09.10.10

you're beautiful, you're beautiful inside my mind.

Mis seal ikka. Elu on ilus, mulle meeldib see kõik, kuid inimene peab edasi ka liikuma. Ma kustutasin mõned postitused ära ja tegin blogi avalikuks. Ma ei leia mõtet selle kinnisel hoidmisel kui ma nagunii ei uuenda seda. Ainult kahetsen natuke, et ma neid postitusi ümber ei kopeerinud teise blogisse.

Life is like a book - you can always turn to  a fresh page.

Ma kuulan Flower Fairy - Beautiful inside my mind'i. See on täiega mõnus. Mulle täiega meeldib ta hääl ja see kuidas ta selles loos laulab. See on kokku segatud dub fx'i sarnasest muusikast, taylor swifti sarnasest muusikast ja mingisugusest kolmandast faktorist, mida ma ei oska nimetada. Ja ma naudin seda lihtsalt. See on kerge ja tavaline ja samas teistsugune. See on ilus.

Kirjutasin kirjanduses kirjandi teemal "Kuidas saavutada seda, mida elust tahad?" ja hakkasin ise veel rohkem sellele mõtlema. Tegelikult panin ma hetkel pealkirja huupi, ma tean, et see pealkiri mille ma kirjandisse panin, oli parema sõnastusega. Võib-olla kunagi kopeerin ka selle siia. Mulle meeldis seda kirjutada, sest ma lihtsalt avasin ennast. Ma ei osanud kirjutada nii nagu ma kirjandit ette kujutaksin ja seetõttu kirjutasin üles täpselt selle, mida ma tegelikult arvasin. Praegu tahaksin ma kirjutada kirjandi teemal "Kuidas saada aru, mida sa elus saavutada tahad?" Mina olen aru saanud või ma vähemalt loodan seda.

Your worst battle is between what you know and what you feel.

Ma loen Hamiltoni jälle, ei ole tema raamatuid vist terve suve kätte võtnud ja nüüd kui võtsin, siis ei saa enam ära panna. Hamiltoni raamatutel on algus alati raskelt läinud ja sellel raamatul läks ka. Ma olen juba pikalt mõelnud, et ma loen selle triloogia ka läbi ja nüüd ei saa ma aru, miks ma seda varem ei teinud. Samas jälle on see ikka veel suhteliselt raske minu jaoks. Ma kujutan ette, et kui ma kunagi vanemana loen seda, siis ma saan hoopis paremini aru. Isa ütles, et selle triloogia lõpplahendus oli üpris fantaasiavaene. Kuigi hetkel ei kujuta ma sellele asjale isegi mitte lõpplahendust ette.

Sellele mõeldes... keegi peaks kirjutama kunagi raamatu inimkonna viimastest päevadest. Mis tuletab mulle meelde, et mul on ju lühijuttude raamat kus on sellest kirjas. Ja ma ei mäleta, millest see täpselt rääkis. Juhtub. Peaks vist selle jutukese ka läbi lugema.

Ma sain "Purustatud Õhulossi" Anni käest, hetkel loen Peter F. Hamiltoni ja esmaspäeval saan Liisilt "True Blood-i" esimesed kolm osa (vist). Reedel, kui ma "Purustatu Õhulossi" Inese kaudu sain ja seda enne bioloogiat lehitsesin, siis pöördusid pilgud kergelt öeldes minu poole. Mul olid küll klapid kõrvas, kuid nägudest on aru saada, et inimesed ei saa paksude raamatute võlust aru.

Käisin täna oma uue kõrvaauguga ujumas. Nüüd valdab seda kerge tuim valu. Ja ma kardan täiega, et see läks nüüd mädanema, kuigi ma puhastasin seda enne vette minemist ja kohe pärast ka. Täiega nõme. Ja kui ta kasvabki kinni siis on lood ikka tõsiselt nõmedad.

Aga jah, täna on siis suhteliselt normaalne päev olnud. Käisin trennis, jooksime korralikult, tegime täiega korralikult ÜKE't ja vees oli ka kõik täiega normaalne, kuid Ester rikkus kõik ära kui koguaeg õiendas, et me ei tee üldse korralikult.

Trenni minnes tuli Selveri juurest Anni klassiõde Jaanika peale, rääkisime kogu tee Kristiinest Kaubamaja ukseni, kus me lahku läksime. Imelik oli see, et ma olin enne seda temaga umbes kolm sõna vahetanud. Aga ta oli... meeldiv inimene (jah, ma ei oska enam paremaid sõnu välja mõelda). Sain täitsa palju asju tema kohta teada.

Ja nüüd olen ma koju tulekust saati peaaegu kogu aja arvutis istunud. Tegelikult ei saa ma arvuti tagant sellepärast ära minna, et kõrvaklapid on arvutiga ühendatud, et ma muusikat saaksin kuulata, sest ipod laeb. Pool ajast olen ma lihtsalt tooli peal ebamugavas asendis lugenud. Nüüd külle enam eriti lugeda ei näe, peaks lambi põlema panema.

Bye. (: