi väga tihti esineb selline blokk, et ei suuda kuidagi midagi kirja panna. Mõtted lihtsalt ei jookse. See ei meeldi mulle.

Ma ei ole pikka aega olnud nii excited. Ma loen tunde järgmise TVD osani, sest ma lihtsalt ei oska midagi muud teha. Vahepeal hakkas see tunne üle minema, et ma ei tahtnudki nii väga seda nädala keskel näha, aga viimane nädal on küll möödunud ootusärevuses. Seda ei saa isegi võrrelda tundega, mis oli mul enne selle hooaja esimest osa. Ma suutsin selles suhtes ikka suve jooksul suhteliselt maha rahuneda, aga praegusel hetkel olen ma lihtsalt nii ärevil. Ma lihtsalt tahan seda nii väga näha. (Rääkimata siis sellest, et Joseph Morgan on TAGASI! - y'all have to let me be happy)

Külmavärinad käivad üle keha.

Kuidagi viimasel ajal olen ma palju mõelnud vahetusõpilaseks minemise üle. Ma tahaks seda kogemust, minna pikemaks ajaks kodust ära, näha maailma, rääkida mingis muus keeles. Vaadates meie koolis olevaid vahetusõpilasi praegu, kes sõnagi eesti keelt ei oska... Ma tahaks ka seda kogeda. Hüpata kusagile tundmatusse. Üleüldse, kogu see vahetusõpilase idee... Ma niiii tahaks. Kogu see kogemus ja iseseisvam elu...

Heh, ma olen tänasega jõudnud nii kaugele, et ma uurisin kogu YFU vahetusõpilaste programmi läbi ja nüüd loen paari vahetusõpilase blogisid. Mõlemale meeldib siiamaani see aasta, kuigi igatsevad kodu ka natuke.

Ja ma ei ole sellest veel isegi oma vanematega rääkinud...

21.10.11

hi y'all

That woman looks amazing. Ma ei saa üle sellest lihtsalt. :)

See nädal on olnud lihtsalt hullumeelne. See on nii pikalt veninud ja mul on kogu sellest kooli värgist nii kõrini. Ma ei tea, ma isegi ei oska midagi öelda. Viimasel ajal olen ma jälle Elinaga nii palju aega koos veetnud, et ennast paneb ka imestama.

Nüüdseks peaksid kõik TVD ja Delena fännid ammmu seda osa näinud olema, seega I'll get to the point. THAT F*CKING DELENA SCENE. I can't even it was üäoebnjäöodsjfnv you know I'm just going to go and cry in a corner. Sest täpselt selline oli, et ma pulbitsen emotsioonidest, mida ma ei suuda väljendada. TÄPSELT nii need lood on. "That is the way to a vampire's heart." I mean, can he be more perfect?

Ma ei tea. Mul on viimasel ajal selline kahtlane asi. Ma tunnen ennast nii süüdi. See on tegelikult üks asi, millest ma ei taha väga rääkida ja mida ma ei räägi teistele inimestele, aga ma lihtsalt pean kuidagi väljendama ennast. Ma tunnen ennast nii süüdi ja iga kord, kui see jälle juhtub, siis ma pööran pilgu eemale, punastan ja mõtlen kõigile asjadele, mis ma valesti tegin. Ma ei oska kirjeldada. Ma ei tea täpselt, mida ma sel hetkel tunnen, aga see häirib mind nii kohutavalt ja ma tahaks väga midagi muuta. Ma tahaks kuidagi asja paremaks teha. Aga ma ei oska. Ma ei suuda. Mul ei tule sõnad lihtsalt suust välja.

Useless rant over.

Tumblr on tore koht. Nagu väga-väga-väga tore koht. Ma saan väljendada ennast, ma saan rääkida täiesti tundmatute inimestega, kes ei suhtu minusse eelarvamustega, kõigest. And that's what I love most about it. Kõik on nii arusaavad. Eestis on selline tunne, et kõik vaatavad sind ainult kritiseeriva pilguga. Tõsiselt raske tunne on manada trollis näole sõbralikku naeratust kui kõik teised vaatavad sind pilguga, et mida sa nüüd siin teed ja nagu sa ei kuuluks sinna. This is what I hate most about this country.

Aga kuna tumblr on selles suhtes hoopis toredam, siis ma lõpetan selle väikse asja ära siin and start tumblring again. ;)

11.10.11

future

Issi rääkis paar päeva tagasi (oma tulevikuuurija hariduseca ofc), kuidas asjad arenenud on. Umbes 40 aastat ennem allveelaevade loomist, kirjutas keegi (ma ei mäleta praegu autorit) raamatu "20 000 ljööd vee all," kus oli allveelaev (küll suhteliselt erinev tänapäeva omast). Siis tõi ta veel mingisuguseid näiteid selliste asjade kohta. Näiteks 50-60 aastat tagasi kirjutati jutte robotitest ja asjadest ning tänapäeval on arvutid ja masinad jne, mis täiesti iseseisvalt liiguvad. Peale seda rääkis ta aga tänapäeva kirjandusest, kus on igasugused vampiirid, libahundid, nõiad ja mida kõike muud. Ja ajalugu näitab, et kirjandus on pärismaailmast umbes pool sajandit, mis iseenesest tähendaks, et poole sajandi pärast elame me siin maailmas vampiiride ja libahuntidega. Mõnes mõttes teeks see rohkem võimalikuks mu unistuse Damoniga seoses. Samas jälle paneb see mõtlema, mis meie maailmaga lahti on.

Ma olen seda mõtet tahtnud juba mõnda aega jagada, aga ma ei ole leidnud aega, et seda siia kirja panna. Kuidagi on jäänud mõtetesse mõlkuma.

Aga ma nüüd lähen voodisse ja loen kolm tundi fanfictionit. Jube väsinud olen.

07.10.11

umn hey

Pole ammu näinud, eksole? Aga siin ma olen, täies (olematus) hiilguses. Täna on reede õhtu, telekast tuleb jalka. Ma niikaua vaatasin seda, kuni Põhja-Iirimaa värava lõi. Nüüd ma enam edasi ei vaata. Ei kutsu ka väga vaatama. Keku askeldab mul siin kõrval, nõuab süüa (nagu ikka), Mattias lõpetas just kõrvaltoas nutmise. Siiamaani tuleb mul iga kahe minuti tagant uus TVD osa meelde. Minu elu käib täpselt samamoodi edasi, nagu ta kogu selle nädala käinud on.
Ma ei teagi täpselt millest kirjutada (rääkida). Mul tuleb vahepeal lihtsalt selline tuju, et ma pean kirjutama. Endast jälje jätma. See nädal on tore olnud. Üleüldse on mu elu viimasel ajal tore olnud. Trennis oli täna kontrollvõistlus. Mina, kes ma olen tõesti teinud poole vähem trenni kui teised, võitsin kõik alad ära (neid oli kaks, aga see ei loe). Tekitab sellise hea tunde sees. :))

Rääkisime täna koolis tolerantsusest. Mina jõudsin juba mõned päevad tagasi järeldusele, et maailmas ei ole ühtegi ebanormaalset inimest (või siis on kõik inimesed ebanormaalsed, sõltub kuidas võtta). Ilmselgelt mõningad inimesed ei saa aru, et tolerantsus on hea asi. Kui räägitakse sellest, et tahaks et inimesed üksteisest aru saaks, aga samas ollakse eelarvamustega kõigi teiste inimeste vastu, mis mõte kõigel sellel üldse on?

Umbes kaks nädalat tagasi hakkasin ma rääkima tumblrist ühe 19-aastasega. Hästi tore inimene tegelikult. Täna küsis ta mu käest üle, kui vana ma ikka olen. Sellest ajast saati pole me sõnagi vahetanud (ta on kogu selle aja tegelikult sees olnud ja mina olin viimane, kes midagi kirjutas, nii et tehniliselt on tema kord). See on minu eelarvamus, et tänu tema eelarvamusele me enam ei räägi. Võib-olla olen ma valesti aru saanud ja mu kiri ei jõudnud talle lihtsalt kohale vms. Ma ei tea. See oli lihtsalt näide ja ma siiralt mõtlen, kas kustutada see lõik ära või mitte.

Ma isegi ei hakka siin postituses rohkem Ianist ja TVD'st ja kõigest sellest rääkima. Ma tean, et mu enda arvamus läheb ainult mulle endale korda (sellel teemal) ning sellel lihtsalt poleks mõtet. Pealegi meeldib mulle neid mõtteid enda sees hoida ja siis vahepeal pikk fangirl squeal välja lasta. Iss vaatab mind selle peale küll nagunii imelikult, aga ta küsis mult hommikul, kas see on True Blood, mida ma vaatan. Seega, I don't care.

Mu asjad on jube sassis ja ma peaks koristama natuke, aga ma siiralt ei taha. Minu arust leian ma nii laua pealt hoopis paremini asju üles. Ükskõik mida emps selle peale ka ei ütleks. Lisaks ootavad mind homme veel nii paljud kohustused. See ei ole tore. Aga ma üritan, ma tõesti üritan. Lisaks olen ma kogu suve ja septembri kuu enda arust ikka väga korralikult käitunud ja ma vajan ka natuke puhkust.
Keku puuri kõrval kasvab praegu draakonipuu. Ma nägin ükskord seda väikest armsat looma selle puu lehti süüa üritamas. Tore tüdruk, eksole.

Tumblr on tore. Ma ei oskagi isegi öelda, mis mind selle juurde tõmbab. Kohe kindlasti on üks põhjustest vajadus ennast kusagil väljendada. Seal saan ma seda teha. Mujal? Mitte nii väga. Üks inimene ütles mulle täna, et minu jaoks on tumblris kõige tähtsam jälitajate arv. Ma ei tea, kust ta selle arvamuseni jõudis, kuid kui ta tahab, siis ta võib selle arvamuse endale jätta. Ma tean, et minu jaoks pole see kohe kindlasti nii. Mulle meeldib väljendada oma unistusi, väljendada, milline ma olla tahan, näidata oma mõtteid laiemale ringile, kelle jaoks on see okei. Ning jah, ma satun lapsikult ärevusse kui ma näen, et mulle on veel followere juurde tulnud. Ma ei leia, et sellel midagi viga oleks.

Aga nüüd lähen ma minema. My life is my life and I'm going to live it the way I want to. :))

27.09.11

Hello lovelies,

Mul on juuksed märjad siiamaani, aga ma ei kurda. Mulle meeldib trenn, mulle lihtsalt meeldib vees olla. ((nope, i did not just get a tumblr famous follower)) Ma tahaks tagasi. Täna ujusime 1500 vabalt ja tugevalt ning ma tundsin ennast seal lihtsalt niii hästi. It's weird actually. Eelmise aasta lõpus tahtsin ma ujumist ära lõpetada ja nüüd ma tahan ainult rohkem seda teha.

Lisaks veel üks põhjus, miks ma imelik olen. Ma vist olen klassis ainuke, kellele geograafia meeldib. Ma tõsiselt kaalun geograafia olümpiaadile minekut ja üleüldse selle kohta rohkem info otsimist. KÕIK kurdavad peale seda tundi, et nad jäävad kohe magama ja mina istun seal ja ei taha, et see tund läbi saaks. Weird, I tell you.

Grete tahtis täna minuga õed ära vahetada. Tuleb välja, et mul on alati õigus olnud. Mul on jube äge õde. Ta on alati nii tore ja sõbralik ning mulle lihtsalt meeldib istuda temaga minu voodi peal ja juttu rääkida. Tell me I'm weird, but I don't care. I love my sister. (:

Lisaks, esimest korda elus tundus mu inglise keele kodune töö raske (lausa nii raske, et ma lasin isal üle kontrollida). Seal oli lihtsalt NII palju asju, milles kahelda sai, et ma ei osanud sellega midagi ette võtta.

Ma pean homme nii paljude asjadega tehtud saama. Tegema kooli jaoks vahvleid, käima poes ja ostma omale mustad püksid (ning nagu teada tuntud, siis mul võtab šoppamine alati liiiga kaua aega. :D

Aga Jette nõuab arvutisse, bye. (:

PS! EVERYONE WHO SAW THE HYBRID (3x02)! See on natuke liiiga hilja selle kirjutamiseks juba, aga see osa oli vist KÕIGE PAREM OSA ÜLDSE TVD'S! and that so true. ning IAN ja NINA teevad niii head tööd seal. (;

16.09.11

TVD and my little baby brother (:

Ja see on siis minu väike vend, kes sündis 15. septembril keskpäeva paiku. Mina olin esimene, kes nägi teda silmi lahti tegemas. (: Pilt on tehtud mu telefoniga ja ei ole seetõttu just kõige paremini välja tulnud, kuid fotokas on siiani empsiga haiglas.

Kuigi ta on praegu kõige tähtsam muudatus, mis mu elus toimumas on, pean ma sellegipoolest rääkima TVD'st, mida ma täna hommikul kell 5.30 vaatama hakkasin. Niipea, kui mul see postitus on ära kirjutatud, hakkan ma seda osa uuesti vaatama. Panin selle tõmbama ka ja siis panen telefoni, mis sest, et see niigi aeglaseks jäänud on. :D

Sest see oli lihtsalt imeline. Ma hoidun spoilimast, sest ma olen kindel, et mõned inimesed ei ole seda veel näinud, aga... Kõik need Damon-Elena momendid olid lihtsalt... kirjeldamatud. Ma ei ole vist elu sees ühtegi asja niimoodi fännanud. (But I regret nothing, eriti mitte seda) Jah, ma ärkasinb selle nimel 5.15 üles, et seda võimalikult vara näha, but I don't really care.

See on muidugi ka tore. Läksin tumblrisse Damonist gifi otsima ja nüüd ma enam ära ei saa sealt.

Kuna ma olen tänasest trennist nii väsinud, siis ma rohkem ei kirjuta midagi. Bye. (:

13.09.11

sputšnik

Ma olen jälle mitu päeva mõelnud, et tahaks blogida, aga kunagi pole aega. Täna on siiamaani täitsa tore päev olnud. Koolis nägin uut TVD klippi, mille peale külmavärinad hakkasid üle keha käima. Ilmselgelt oli Damon just kusagilt mingeid halbu uudiseid kuulnud ja siis tuli veel see stseen ka peale. Ohsapoiss. Reede hommikul näen, reede hommikul, ma elan selle üle (või vähemalt ma korrutan seda mõtet peas koguaeg).

Kool ei ole tore koht, välja arvatud need inimesed, kellega ma suhtlen. Ma tean, et meil käivad klassis jälle ilged draamad, kuid mind isegi ei huvita kes ja kuidas, mu twitter feed  on ainult vahepeal huvitavaid tweet'e täis. Ma hakkan reedeti arvatavasti mingi kella viiest tõusma (okei, arvatavasti ikka pool kuus, kui mõtlema hakata), sest siis ma jõuan hommikul vaadata seda osa. Igakord kui ma üritan hakata mõtlema millestki muust kui Ianist ja TVD'st, siis jõuan ma ikka kuidagi selleni tagasi.

Elina küsis mult täna, mis mõtted tekivad mul pähe sõnadega 'indecent' ja (vist oli) 'irresistible' ning ofc Damon.

Ja ma pean täna veel trenni jõudma, nii et ma kaon arvutist. (:

08.09.11

Time For Breakfast

Ma olen juba mitu päeva mõelnud, et tahaks blogida, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud. Ka praegu vaatan ma poole silmaga "Troonide Mängu" telekast ja istun tumblris. Siiamaani meeldib mulle Tyrion täiega, ta on lihtsalt nii äge. Erinevalt raamatutest ei ole sarjas Cersei nii südametu, see on nii nõme. Nüüd ei ole sarjas tõesti kedagi, kes oleks tõesti üdini paha.

