18.07.13

vabandused

Ma tean, et ma olen kohutav blogija, aga peale Eestisse jõudmist pole ma lihtsalt kordagi selle jaoks aega leidnud (ja noh, prioriteet on host-perele kirja kirjutamine). Seega ma üritan mingi hetk veel juuli jooksul selle suure kokkuvõtva blogipostituse ära teha, aga ma ei anna lubadusi. :)

05.06.13

green day!!! :)

Lõpuks ometi sain jälle ühe päeva vabaks, et natuke oma blogi täiendada. Ma arvan, et ma pole ainuke, kes selle üle õnnelik on. Alustame siis eelmisest nädalast.

Esmaspäev ja teisipäev möödusid mul ootusärevuses koolis ja trennis. Ühesõnaga see tüüpiline päevaplaan - kodu, kool, kodu, trenn, kodu ja magama. Aga ootusärevuses seetõttu, et kolmapäeval läksime me koos Hankaga Green Day kontserdile peale kooli.

Põhimõtteliselt nägi eelmine kolmapäev (29. mai) välja selline. Hommikul pakkisin päevaks kõik asjad valmis ja läksin kooli. Meil oli veel matas kontrolltöö ka, see läks hoolimata mu ärevusest hästi. Peale kooli läksime Hankaga Bratislavasse, võtsime ühe Subway ja siis viis ta isa meid Viini ära. Tahtsime nelja paiku kontserdil olla, et õige kellaaeg väravatest sisse saada ja endale parimad kohad muretseda. Muidugi natuke jäime hiljaks, sest GPS pani pange natuke ja me ei olnud päris kindlad, kust kaudu me sõitma pidime. Aga kohale jõudsime nii tunnike enne seda kui All Time Low lavale astus.

Ja see oli... parim kontsert, kus ma siiamaani käinud olen ja täiesti kindlalt parim asi mu vahetusaasta jooksul. Oma lemmikbändi laval laivis näha on üks asi, aga oma lemmikbändi liikmega paar sõna vahetada, seista temast poole meetri kaugusel, näha seda tattood, millest sa nii palju kuulnud/lugenud oled, saada temalt autogramm.. Vot see tunne on eriline. Ja oi kui väärt kogu seda planeerimist ja rahakulutust, mis sellele kulus. Ja see oli veel ainult päeva algus.

Pärast astus lavale The Baseballs, kellest ma midagi väga kuulnud ei olnud. Minu jaoks väga eriline ka ei olnud. Aga kusagil kella kaheksa paiku tuli lavale Green Day ning nad olid seal laval kaks ja pool tundi, mängisid läbi peaaegu kõik mu lemmiklood ning olid lihtsalt.. vägevad. Ma ei oskagi muud moodi kirjeldada. Ma nägin ära ka real-live mosh pit-i, istusin ühe poisi kukil, tantsisin nagu hullumeelne ja järgmised kaks päeva mul häält ei olnud. See oli imeline õhtu. Pärast tagasiminnes laulsime autos Hanaga All Time Low ja Green Day lugusid vaheldumisi, nautisime Radlerit, mille ta isa meile ostnud oli, ning lihtsalt naersime, sest emotsioonid olid nii kõrged.

video
Ma loodan, et see video töötab nüüd, mis ma siia lisasin. Aga see on sellest, kuidas kontserdi alguses Green Day mingi suvalise fänni lavale kutsusid ja kuidas ta pärast rahva sekka tagasi hüppas. Hiljem kutsusid nad veel ühe fänni, kes laulis kogu staadioni ees mikrofoni ühte kuulsamat laulu. Kirjeldamatult äge kontsert oli.
green day tuli lavale
kahe ja poole tunni pärast hakkasid nad otsi kokku tõmbama 

rian dawson ja zachary merrick (lootes, et ma nimed õigesti kirjutasin)
selle kuti peaks küll kõik ära tundma :)

 Neljapäeval ma kooli ei läinud. Magasin välja ennast. Lisaks kui aus olla, siis mu lihasevalu oli liiga suur, et üldse voodistki välja saada. Tundsin ennast hommikul ikka päris kehvasti. Õhtul oli juba parem olla, siis vedasin ennast trenni ka. Pärast muidugi kahetsesin, sest treener otsustas meile delfiinitrenni teha.

Reedel jõudsin omadega kooli. Sain oma matemaatika eest hea hinde kätte ja olin uhke. Ülejäänud sõbrad läksid peale kooli välja, mina aga järjekordselt pakkima, sest YFU aastalõpuseminar ootas. Järgmised kaks ööd siis järjekordselt magada ei saanud, sest meil oli seminar koos väljaminevate õpilastega ja nüüd olen mina jõudnud positsiooni, kus ma võin oma vahetusaastast rääkida kui "see oli, ma tegin seda, ma olin seal, mulle tundus see selline". Imelik, aga tõsi.

Ning pühapäeval tulid mulle seminarile järgi mu pärisvanemad Eestist. Jube imelik, aga tore oli neid peale üheksat ja poolt kuud näha jälle. Kõige imelikum oli muidugi oma host-vanematele tutvustamine, ainult natuke veider tunne oli. Aga pärast jõudis mulle kohale, et ma närveerisin üle ja et tegelikult oli kõik korras. Saigi siis poolteist päeva oma vanematega toredalt aega veedetud.

Viimane õhtu oli muidugi tore, nad olid hotelli pannud omale Doonau peal asuvasse Botelli (laevahotell vms) ja teist ööd nad enam seal veeta ei saanud, sest veetase oli liiga kõrge. Eks nad paigutati ümber siis veidike kõrgemal asuvasse hotelli. Kusjuures, sellest ajast saati, kui nad ümber paigutati teise hotelli, on veetase Doonaus veel kahe meetri võrra tõusnud ja praegu veel tõuseb. Bratislavas olevad Doonau äärsed pargid on kõik täiesti vee all. Eks see saab pärast ilus välja nägema..

Eks see vist on praeguseks kõik. Ma ei kujuta ette, millal ma jälle jõuan siia midagi kirjutada, sest hetkel tundub, et mu järgmised nädalad on täiesti täis planeeritud, aga eks ma ikka mingi hetk enne oma äraminekut üritan siia midagi kokku kirjutada.

Edit1: ilmselgelt blogspot ei nõustu hetkel mu soovidega sellele postitusele rohkem pilte lisada, ma üritan homme uuesti, võite homme tagasi tulla. :)

Edit2: nüüd on kõik vajalikud asjad olemas, ignoreerige esimest editit
video
Lisan siia veel video Boulevard of Broken Dreams-ist, sest see oli üks vägevamaid hetki kogu kontserdi jooksul.

21.05.13

palju mida jagada, aga sõnu selleks pole

ülitore oli alexit ja sherwinit näha :)

Järjekordselt on palju aega mu eelmisest postitusest möödas, aga no ausõna, ürita olla vahetusaastal ja siis tihedalt leida inspiratsiooni kirjutamiseks. Ei õnnestu väga hästi (ja ma olen juba mitu aastat blogi pidanud, ma tean, mida see tähendab). 

Väljas on täielik suvi. Isegi kevad-sügis jopet ma enam kaasas ei tassi, sest sellel pole lihtsalt mõtet. Isegi kui vahepeal vihma sajab, siis on piisavalt soe, et lihtsalt õhukese kardiganiga väljas olla. Muidugi väljaarvatud need väiksed ja ajutised äiksetormid, mis siitkandist üle käivad. Nende ajal on parim idee olla lihtsalt kodus teki all ja ignoreerida neid valgusesähvatusi, mis iga paari sekundi tagant akna taga on. 

Eelmine nädal sai jäähoki maailmameistri võistlused ka läbi. Siin oli see ikka parajalt oluline teema. Igal pool sõitsid autod ringi, lipud külge kinnitatuna ja muus praktiliselt ei räägitudki. Endal on ka juba tähtsamate siinsete hokimängijate nimed selged ja hüüdlauseid tean ilma probleemideta lausuda. Eks mu siinne isa on ka mõnus spordifänn, ilma temata ma pooltki ei teaks. Rääkimata siis hokireegleid. Ühesõnaga mul on sellest jalgpallist, korvpallist jm. täiesti suva, hea meelega vaataks hoopis jäähokit koguaeg. 

Slovakkia jaoks lõppes küll seekord kogu see asi veerandfinaalis, kus Soome vastu kaotati 3:4, aga no ausõna, seda mängu vaadates.. Meil oli niiii palju võimalusi ja soomlastel läks selle viimase väravaga ikka õnneks. Olin sõpradega väljas vaatamas seda mängu, mingis suht suvalises pubis, aga atmosfäär ise oli väärt seda. Kõik täiega elasid kaasa ja ülimõnus oli lihtsalt istuda ja kofolat juua. Kuigi me kaotasime. Ja mu isast ei olnud just tore saata mulle kaks minutit peale mängu lõppu sõnum "Soome võitis jeee :P". (ma andestan selle sulle veel, järgmine aasta teeme me Soomele ära)

Mis veel? Üks nädalavahetus vedas mu host-ema mu Ida-Slovakkiasse. Nii kuus tundi sõitu, vahepeal käisime ühes koopas - mis oli vägev, lihtsalt btw - ja traditsioonilist Slovakkia toitu söömas (kuulates samal ajal raadiost mingit hokimängu, ma pole enam päris kindel, kelle vastu me mängisime. Minu jättis ta Prešovisse maha Sherwini juurde - vahetusõpilane Lõuna-Aafrikast - ja ise sõitis veel edasi nii 70 kilomeetrit.   Mina siis veetsin selle nädalavahetuse lihtsalt ülimõnusalt mööda Prešovit ja Košicet ringi rännates, nägin ära Euroopa hetkelise kultuuripealinna - Košice - ning tutvusin ülitoredate inimestega. Pühapäeval pärastlõunal hakkasime emaga tagasi minema, tahtsime tee peal veel ühest ülisuurest varemetes lossist läbi minna, aga jäime ikka paraja tormi kätte. Ma pole elus näinud, et nii palju vihma sajaks. Tatraid ka seekord tagasitulles eriti ei näinud, vedas, et sealkandis vaevu kolmekümne meetri kaugusele nägime. 

Ja hetkel näen aknast, kuidas pimeduses järgmine äikesetorm mägesid valgustab. Tore. Eks täna öösel siis jälle magada ei saa. Kuigi eks see pole vist nii hull, kui seal Oklahoma kandis on olnud viimastel päevadel. :/

Muidu veedan oma aega ikka kooli, trenni ja sõprade vahel laveerides. Host-ema arvab, et ainuke asi, mida ma teen on magamine. Aga tegelikult ausõna ei ole. Lisaks kõigele aitan ma teda ka igasuguste kodutööde juures. Mõlemad õed nagu õpiksid hulluks ennast praegu, Zuzkal on lõpueksamid praegu käimas (homme viimane). Siiamaani on ta ülitubli olnud, kõikides ühed saanud (Eesti õppesüsteemis siis viied). Homme veel slovaki keel ka ees, aga eks ma usun temasse. :) Pigem kardan ma, mis järgmine aasta seal Reaalkoolis juhtuma hakkab, ma olen see aasta ennast ikka päris lõdvaks lasknud. 

Koolist sain lõpuks klassipildid ka kätte, nüüd on midagi, millega seda aastat selle klassiga mäletada saab. Jube armsad on kõik pildid. Imelik on mõelda, et vaatamata kõigele, mulle tegelikult meeldib see klass ja enamus inimesi siin. Lisaks on imelik mõelda, et mul on jäänud ainult kuu ja natuke peale, enne kui ma lahkuma pean. Kõik koguaeg mainivad mulle seda, et ma lähen minema, aga ma ise ei suuda seda üldse uskuda. See kõik on nii kiiresti läinud.

Aga kõik te eestlased seal - mu pere, Elina, Laura, Grete, Ann, Brit ja see nimekiri läheb edasi - ma kohutavalt tahaks teid juba näha. Kahju on siit lahkuda, aga samas igatsen neid inimesi nii väga, et ei suuda seda ise uskuda. 

Ja samas üldse ei taha veel ära minna. Kümme kuud ei ole piisavalt pikk aeg. Ausõna ei ole. 

Ning see torm jõudis nüüd üle mägede kohale. Oleks mulgi aeg nüüd ennast magama ära sättida. 

Nautige oma lähenevat suve, eestlased. Mul on vaja veel kuu ja mõned päevad koolis käia. 
alexiga c:

sherwin ja mu just ülevärvitud punased juuksed

03.05.13

elinaaaa!