Tegelikult ma haigutan hetkel, ma tahaks magada, aga samas tahan ma täiega selle sarja ära vaadata. Kool ei ole tore, koguaeg on midagi, mida tegema peab ja ma olen alati koju jõudes nii väsinud. Ma olen neli päeva koolis käinud ja juba ma igatsen vaheaega. Ma isegi ei hakka kirjutama, mis mulle ei meeldi täpselt, see võtaks liiga kaua aega ja ma tahan magama minna.

ma ei suuda rohkem kirjutada, ma jään täna arvatavasti väga vara magama. bye-bye

02.09.11

'i mean, what if i was indecent'

Ma muutsin bloggeri kujunduse ära ja nüüd postitan selle heleda kujundusega esimest korda. See on nii harjumatu, kõik on nii hele mu silmade ees ja kuidagi kahtlane, aga ma loodan, et ma harjun ära sellega. Siiamaani meeldib mulle see uus kujundus rohkem, kuigi osad asjad on kadunud, aga statistikat on kergem vaadata.

Esimene september on möödas ja ma kustutasin lõpuks msni nimest ära selle osa (i'm just gonna go and cry in a corner now). Ma ei ole veel leppinud sellega, et tunnid algavad esmaspäeval, aga ma loodan, et ma saan hakkama. On mõningaid asju, mis ma tean, et ma pean ära tegema veel see aasta ja kõike... Aga ma üritan sellele mitte mõelda.

Täna on siis spordipäev. Muidugi esimene asi, mida ma täna hommikul püsti tõustes tundsin, oli mu põlvevalu. Kodus oli õnneks elastikside olemas, äkki see aitab, sest see Kurkal ju aitas.

Ma ei tea, mul on täna mindi kahtlane tunne. Ma tahaks trenni teha. Võib-olla lõpetan ma ujumise ära (ja enne kui keegi nüüd paanikasse läheb, siis seal oli kirjas VÕIB-OLLA) ja hakkan hoopis kusagil jõusaalis vms käima. idk

Ma olen inglise keelseid lühendeid kasutama hakanud, nagu idk ja lol ja lmao jne. Varem ei kasutanud ma neid üldse ja nüüd... Kuidagi äkitselt on juurde tulnud ja see on imelik. Ma ei ole kunagi väga lühendeid kasutanud, aga aina rohkem kasutan ma ka eesti keelseid lühendeid nagu tglt ja pmst. Mõelda vaid, et mulle kunagi üldse ei meeldinud sellised asjad.

idk i feel weird

AGA mu telefon näitab, et TVD'ni on ainult 13 päeva veel. Toob mõnusa naeratuse suule, mis sest, et minu jaoks on see tglt 14 päeva (kuna ma näen seda alles reede hommikul). Kuna meil on reedeti kaheksa tundi, siis ma keeldun seda sarja vaatamast peale kooli. Eriti veel siis, kui meil on arvuti tund seal vahel ja mul on telefon, millega ma saan tumblris käia ja sisukokkuvõtteid lugeda. Ma hakkan vb üldse seda laivis streamima. Ning ma näen Damonit siis (oioioi kuidas ma tahan seda 'indecent' stseeni näha). Ian twiitis täna pildi, mis pani mind jälle ohkama. (: (: (:

okei
ma pean nüüd spordipäevaks valmistuma hakkama.

30.08.11

oh wow

Mul sai täna tumblris 10 000 postitust täis. Thought for a minute that maybe I need to get a life, but then started scrolling again. Ah, mul ju tegelikult vahet ei ole. Ma pigem istuks tumblris kui käiks koolis.

Gah, me hakkame homme Elinaga ISF'i konkursile särke disainima ja mul käivad peast läbi igasugused erinevad variandid ja  disainid. Hehehe, tumblris panna otsingusse Iani nimi ja mõned pildid on lihtsalt niiiiiiii head.

Põhimõtteliselt on suvi läbi. Täna lähen veel Estri juurde ja alustame hooaega sööminguga (hehehe, õnneks ma see aasta ei võistle). Nägin täna inimesi, keda ma tegelikult veel ei taha näha. Ma ei oota seda aega, kui ma pean hommikul jälle 6.30 üles ärkama ja kogu elu uuesti rutiinseks muutub. Kodu, kool, kodu, trenn, kodu, õppimine, magama ja nii päevast päeva. No ei ole tore elu. Ainuke asi, mis seda kooli osa paremaks muudab on see, et 15. september (meie jaoks küll 16. september) tuleb see kirjeldamatult imeline sari ja üleüldse.

Hehe, Damon got his ass kicked (by Klaus, I guess) today. Ma ei taha seda küll väga näha, aga ma ikka armastan neid stsenaariumi kirjutajaid. Tõsiselt, nad suudavad selle asja lihtsalt nii heaks teha. Ma olen nii paljudelt näitlejatelt kuulnud juba, et see hooaeg saab kick-ass olema. I just can't wait.

Ma tegin muffineid ja mul on kõht tühi. Aga ma ei saa neid süüa, sest ma võtan need ju pärast Lasnamäele kaasa. Seega ma kannatan siin seda imehead šokolaadimuffinite lõhna ja ma ei saa neid süüa. Aga ma saan hakkama, ma vähemalt loodan, et saan.

Ma arvan, et see on augustikuu viimane postitus. Ma täna nagunii ei viitsi rohkem ja homme ma lähen Elina juurde muffineid tegema ja särki disainima. See lause (even Ian can wear it) lihtsalt kohe kutsub tegema seda särki. Ma peaks üle vaatama, millal see tähtaeg täpselt on, aga ma mäletan, et see oli septembri alguses, nii et me saame sellega kindlasti hakkama. Ja ma tean, et me probably ei võida seda ära ega midagi, aga osavõtt on tähtsaim.

Kui suve keskel oli mul tunne, et mul oli absoluutselt kõige nõmedam suvi siiamaani, siis august pööras kõik ringi ja ma ei taha, et see ära lõppeks. Ma käisin eile juuksuris ka, ta tegi hästi tihedad blondid salgud sisse mulle ning muutsin soengut ka natuke ja nüüd mulle täiega meeldib see soeng. See on kuidagi teistsugune ja mul on jälle suhteliselt heledad juuksed ning see meeldib mulle täiega. (:

Okei, ma lähen otsin midagi süüa omale. Bye, bye.

27.08.11

Bloodstream.

Ma tõmbasin täna TVD soundtracki ja nüüd kuulan ma seda. Mõned lood on ülihead nagu Stateless - Bloodstream ja Placebo - Running up that Hill. Muidugi ma tean, et mul ei ole praktiliselt mitte kellegagi sarnane muusikamaitse, aga ma olen sellega juba ammu ära harjunud. Need on see-eest natuke teistsugused lood ja mitte alternative rock, mida ma tavaliselt kuulan. Igatahes on TVD tegijad muusikat VÄGA hästi valinud. Nüüd ma siis avastasin, et mul oli tegelikult ainult väike hulk neist lugudest, mida ma tegelikult tahtsin kuulda. Nii et võtab veel aega.

Vaatasin hetk tagasi sügiseste trennide aegu. Ma ei hakka endale kindlaid plaane tegema, et millal ma kohal käin ja millal mitte. Kui mul vahepeal enne Kurkat oli jälle tunne, et hüppaks hea meelega vette, siis praegu ei kutsu üldse. Lihtsalt ei ole seda tahtmist just seda trenni teha, kuigi ma ei usu, et ma see aasta enam nii väga teen. Võistlustel ma see aasta arvatavasti nagunii väga ei käi, välja arvatud mingid klubi omad, ei leia sellel väga mõtet kui nagunii hästi ei lähe.

Eile oli ülimalt tore õhtu ühe ülimalt toreda inimese seltsis, kellega me pitsat ja jäätisekokteili ning vaatasime oma lemmiksarja. Täna tulin mingi kahe ajal minema sealt ja siis nelja ajal tulid mu tädi ja onu ja Liisu ja Juhan ja võtsid mu sööma kaasa (millegipärast satun ma alati nendega sööma siis kui mu ülejäänud perekond kusagil teisel pool Eestit asetseb). Siis jõudsin koju, lugesin natuke ja tegin mingi hetk tortillat ka endale.

I may seem crazy
Or painfully shy
And these scars wouldn't be so hidden
If you would just look me in the eye
I feel alone here and cold here
Though I don't want to die
But the only anesthetic that makes me feel anything kills inside

Miks on see laul nii hea? Lihtsalt kuulake seda siit. See on tõesti hea, need sõnad... See ei ole mingisugune mainstream, see ei sobi kõigile ja see on natuke masendav laul, aga... Ma isegi ei oska öelda rohkem midagi selle kohta. It's just amazing.

Ma hakkasin just mõtlema, et kohvi ei võtnudki mu und ära, aga siis jõudis kohale, et ma unustasin selle üldse ära. Õnneks veel päris ära jahtunud ei ole. (; And with that, I'm outta here.

my life

26.08.11

Return the Favour

How do I get away,
when you're beggin' me to stay?
What do you need me to say?
You're anything but ordinary.
What do you want me to do?
I've given it all to you.
I wish you would return the favor.


Ma olen saanud viimasel ajal palju palveid inimestelt, keda ma tean Eestist, et kas nad saaksid mu tumblri aadressi. Ma olen kõigile vastanud ei ning lisaks ma blokeerisin kõik inimesed, keda ma üldse tean, oma tumblrit vaatamast. Ma ei hakka ennast põhjendama, aga ma tõesti loodan, et keegi keda ma tean ei näe mu tumblrit. Mulle meedlib mu tumblr, aga on mõningaid asju, mida ma ei saa sinna postitada, sest liiga palju mu tuttavaid teavad seda. Nii et üks asi on kindel, ma ei avalda oma tumblrit nii kergelt.

Vaatasin oma blogi täna ja nägin seda üliägedat countdowni KUS ON ALLA 20 PÄEVA ALLES. Oi kui hea tuju mul kohe selle peale tekkis. Kui kool peale hakkab on ainult 15 päeva vaja veel ära kannatada ja siis... (hehehehe, naked damon!) saab mu elu uuesti hoo sisse. Ma ei ole vist kunagi midagi nii väga oodanud. Ma ei oskagi täpselt seletada mis mind niimoodi selle juurde tõmbab.

Ma vaatasin eile õhtul The Vampire Diaries esimese hooaja kahte viimast osa (and went crazy, but that's not the point). Täiesti hullumeelne, see oli lihtsalt nii hea, ma ei saa. See suudlus, Anna surm, kogu see... Mul hakkavad käev värisema selle peale. Ma lihtsalt ei saa, mul ei möödu tundigi ilma sellele sarjale mõtlemata.  It may seem weird to people, but I love it. Lihtsalt, Ian suudab selle näitlemisega niii hästi hakkama saada, ülejäänust on mul suhteliselt suva. (;

Vahepeal on mulle kohale jõudmas, et suvi hakkab läbi saama. Ei saa enam ärgata kella ühe ajal ja lihtsalt terve pärva lebotada. Põhimõtteliselt ei ole mul mitte midagi kooli vastu hetkel, sest kool tähendab minu jaoks ka TVD kolmandat hooaega. Mitte et mul kooli jaoks mingeid erilisi asju oleks, aga sellegipoolest. Mingisuguseid kingi on veel vaja enne 1. septembrit, aga millegipärast ma väga ei hooli sellistest asjadest. Elinaga läheme arvatavasti peale õpikute kätte saamist mingisuguseid vihikuid ja värke ostma, aga muidu mingisuguseid erilisi plaane ei ole. Ma isegi ei viitsi kooli kodulehele vaadata, kas 1. septembri info on üleval juba.

Ma mõtlesin, et äkki hakkaks see aasta veel korralikumalt õppima. Siis jõudsin ma järeldusele, et ma ei saa, sest ma olen oma fandomiga liiga seotud, et õppimisega tegeleda. Nii et, seda ei juhtu. Seda ei oleks nagunii juhtunud, isegi kui ma ei vaataks TVD'd. Siis oleks olnud esimesed kaks nädalat õppimist ja ülejäänud ajast jälle tundides magamine.

Lisaks jõudis mulle kohale, et see on viimane aasta selle klassiga. Kuidagi kiirelt on need kaheksa klassi läinud erinevate klassijuhatajatega ja toredate inimestega. Mõelda vaid, et järgmine aasta ei pruugi ma enam Elinaga ühes kooliski käia, rääkimata ühest klassist. Viimane aasta ikka sama draamaga ja samade probleemidega. Aga ainult neli aastat on veel koolis käia ja siis on kõik, vaja ainult viis aastat ülikoolis peale käia. (okei, ma tglt ei tea täpselt kaua ülikoolis käima peab)

Ma nüüd lähen kaon.

20.08.11

some bugs are flying my way

heh, mäletate seda kohta, kuhu ma see suvi enam tagasi tulema ei pidanud? ma ei mäleta täpselt kellele ma seda lubasin, aga ma olen uuesti lõuna-eestis ja tuju on hea, sest paar inimest tulevad siia, siis kui mu vanemad tallinnas on. okei, sellega kaasneb väike jalutuskäik rongijaamast siia (mis on u. poolteist kilomeetrit), aga poole tee peal on ujumiskoht ka.

Ma tegin kaks kõrvarõngaauku ka juurde täna. Üks oli paremale kõrvale teine alla juurde, aga teises vasakus kõrvas on nüüd samade kohtade peal augud nagu ülemisel pildil. Ma olen ise väga rahul, koht, kus ma tegin, oli ka täiesti okei. Selle ülemise nimi on helix piercing ning see pidavat olema kõige valusam auk üldse. Kui see tõsi on, siis ma arvatavasti valu pärast ei jäta ühtegi piercingut, mis ma elus veel teha tahan, tegemata. Esimene läbitorge nõelaga oli valus ja natuke jooksis verd ka, aga hetkel (14 tundi hiljem) ei valuta see üldse. Vahepeal sügeleb natuke, aga kui ma seda ei näpi, siis on kõik korras. Muidugi vastu minnes on natuke valus ja see hakkab tuikama natuke, kuid see läheb kiiresti üle. Teine auk teises kõrvas ei ole väärt väga rääkimistki. Seda ma praktiliselt ei tunnegi, nüüd ma loodan, et ma ei unusta selle puhastamist ära ainult.

Ma olen terve suve mõelnud veel mõnest kõrvaaugust, nüüd siis tegin lõpuks ära ka. Üks auk paraneb muidugi mitu kuud kauem ka kui teine, aga kindlasti oli väärt seda.

Nüüd tuli selline kahetunnine paus blogimisse sisse, kus ma rääkisin Elinaga ja istusin tumblris ning ma ei viitsi enam rohkem siin midagi jagada, sest ma peaks magama minema, nii et head ööd.

15.08.11

If I can get through this, I can get through anything.

Ma kuulan hetkel Transformerite soundtracki, pluss Paramore'i, Avril Lavigne'i, All Time Low'd, The Pretty Reckless'i ja A Day To Remember'it (ofc). Naudin oma lemmiklaule ja laulan kõva häälega kaasa. Toas on selline segadus, et te ei kujuta ette ka, aga mul on täiesti suva, sest ma ei ole nii pikalt saanud lihtsalt lõõgastuda, nagu ma praegu teen. Tegin lemmiktoitu omale, praadisin pelmeene ja tegin latte meie imelise kohvimasinaga. Lisaks tegin oma küüned korda, pesin pesu, vaatasin Grey Anatoomiat ja The Vampire Diaries'i, Tumblris tekkis 10 followeri ühe ööga juurde ja mul on hea tuju. Teadmine, et mu vanemad homme siia jõuavad, tekitab minus stressi ainult. Sest see tähendab, et ma pean toad ära koristama, nõud ära pesema, lilled ära kastma ja mida kõike veel (ma ausõna ei mäleta kõike, mida ma tegema pidin).

Mul sai kohvi otsa, mis on kurb, aga kui ma veel ühe tassi seda ära joon, siis ma lihtsalt kargan siin majas ringi ja tantsin selle peale, sest see oleks kuues tass päeva jooksul. Mul on väga suur kummikommi isu, aga ma ei viitsi poodi minna, ainult selleks, et kommi osta. Kinda pointless.