Plaanisin tegelikult veel aprillis ühe postituse teha, aga see jäi ära. Lihtsalt ei leidnud selle jaoks vaba hetke, aga eks see on loomulik, kui su parim sõbranna sulle külla tuleb.

Esiteks, eestlased, kas te ikka teate, kui head asjad on kohukesed? Või must leib? Või mõnus maius? Sest need on ikka pagana head. Ja siis Karl Fazeri šokolaad või mesikäpa šokolaad (mille söömiseni ma ise küll ei jõudnud...) Ja eks sellistest asjadest need vahetusõpilase ülekilod tulevadki. Sellel põhjusel ma ka iga kord kaalust suure kaarega ümber kõnnin (õnneks on see teisel korrusel vetsus, sinna ma nii tihti ei satu).

Muidu olen viimasel ajal tagasi sattunud oma vana muusika juurde. Sleeping With Sirens, You Me at Six ja All Time Low keskele segatud. Muidugi, kui aus olla, siis see viimane pole mu juurest hetkekski lahkunud. Praegu on ka nende t-särk seljas ja satun veel varsti uuesti nende kontserdile. Oi, kuidas ma ootan. Nüüd on vaja elus veel ainult Sleeping With Sirensi ja You Me at Sixi kontserdile jõuda ja kui veab, siis kunagi A Day To Remember ka. Muusika on üks hea asi.

Vahetusaasta on ka üks hea asi. Siiani ei suuda uskuda, et need kaheksa kuud nii kiiresti läinud on. Keelega läheb ikka hästi viimasel ajal. Host-isa ütles, et räägin sama hästi kui nende eelmine saksa vahetusõpilane aasta lõpus, ainult et sellel poisil oli minu ees eelis, kuna ta õppis enne siiatulekut slovaki keelt ja oskas kohalejõudes sama palju kui mina kahe kuu möödudes. Aga nüüd räägin suht samamoodi. Aktsent on mul küll tugev, aga kõik ajavad selle sassi ungarlaste slovaki keele aktsendiga (siin elab ka palju ungarlasi) ning kõik arvavad, et ma olen tegelikult siitkandist pärit. Seega hästi läheb.

Järgmised paar kuud on igatahes hästi ette ära planeeritud. Koguaeg on midagi teha, loodan, et selle jaoks raha ka jätkub (kuigi ma arvan, et ma saan hakkama). Muidu eelmine nädal möödus ikka kiiresti. Kui Elina siin oli (see kõige kõige parem inimene üldse, et ta praktiliselt ilma mingi eesmärgita siia tuli, peale selle, et mind näha), siis käisime siinkandis lihtsalt igal pool ringi. Kahjuks mägedesse küll ei jõudnud, aga eks millalgi uuesti.

Muidu laupäeva õhtul käisime mu sõpradega väljas ja nautisime head ilma. Pühapäeval magasime välja ja käisime Juris ühel tüüpilisel laadal, tema sai endale Zeppelini pluusi ja ma vaatasin pikalt üht Queeni pluusi, aga lõpus hakkas rahast kahju. Pärast käisime veel rändavas lõbustuspargis vms ja õhtu lõpetasime mu lemmikkohas pitsat süües. Esmaspäeval käisime mööda Bratislavat ringi, samamoodi teisipäeval. Kinno ja sushisse jõudsime ka, mis oli tore. Ja kolmapäeval tegime süüa natuke ja käisime õhtul Trnavas ning jõime kofolat/vinead ning sõime slovaki rahvustoitu.

Kergelt öeldes ülitore oli näha teda, mis sest, et ainult nii lühikest aega. Eks kahe kuu pärast näeme. Ja siis läheb tema vahetusaastale Norra. Aga eks tuleb viimast võtta. Sügist ma ju väga ei oota, siis peab ennast kokku võtma ja reaalselt pingutama hakkama.

Täna hakkas jäähoki MM ja Slovakkia alustas igatahes vägeva mänguga Prantsusmaa vastu 6:2 võitsid. Need kaks vastaspoole väravat nägid küll välja sellised, et slovakid lihtsalt lasid need lohutuseks läbi, sest me olime prantslastest ikka igas mõttes üle. Aga jah, tule Slovakkiasse vahetusaastale, sinust saab jäähoki fänn! Ma tean pooli slovaki mängijaid nimepidi. Homme siis Soome vastu, soomlastel on ainult kodusmängimise eelis.

Muidu Elina mainis, et mul on aktsent eesti keeles rääkides. Või et mul vähemalt alguses oli. Selle mõttega ka täna lõpetan. Pildid on kõik Elinal, ma loodan, et ta jagab ka minuga neid. ;)

20.04.13

ei midagi uut

Ma pean blogipostituse kirjutama kiiresti, sest muidu vaatab mu blogilt mulle mu nägu kahekordselt vastu ja see on veidike creepy. 

Igatahes. Viimased kaks? nädalat on suht rutiinselt ja mõnusas tempos läinud. Vähehaaval hakkab mulle kohale jõudma, et kümme kuud ikka ei ole piisavalt pikk aeg, mis ühes riigis veeta. Inimesi lihtsalt ei õpi selle aja jooksul korralikult tundma, mis seal ikka teha.

Lisaks on kohale jõudnud ka aeg, kus ma tunnen ennast kui üks kõigi seast. Nagu ma kuuluksin siia, Slovakkiasse. Nagu siin oleks mu õige koht. Ma ei tea, miks mul selline tunne tekkima on hakanud.

Samas igatsen ma täiega kõiki eestlasi ja sõpru ja eriti oma pere. Aga ma tean, et Eestisse on mul alati võimalik tagasi minna. Siia Slovakkiasse jääb aga kogu mu elu. Kõik need ülitoredad ujujad, kelle parimaid aegu ja sobivaimaid alasid ma tean. Kõik need naeru täis klassikaaslased ja head sõbrad, kes mul tekkinud on. Siia ei ole mul võimalik vähemalt nii pea samamoodi tagasi tulla ja eks see ongi see kõige raskem osa, kui sa mõtled lahkumise peale.

Eile käisin Susega väljas ja pärast saime veel Lubka ja tema tuttavatega kokku. Susega leppisime kokku, et kunagi leian mina tee Saksamaale ja tema tee Eestisse. Lisaks skaibime ikka vahetevahel ja üleüldse peame ikka samamoodi edasi suhtlema. Eilne õhtu oli iseenesest jälle väga tore, sai keset Doonaud silla peal istuda ja lossi vaadata mõnusa seltskonnaga, sai hilisõhtul tšilliga liialdatud subwayd süüa ja üleüldse nautisin sajaga. Praegu on ilmad ka nii soojad juba, et öösel pole üldse imelik lihtsalt mööda Bratislavat ringi käia ainult pusa väel.

Eelmine nädal möödus ka mõnusalt.. ja trenniselt. Nimelt nüüd mulle juba aitab sellest iga vahetusõpilase suurest kaalu juurde võtmise probleemist. Kolmapäev ja reede, kui mul enam ujumist ei ole, käisin peale kooli jooksmas. Teisipäeval jäi küll trenn ära. Bassein oli katki vms ja käisime selle asemel hoopis Mat'aga mööda Pezinoki ringi. Aga muidu tuli välja, et ma olen hoopis paremas konditsioonis, kui ma arvasin. Ilma mingisuguste probleemideta jooksin 50 minutit järjest ära, kusjuures järve äärde jõudes tegin ainult väikese kõnnipausi. Selle kõrvalt kui vähe ma viimase paari kuu jooksul trenni olen teinud, on see ikka päris hea tulemus.

Koolis iseenesest läheb ka hästi. Matemaatikas mul üldse probleeme ei ole, keemias üllataval kombel on mul paremad hinded kui Eestis olid (selles suhtes, et millal ma viimati Eestis keemias viie sain?). Üleüldse kool sujub, siis kui ma viitsin sellega tegeleda. Nüüd peaks ainult järgmiseks füüsika kontrolltööks õppima hakkama, aga ma lükkan koguaeg edasi seda.

Ning eks see on ka kõik, mis mu elus praegu toimub. Täna lähen veel Tšehhi-Slovakkia hokimängule, see tõotab põnev tulla. Tšehhi ja Slovakkia on jäähokis üksteise vastu mängides samasugused nagu Soome ja Rootsi, kahtlustan, et isegi hullemad. Seega ma juba ootan seda atmosfääri, mis seal hallis olema saab.

Aga eks see ongi kõik. :) Pildid on telefonis ja fotokas, ma ei jaksa neid praegu lisama hakata siia.