Hakkasin eile õhtul lugema Ernest Hemingway raamatut "The Old Man and the Sea". Mul oli kusagilt õhkõrnalt meeles, et see oli meil vist järgmise aasta kohustusliku kirjanduse nimekirjas, nii et ma võtsin selle lahti. See on hästi mõnusalt lühike ja kerge raamat minu arust. Meenutab natuke Oscar Wilde lühijuttude kogumikku, mis mulle (nüüd tagantjärgi mõeldes) ka meeldis. Ma ei kujuta ette, kas kõik leiaksid, et neile see Hemingway raamat meeldiks. Võib-olla meeldib mulle ka see raamat ainult selle pärast, et ma ei ole juba mitu kuud võtnud lahti otseselt raamatut ja seda lugenud. Ma loen koguaeg telefonist või internetist, aga need viimasel ajal haruharvad korrad, kui ma võtan raamatu lahti, toovad alati mulle naeratuse suule. Kui ma loen midagi ainult sisu pärast, siis ei ole minu jaoks mitte midagi viga seda kusagilt väikselt ekraanilt lugemisel, aga vahepeal lihtsalt peab võtma lahti ühe raamatu juba selle lõhna pärast.

Ning ma arvan, et kui mul see Hemingway raamat läbi saab, siis ma võtan ka "Näkimadalad" ette ning mitte selle pärast, et mu isa tahab, vaid ka sellel raamatul on see... kirjeldamatu lõhn küljes, mis mulle nii väga meeldib. See on selline natuke kopitanud ja vana paberilehe lõhn, millel on veel õrnalt tunda ka tindi aroomi.

Ma leidsin selle: http://www.youtube.com/watch?v=eBOmzi-0kfI&feature=player_embedded  Ma ei ole ise kellelegi midagi sellist teinud, aga ma olen näinud tumblris, formspringis ja mujal väga palju selliseid asju. Mulle on endale ka saadetud solvanguid ja muud, kuigi mitte päris sellises mahus. Lihtsalt kui keegi, kes selliseid asju inimestele saadab, mu blogi loeb, siis ta võiks natuke mõelda, enne kui midagi sellist teeb. Kunagi ei või teada, mida teine inimene seda lugedes teeb. Mõnel juhul on asi nii hulluks läinud, et selle pärast on enesetapp sooritatud. Järjekordselt, mõelge enne kui teete.

Mõtlema pani, vähemalt mind. Ma lähen ja olen tubli nüüd natuke aega. Panen pesu kuivama, pakin koti lahti (heh, seda tahaks näha), koristan ja kui aega üle jääb, lähen rulluisutan ka.

Bye.

13.08.11

heheh heia

Jõudsin täna koju ja mõtlesin, et mul ei pruugi järgmist Kurka laagrit üldse olla enam, kui ma järgmine aasta enam juhuslikult ei käi. Praegu ma mõtlen täiega, et tahaks ujuda ja tahaks vette, aga märtsist juunini oli küll selline tunne, et enam ei taha üldse teha seda. Praegu kavatsen ma veel kindlasti edasi käia ja oma seitse aastat kindlasti täis ujuda, aga mis peale seda juhtub... Ma ei kujuta ette lihtsalt.

Ütleme nii, et laager oli seekord ERAKORDSELT tore. See oli seitsmes kord, kui ma seal käisin, ja see oli esimene kord, kui ma ei tahtnud ära tulla. Mis sest, et ma seekord kaablimees olin ja kogu laagri rahva ees tasuta kallistusi pakkusin, rääkimata muudest väga piinlikest olukordadest... Ma ei ole väga pika aja jooksul nii palju naernud ja... igasuguseid muid asju teinud.

Ütleme nii, et mõned nii kahemõttelised naljad nagu "Kaks Heinrichi jooksevad voodi poole, kes esimesena jõuab on Ester" ja ma ei mäleta hetkel, mis seal veel oli... No appi, tõsiselt. Me naersime nende üle terve laagri. Viimastel päevadel tekkisid meil selle aasta laagri laulud ka, nt. Bloodhound Gang - Bad Touch (ma ei hakka kommenteerima ka seda laulu ja seda, kuidas ma seda esitasin) ning "MIS TEGI HAIGET SIIS, TEEB HAIGET IKKA VEEL!" Ma mõtlen sellele kõigele ja mul tuleb naeratus näole.

Põlve ei ole ma nüüdseks viis päeva sirgeks saanud ilma valuta, vaatab kuhu ma sellega jõuan. Tänu sellele tegin poole vähem trenni ka kui teised ja siis kui ma pakkusingi Heinrichile, et ma võin iseseisvalt mingisuguseid ülakeha harjutusi teha, siis ta saatis mu pikalt. Viimasel õhtul sai tantsida rohkem kui kunagi varem ja ma sain rahvamassi keskel Black Eyed Peas'i loo "Don't Stop the Party" saatel tantsida, mis on olnud üks mu unistustest sellest ajast saati, kui ma seda lugu esimest korda kuulsin.

Kogu need kaheksa päeva läksid niiii kiiresti, ma ei suuda siiamaani uskuda, et see nüüd läbi on. Sain nii paljude uute inimestega tuttavaks (kellega ma arvatavasti enne järgmist Kurkat sõnagi ei vaheta ka). Võrno, Ilmar, Mikk... no kurat, kui haiget teksti nad ikka suust välja ajavad vahepeal. Nüüdsest on ka väljendi 'no shit' asemel väljend 'no vale' ja "Pina Colada Boy" sõnad peavad ka kõigil peas olema. Mainstream muusikast on mul nii kõrini, nüüd ma enam muud ei kuula kui tõesti head muusikat.

Aga ma lähen magama nüüd. Ilus elu on olnud eksole.

01.08.11

kjhbgohiubg

Homme saab Tallinna ja hakkab ilge pakkimine pihta. Mul on juba praegu peas asju, mis on vaja kindlasti kaasa võtta ja juba praegu olen ma kindel, et need ei mahu kõik kotti ära. Rääkisin täna Lauraga ka msnis, kurtsin talle, kuidas mulle suvi ei ole siiamaani eriti meeldinud. Ma ei kujuta väga ette mida ma see aasta seal Kurkal teen üldse, ma ei ole vahepeal ju absoluutselt trenni teinud, peale paari korra rulluiskudel ja puude ladumine.

Ausalt öeldes on mul maal olemisest täiesti kõrini, ma ei taha siin enam üldse olla. Kui veab, siis see suvi enam peale Kurkat Lõuna-Eestisse mina kellegagi kaasa ei tule. Ma lihtsalt ei taha üldse. Ma tahan enne kooli kindlasti juuksurisse saada ja värvida juuksed pealt heledaks ja alt tumedaks jätta. Ükskõik milliseid juukseid ma tegelikult tahan, ma kahtlen, et ma sellised niipea saan.

Tegelikult mul väga millegijaoks tuju ei ole. Peale eilset õhtut, kui msni vestlused mu tuju jälle heaks tegid, ei ole mul vähemasti olnud tuju jälle nutta. Terve päeva olen kuulanud ülihead muusikat ja võrkkiiges istunud, üritades nautida suve viimaseid sooje päevi, kuigi täna just väga soe ei olnud.

Aga paps tahab nüüd netipulka, nii et ma lõpetan selle postituse ära. (:

29.07.11

aga muidugi

SPOILER ESIMESES LÕIGUS!
Huuuuh, ma üldse ei näinud praegu seda TVD kolmanda hooaja teaser klippi, mida nad ComicCon'il ka näitasid. Ohsapoiss, me näemegi naked-Damonit esimeses osas! Ja see naeratus ja ELENA REAKTSIOON!!! "Yeah, you should learn to knock. What if I was indecent?" Ja see sarkastiline toon JA SEE VANNIVAHT! Igatahes, ma naeran kõva häälega kui ma näen seda.. (: (: Damon should definitely get a hair cut, though.

Igatahes mu elu on nii igav hetkel, et see tegelikult ei ole väärt blogimist. Tahaks täiega Tallinnas olla ja Elinaga homme ja ülehomme ja üleülehomme kokku saada (teadatuntud põhjustel, eksole). Igatahes ma loodan, et ta helistab mulle täna. Sest seda videot ma lihtsalt pean jagama. Mu reaktsioonid peale selle video vaatamist on ilusasti twitteris olemas. Ma värisen siiamaani. Ma lihtsalt täiega ootan ametlikku kolmanda hooaja treilerit. Kuigi see vist oligi see... :D

Nagu ma täna Elinale kurtsin ka, siis mu elu on jube igav praegu. Ma annaks kõik, et olla Tallinnas ja saada vähemalt mõne inimesegagi kokku. Mul on nii kõrini sellest, kuidas ma olen praktiliselt kogu suve oma perega veetnud. Ma ei saa väita, et mulle ei meeldi mu vend&õde ning emps&iss, aga ma tõesti tahaks vahepeal lihtsalt veeta aega üksinda kodus nautides ja Elina, Anni või kellegi teisega väljas olles ja üleüldse SUHELDES. See ei tohiks tegelikult väga imestamapanev olla. (õõh, ma ei suuda mõtetega selle juures püsida, mul käib koguaeg silmade eest SEE stseen läbi, ma ei suuda isegi fanfictionit kirjutada) Igatahes, üllataval kombel ma isegi ootan Kurkat. Ma peaks trenni tegema, vähemalt natukenegi...

Aga jah, ma nüüd lähen ja veedan aega natuke õues ka. Seal on süüa.

27.07.11

and here i am again

Heia. Mul tuli lihtsalt ilge tuju midagi siia jälle kirja panna, mida ma (mitte väga) ammu teinud ei ole. Muutsin kujundust, sest mul tuli lihtsalt selline tunne, et peab jälle midagi vahetama ja tegelikult mõjutas seda natuke tumblr ka. Sest umbes sellistest piltidest mu blogi ju ainult koosnebki ja kogu see värk seal toob lihtsalt naeratuse suule. (See muidugi ei tähenda, et minge tehke sinna nüüd kasutaja. Unustage ära, ma ei taha eriti kedagi teist seal oma dashil.)

Täna oli selline... kahtlane päev. Ma ei ole kindel, kas see on õige sõna selle jaoks, aga ma ei oska seda muud moodi kirjeldada. Vahepeal sai mul lihtsalt kõigest kõrini ja ma hoidsin väevõimuga pisaraid tagasi. Asi kohe kindlasti ei olnud selles, et ma tegin (jälle) midagi perega, mida juhtub viimasel ajal liiga tihti. Ma lihtsalt tahtsin natuke rahu ja vaikust, mida siin majas vist enam absoluutselt ei saa. Lõpuks, kui ma sain imehead kanapastat ja jäätisekokteili, siis ma enam ei olnud enda peale nii vihane, et ma kaasa otsustasin minna. Aga enne seda oleksin ma parema meelega istunud kodus ja käinud jalgrattaga sõitmas või midagi. Selle asemel käisime jääkülmas vees ujumas ja pärast söömas.

Ma olen peaaegu iga päev hääletanud TCA'l TVD näitlejate poolt, iga kord kui ma Iani poolt hääletan, siis tekib näole selline väike naeratus, et äkki ta võidab ka. Täna ma vaatasin, et kolmanda hooajani on ainult poolsada päeva... ja siis ma mõtlesin, et seda on ikka suhteliselt palju. Ma olen kogu selle suve saanud hakkama ilma uute osadeta ja ma olen suhteliselt uhke enda üle. Kuuldes, et nad näitasin ComicCon'il mingit klippi kolmandast hooajast (kus oli Damon sees ja (ma ei ole kindel) vist naked ka), mida ma ei ole näinud, hakkasid mu käed värisema ja tegid seda pool tundi.

Ma olen suhteliselt kindel, et kogu see värk ei ole enam normaalne, aga ma ei kavatse nüüd lõpetada kõigile näitamist, et just see sari on mu lemmik. Kui keegi arvab, et see on lame, siis see ei ole minu asi. Ma ei saa päriselt väita, et mul on suva teiste inimeste arvamusest, sest kogemused näitavad, et see ei ole tõsi, aga ma saan ausõna väita, et ma olen õppinud iseenda pärast mitte piinlikust tundma (ükskõik, kas see tundub mulle endale kahtlane või mitte). Igatahes on see kindel, et mu blogi näitab nüüd veel rohkem välja kõike seda, mis mulle meeldib ja mida ma teha tahaks. Kuigi seda ei anna võrreldagi mu tumblriga.

Homme loodan ma natukeseks tagasi jõuda mu vana mina juurde ja korralikult trenni teha. Ma siiani ei suuda uskuda, et see võrkpallitreener absoluutselt ühendust ei võtnud ja laagri kohta mingisugust infot ei andnud, aga see rong on nüüd minema sõitnud. Ma kahtlen, et ma sügisel sinna tagasi lähen. See aga tähendab, et ma olen enne Kurgjärve laagrit veel vähem trenni teinud kui kõik teised kokku ning ma suren esimestel päevadel seal ära.

Mul ei ole tuju kirjutada. Ma ei ole viimaste osade kohta saanud eriti head feedback'i ka, nii et ei ole eriti seda tunnet, et ma pean seda kohe jätkama ka. Ma ei tea, mulle iseenesest meeldib kogu see jutt ja selle mõte, aga see kommentaaride puudus tekitab kohe ebakindlust. Võib-olla ma siis ikka ei ole määratud mingisuguseks eriti loovaks inimeseks. Muidugi ma tahaks olla järgmine George R. R. Martin (naisversioon kindlasti), aga selle nimel peaks mul olema püsivust.

Oeh. Mul ei ole täna just kõige parem tuju.

25.07.11

I just want to...

Olge siis head ja ärge pange algust tähele. Ma ei ole kaks päeva midagi kuulnud ega näinud tema kohta ja nüüd ma lihtsalt pidin natuke pilte otsima ja (peamiselt) ühe inimesega jagama. (:
helloimian

those sunglasses
my sexyhalder
that face is driving me insane
the first thing i noticed was ian's smile (:
i want to be there, i want to be the girl who's hand he is kissing

Siin ma siis olen, elus ja terve. On ainult üksikud inimesed, kellega ma suhelda tahan, keda ma usaldan piisavalt, et kõigest rääkida.

ah, aitab, ma ei viitsi jälle mingisuguseid mõtteid siin avaldada.

Asi on nüüd nii, et A Day To Remember on asendanud ametlikult mu lemmikbändi koha. Kõik laulud on niiiiiiiiiiiiii head ja siis on igasugused muud ülimõnusad elemendid juures.

ah, head ööd.

As I sit here and try to put all the words in my head onto paper,
I realize, there isn't much that I want to share with the world.



21.07.11

the summer hiatus is killing me

OMGOMGOMG I just need to vent somewhere.

Sest ma ei tea, kuidas ma need 56 päeva hakkama saan. Ja kui varsti mingisugune treiler ka välja tuleb, siis ma lähen ju kohe täiesti hulluks. Eelmine aasta tuli Comic Con'i ajal ja see hakkab varsti (ma ei mäleta kas homme või ülehomme) ning kui see nüüd varsti välja tuleb. APPIIII. Ma olen suhteliselt kindel, et see ei ole normaalne, mida ma siin teen, aga ma lihtsalt ei saa. Ma tegelikult ei tohiks üldse kolmanda hooaja spoilereid lugeda, aga... No ma ei saa.

Julie Plec:
"One of the little big moments is wondering what Damon gives Elena for her birthday and if Stefan makes an appearance to blow out the candles on the cake."

No mida ma sellise lause kohta ütlema peaksin siis? Ma lähen hulluks siin, lihtsalt oodates. Nagu ma mainisin, siis the summer hiatus is KILLING me. Ma ei tea, mida ma teen, siis kui see tõesti kohale jõuab ja mul on jälle kuni maini peaaegu iga nädal näha seda sarja, hakata selle nimel reedeti varem üles ärkama... Ma tean, et ma olen arvatavasti kogu oma friikluse juba kolmandale tasandile viinud, aga ma ei saa.

(ja mul ei ole absoluutselt mitte ühtegi postrit Ianist ja ta IMELISEST naeratusest)

Kui aus olla, siis ma ei tunne ennast üldse kuidagi halvasti ka kogu selle jama pärast, mida ma siia koguaeg postitan. Kuigi just selle pärast peaksin ma tegema tumblrisse oma personaalse blogi, et ma saaks vähemalt kusagil ennast niimoodi välja elada.

okay, vent over, i'm going to try returning to normal for a couple of hours.

20.07.11

having a HUGE writers' block.

Ma saan nüüd kohe oma päevase koguse Ianit ja Damonit kätte, sest ma lähen ja otsin sellele postitusele pildi.
Ja siin ma olen. Ma sain kirja pandud plaani, mis ma järgmises osas kirja panen, aga millegipärast ei suuda ma hetkel ÜLDSE sõnu kirja panna. See teema on lihtsalt liiga sügav ja keeruline, et mul on endal raskusi nende tegelaste mõtlemismaailmaga. Mul on juba viimased kolm peatükki läinud teisiti, kui ma alguses plaanisin, sest need tegelased lihtsalt alati nõuavad mult muud. Näiteks ei plaaninud ma alguses neljandasse peatükki üldse flashbacki sisse panna, aga see lihtsalt nõudis seda ning sellest samast peatükist jäi puudu üks väga tähtis osa, mis lihtsalt mitte kuidagi ei sobinud sinna juurde ja ma ei kujuta ette, kuidas ma selle nüüd sinna sisse põimin. See osa lihtsalt peab kuidagi sinna sisse tulema, aga kuidas?

Mul hakkab endal kõrini saama sellest, kuidas ainukesed asjad, millles ma mõtlen are TVD andmy own pathetic life, seega ma annan tänaseks alla ja olen täna õhtul natuke sotsiaalsem inimene.

((oh why are you so cool?))

Just my usual rant.

Argh, ma vihkan sellisest Damonist kirjutamist, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ta lihtsalt nõuab seda mu käest ja kui ma üritan teha nende tegelastega midagi, mida ma ise ka tahan, siis nad kohe tahavad hoopis midagi muud teha. Seda tunnet on niiii raske kirjeldada, aga mitte miski ei tule selle juures nii nagu ma tahaks. Lisaks tahaksin ma kõige esimese osa täielikult ära kustutada ja ümber kirjutada, sest mul tuli see NIII halvasti välja ja ma ei ole üldse rahul sellega, aga nüüd on liiga hilja juba. Lisaks ei suuda ma välja mõelda, mida kasutada ühes flashbackis ja mul oleks ilgelt oma beta (oletades, et ta on ikka mu beta) abi vaja, aga ta ei ole kunagi netis. Seega ma ei ole asjaga rahul. Lisaks pean ma selle peatüki ikka natuke pikema tegema, kui ma eelmised olen teinud. Nagu ma ütlen, ma ei ole eelmiste peatükkidega eriti rahul.

I got my rant out, I'm going back to writing.

Heh, ma võtan praegu wikipeedia lahti, et otsida sealt infot laste elu kohtsa 19. sajandi teisel poolel. Tegelikult oleks me ju pidanud seda õppima ajaloos ja mul oleks esimest korda ajaloo õppimisest kasu ka, aga muidugi jätame me ju sellised 'mõttetud' teemad vahele. Üleüldse, ma ei tea selle ajastu kohta mitte midagi muud, et kohe varsti oli Ameerika kodusõda tulemas. Õnneks on enamik vastuseid internetis USA kohta, aga ma eriti abi ei saa sellest. Seega, I'm going on my gut-feeling.

Kas see on normaalne, et mu enda kirjutis paneb mind nutma?

Yep, ma scrollisin praegu tumblris ÜLIPALJU postitusi Iani kohta läbi, et otsida PERFEKTSEID pilte endale ja MA LEIDSIN NEID. Heh. Heh. Hehhehe.. HEHEHEHEHE, mul on nii hea tuju ja ma lähen nüüd magama ära, aitab küll sellest.

16.07.11

Just have to get my thoughts out.

((teen selle postituse inglise keeles ainuüksi selle pärast, et ma kirjutan nagunii viimasel ajal ainult inglise keeles, ja räägin ka väga tihti))

So, I'm going crazy here. I can't sleep or anything and that's because I'm having all those ideas running around my head and I can't shake them off. Comparing to many other people, the thoughts I'm having probably seem really low and nothing of importance. Actually I started writing fanfiction and for the first time in my life it's in English. I've posted the first two chapters and the reviews have only been great and the amount of story alerts I'm getting... I'm getting a HUGE boost in confidence and now... I'm leaving for who knows how long and I won't be having any chance to write all the ideas I have down. I just can't write anything down on paper, it never comes out the way I want it to, so that's not an option. I have a couple of ideas I can use, but that's going to need a lot of convincing.

I probably seem like a nerd to everyone who's reading right now. But actually, I think it's the truth. I might not be a girl who loves maths (or other subject like that) and is very good at it, but I have other intrests. I love the sky and I love these small facts from history that nobody has even heard of before (by nobody I mean very many people). One thing that I have learned this summer is that I shouldn't be afraid to show the real me. Sometimes I absolutely hate talking to people. I love making new friends with people who live ont he other side of the planet. I don't care about some chicks who are having boy-troubles (or something like that). I have a huge boy-problem just because I'm afraid to talk about it. And I probably never will but I will try  not to think about it and just move on with the flow. I like having fun.

I want to have a big style change. I want to have more piercings, colour my hair dark with huge strikes of red, I want to wear the clothes I like and not the clothes I think others like. How I'm going to do that? Damon's face up there shows the emotion I'm feeling right now. Sometimes I just feel so stupid for even trying to stand out and seem different. I'm constantly worried about how people think about me. I'm a very awkward person who's surprisingly clumsy. I haven't worn  proper make-up for two months because I'm just too lazy and today I put on the whole bunch - foundation, blush, mascara, lipstick - and made one of the prettiest hair-styles I've ever made for myself and I wasn't even going out anymore. It was 10pm and now I'm thinking that I shouldn't have done that because getting all of that off is going to require the time I'm too lazy to give.

Yes, the one thing I have learned is that I shouldn't keep myself hidden away. I should express my thoughts more and shouldn't be afraid of what people are thinking about it. A month ago I was too afraid to retweet a tweet talking about saving some forests or animals. Now the only thing I'm thinking is why did I buy a new phone? To toss the old one in the garbage? Don't get me wrong, I absolutely adore my phone, but that doesn't mean that the other phones in our house are just going to waste. There are so many things completely usable that I shouldn't be throwing away. I just don't get myself. I don't get the whole world. We think that one person won't make a change. But the thing is, it will.

I threw away food today. I spent 25 minutes in the shower today. And a huge part of the world's population can't have that. And that thought sometimes even makes me cry. Also that's the thought that makes me believe there really isn't a God. And that is what I actually think about daily - my teenage problems and what they are compared to many other problems in the world.

I started with my fanfiction problems and I'm going to come back to them. I haven't planned this story out yet but I actually want to finish this story. I have said that about many of the other stories I've written but this time I actually want to please the readers as well. Everyone tells me that I write very well and although I'm having a hard time believing it, I am trying to get this story started and I'm going to try and make it great. It is a Vampire Diaries fic so probably not all of you want to read it. If you really want to read it, I'll give you the address (PRIVATELY).

(a hour later)

And I still can't sleep.

I have this feeling that I talk too much about myself. I never talk about who I spent the day with or what I do. That's what twitter is for. I don't know if I talk too much about myself with the people I spend my time with but when I'm by myself, I usually don't think about others. Sometimes I think about the very awkward situations and groan loudly, hiding my face in a pillow or something. But usually I think about what I'm feeling at the moment.

The time I should be writing down what I want to happen in this fic, I'm spending here, because I actually am tired and should be sleeping. My alarm is set at 11am so I can clean the mess I've made here up and still catch the bus.

FOR THOSE WHO HAVE NOT SEEN HARRY POTTER, BYE NOW. Because the rest of this post will probably be full of SPOILERS! and you won't want to read about one of the saddest moments of my life.

I saw the Harry Potter: Deathly Hallows part 2 movie today. I went there with all of my limbs shaking and on the verge of a panic attack. For the first hour I was surprised I wasn't crying. Then Snape died... with the comment to Harry about his eyes. I started crying then. There were tears running down my face and I couldn't hold back the sobbing. Then they showed Fred's body. I don't think I've ever cried that much during a movie. It made me cry even harder and the thought that it was actually the last movie in the Harry Potter Saga and there weren't any more films or movies coming out. I am actually crying right now while writing this. Snape's memories... My God, I just can't... When he found Lily's body, shen he was crying over her. I just, I can't. The Memories Part was one of the few things I was happy with in this movie. I thought that it was supposed to be strictly-by-the-book-made movie, but the whole Harry&Voldemort fight was just so badly made.

Oh, and the only character that I actually liked in this film was Severus Snape. When I start thinking about it, he was the only character I liked. Well maybe Hermione too, but she sometimes got onto my nerves. For the first six books I hated Severus. Now I think he was the only character I liked. Because I really didn't like Harry.

I really am going to try and sleep now.

Bye.

PS! Oh, wow, this was a LONG post, but it felt so short...

14.07.11

i want to do something that i haven't done before..

..like colour my hair black and red. ma isegi kujutan seda pilti ette ja ma tahan seda teha ka, aga see vajaks täielikku stiilimuutust, ma arvan. näiteks sellised juuksed ei sobiks kokku mu praeguste lemmikteksade ja valgete ketside ja valge kampsuni ja üleüldse mu praeguse lemmikriietusega.. aga ma tõesti tahan sellist suurt stiilimuutust teha. ma ei lõikaks oma juukseid maha, pikkus jääks samaks, aga värvid.. ja ma pidin blondiks minema vähehaaval..

aga see on niiiii igav, ma ei usu, et ma suudan sellega hakkama saada. ja põhimõtteliselt oleks praegu kõige õigem aeg just juustega selle tegemiseks, sest muidu saan ma liiga vanaks ja pean hakkama kuidagi teistmoodi käituma. õõh, ma ei tea. see mõte tuli mulle praegu pähe ja ma pidin kusagil sellest kirjutama ja selle läbi mõtlema, sest ma tõesti täiega tahan teha seda.. appiappiappi juba see kujutluspilt on nagu.. no igatahes ma tahan mingisugust suuuurt muutust oma elus ja see oleks üks perfektne viis. varem ei oleks ma kunagi julgenud midagi sellist teha, aga ütleme nii, et üks koht on mind mõjutanud ja mul on selline suur tahtmine teistest erinev olla.  ja mulle meeldib see juuksevärv.


completely off topic now. teate mis puudus on oma venna ja õega ühes toas elamisel? ABSOLUUTSELT MINGISUGUST PRIVAATSUST EI OLE. ja kui ma lähen kodust edasi ruusale, kus on seda veel vähem, siis hakkab see mulle täiega närvidele käima. ning miks ma naudin neid üksinda kodus momente? ma saan istuda oma voodis, näoga telefonis ja keegi ei tee kommentaare, et jälle sa vahid sellise näoga oma telefoni (kuigi ma olen sel hetkel lihtsalt twitteris ja isegi ei loe oma fanfictionit). ma saan lihtsalt istuda ja olla, ilma et keegi mind segaks. viimased pool aastat olen ma kõige täiega enda toast puudust tundnud, kuigi ma ei maini seda, sest ma tean, et see on võimatu. osa põhjusest, miks ma oma vanemaid üritan veenda sütevaka kasuks on ka see, et ma (loodetavasti) saaks endale oma toa, my own hiding place, mis mul praegu puudub.

okey, rant over.

ma ei tea täpselt mida ma teen praegu, aga ma loodan, et see nüüd midagi väga ära ei riku. kõige ägedam on see, et ma lükkan koguaeg rääkimist edasi ja ei julge midagi öelda, aga siis ma mõtlen, et mis tulevikus juhtuda võib ja kirjutan isegi esimesed sõnad ära, kuid kunagi neid ära ei saada. ma ei jaksa enam kogu oma aega sellele mõtlemisele kulutada, so i'm moving on. (without talking, cause i'm just a huge coward)

sain oma telefoni playlisti probleemi lahendatud (jah, lõpuks, kell hakkab neli saama) ja ilge uni on. nii et magama.

MIKS MA JÄLLE NII KAUA ÜLEVAL OLEN? MUL PIDI OLEMA NORMAALNE AEG SIIN TALLINNAS VORMSI ASEMEL. ://///////////////////

12.07.11

just look at the bright side

((see that guy? see him? he's the person who makes me lose my mind))

Oi kui hea tunne on üle pika aja näha arvuti ekraani. Võib-olla ma olen imelik, aga mul on nii kõrini kogu sellest päevad läbi lihtsalt passimisest. Don't get me wrong, mulle meeldib maal, mulle tõesti meeldib, aga seal on nii k*radi igav. Ma ei suuda vahepeal ja ütleme nii, et vahepeal mul saab kõrini ka kogu sellest draamast, mis mu venna ja õe vahel koguaeg on. Ma lihtsalt tahaks ära kaduda, aga seal ei ole kusagile kaduda and that's why I sometimes hate it.

Sünnipäev oli üliäge, sain tonnide viisi õnnitlusi kõigilt, veetsin päeva Lätis seikluspargis ja ujumas ja söömas ja lihtsalt nautimas ning üleüldse imeline oli lihtsalt. Vanematelt sain sünnipäevaks rulluisud ja 50€ ning see aasta rohkem originaalseid kingitusi ei olnud (v.a. muidugi Britilt saadud 15 pulgakommi, millest kuue asukohta ma ei tea), kõigilt sain raha. But the good part is that ma saan selle telefoni, mida ma täiega tahan. Sony Ericsson X10 Mini Pro. Ma ei viitsi seda pilti nüüd otsima hakata, aga sellel on android, mis tähendab omakorda ka seda, et minu vajadus arvuti järele jääb aina väiksemaks ja väiksemaks. Loodan, et homme lähen ja ostan ära selle, kui ma normaalsel ajal üles ärkan.

Täna öösel olen ma kõige rohkem kaks tundi maganud. Äratus oli kell 11 nii et magama saime alles kella üheksa ajal. Oh, and I love Damon, aga ma olen seda nagunii kõigile juba maininud, nii et kõik teavad. Öö jooksul nägime ära kaksteist osa TVD'd, millest ühte üllatavalt kombel ma ei olnud näinud isegi. Nüüd on see viga muidugi parandatud. (64 PÄEVA VEEL AND COUNTING) Vahepeal poetasin nagu ikka paar pisarat, sest need olid ju need kurvad osad (JA NEED LÄHEVAD VEEL KURVEMAKS) ja üleüldse. Öö oli täis epic fangirl momente. Ja ma mõtlen tõsiselt epic. Mu niigi mustad ketsid said ketšupiga üle kallatud ja mu elu vist most awkward moment ka üle elatud (nope, not gonna tell people about it here) aga who cares? Peaasi, et ma elus olen ja see äike... that was definitely creepy. Aga ma ei kurda.

Mul on sõnavara tänu tumblrile liiga täis inglise keelseid väljendeid ja ma ei suuda neist lahti saada. Aga arvestades seda, kui palju mul seda elus vaja läheb, siis ma ei kavatsegi seda teha. Ma olen oma fanfictioni lugemisega liiiga maha jäänud, aga ma ei viitsi praegu lugeda seda. Ütleme nii, et ma lähen ja ligunen vannis varsti. Praegu aga võtan ma oma rulluisud ja lähen teen väikse ringi. (LOVE IT)

I love my life. (: